24. august 2011

Teekond unistustest lavalaudadeni: OSA 7

Tegemist on artiklite seeriaga, mis puudutab võistlemist kulturismis, bodyfitnessis, athletic fitnessis ja klassikalises kulturismis. Oleme läbinud pika teekonna unistustest lavalaudadeni, keskendudes välimuse igale detailile. Juhise viimane osa räägib sellest, kuidas raske ettevalmistusperiood lõpule jõudis ja kuidas me laval oma eesmärgi saavutamiseks endast viimse andsime. Kuid mis saab edasi? Nüüd on aeg vaadata tagasi. Me lõpetame käesoleva artiklite seeria enda laval esitlemise ja saadud tulemuse hindamisega ja selle analüüsimisega – kuidas me laval hakkama saime? Kas meile sai osaks kibe kaotus või suurepärane võit? Vahet pole, oled sa algaja või juba meister, lugemist jagub kõigile.

Lõpp

Juba enne, kui jõuad võistlusriietuse seljast võtta, algab sinu lavalise etteaste hindamine ja analüüs. Vahet pole, oled sa võistleja või lihtsalt kaasaelaja, oled kindlasti selle protsessiga tuttav. Sa tead, kuidas iseenda vaatamine sulle mõjuda võib. Kõik algab hetkel, kui tehakse teatavaks kohaasetus. Silmapilkselt tekivad erinevad arvamused, küsimused, reaktsioonid. Selliseid lauseid, nagu „temaga käituti ebaõiglaselt“ või „mille pagana pärast hinnati tema minust paremaks?“, kuuleb tihti. Lisaks käib lõputu arutlus kohaasetuse üle ning võistluse analüüsimisel mängivad suurt rolli ka kriitika ja positiivsed kommentaarid, nagu näiteks „milline väljapaisuv kõht! või „milline uskumatu X-raamistik!“. Sinu võistlustel saavutatud koht ja saadud tagasiside koos sellega, kuidas sa iseendale laval paistad, tekitab sulle kas pettumuse või rahulolutunde. Igal juhul oled sa kogemuse võrra rikkam. Pealegi räägib selline hindamisprotsess sulle nii mõndagi sinu võistlejakarjääri üleüldisest võimalikkusest. Kas see jõudis lõpule või sai hoopis alguse?

Käesolevas artiklis vaatame tuginedes saavutatud tulemusele läbi esimesed võistlusjärgsed sammud. Esmalt anname vihje, kuidas kohaasetust, tagasisidet ning teisi hindamisprotsessi osasid efektiivselt ja oskuslikult ära kasutada – ehk et kuidas areneda ja saada paremaks võistlejaks. See oli juba meie esialgne ja pikaajaline eesmärk, kas polnud mitte?

Sinu kohaasetus

Sulle kui võistlejale on võistlusjärgse elu seisukohalt kahtlemata kõige olulisem sinu kohaasetus. Kuidas võistlusel läks, mõjutab sinu arvamust kõige enam. Ja pole ka ime, kuna see on see, mida me võistlustulle minnes eelkõige teada tahame – mitmendaks ma jään? Meie eesmärk on tulla võimalikult kõrgele kohale ja tavaliselt seame enda sihid vastavalt kohaasetusele: mõned võistlejad jahivad võitu, teised jõudmist esikuue hulka. Samuti keskendub kogu võistlusjärgne jutt enamjaolt vaid tulemustele – kes võitis ja/või kes oleks pidanud võitma. On täiesti loomulik, et saavutatud kohal on võistleja jaoks suur väärtus ning et rahulolu- või pettumuse tunne on sellega tugevalt seotud.

Võistlejate seas on üsna levinud näha saavutatud kohta väga kitsast vaatenurgast: see on ainus asi, mida vaadata. Sellele pööratakse tähelepanu lausa nii palju, et midagi ette võtma ja sügavamalt analüüsima hakatakse haruharva. Rahulolevad tähistavad, pettunud võistlejad aga räägivad, kuidas neile ülekohut tehti ja kuidas kõik on poliitikaga seotud. Mina väidan, et selline suhtumine ei ole kuidagi kasulik. Selle asemel peaksime mõtlema, millest kohaasetus meile tegelikult räägib.

Sinu kohaasetus ei ütle midagi muud, kui et mis mulje sinust sel päeval sellel ülesrivistusel vastavalt hindamiskriteeriumile kohtunikele jäi. Tundub lihtne ja loogiline, kuid ometi ei mõista enamus võistlejaid selle lause sügavamat tähendust. Eelkõige tähendab see seda, et kohaasetus on määratud ei kellegi teise kui kohtunike poolt, teiste arvamused ei loe. Kui sa lähed võistlustele, pead nõustuma sellega, et sind hindavad kohtunikud, mitte sinu parim sõber. Teiseks on kohaasetus lihtsalt võistlejate vahel tehtud võrdluse tulemus. Kohtunike töö on laval seisvate võistlejate rittapanek. Kohtunike poolt võitjaks määratud isikul ei pruugi kaugeltki olla perfektne vorm, kuna hinnata saab vaid neid võistlejaid, kes sel hetkel ülesrivistusel on, mitte neid, keda seal ei ole.

Ning kuna kõik toimub võrdluste alusel, võib kehva vormiga võistlejal minna päris hästi, kui võistlustules pole ühtegi paremat ning samas võib ideaalse vormiga võistleja teinekord finaalist välja jääda. Samuti pane lõigu esimeses lauses tähele sõna „hindamiskriteerium“. Tihtipeale autasustamata jäänud võistlejad nurisevad hindamiskriteeriumite olematuse üle, väites, et võitjad ei näe kunagi ühesugused välja. Muidugi ei näe nad ühesugused välja, sest võistlustel ei ole kunagi nähtud kahte ühesugust ülesrivistust, kus võistlejate kehad oleksid samasuguste iseärasustega! Lisaks käib kriteeriumi alla muudki peale suuruse ja vormi teravuse. Kui sa oled massiivne bodyfitnessi tüdruk, palun ära kurda, et kohtunikud jätavad sinu suuruse või vormi kuivuse autasustamata, sest nad hindavad seda küll, kuid arvesse võetakse ka hea sümmeetrilisus ning naiselikkus.

Mõeldes tõsiselt antud küsimuse vastusele, saame me hoolimata sellest, et me ei pruugi kohaasetusega alati nõus olla, vältida üht ebaproduktiivset viisi tulemuse vaatamiseks – see on hädaldamine. Pealegi võib kergesti märgata, et ainuüksi kohaasetus räägib meile selle kohta väga vähe, kuidas meil võistlustel tegelikult läks ja kui hea oli meie vorm. Ühe väikese võistluse võitmine võib tähendada kehvemat esinemist, kui jääda suurel võistlusel seitsmendaks. Ning eelmise aasta neljanda koha muutumine sellel aastal võiduks ei pruugi tingimata tähendada arengut. Võime teha ühe järelduse: isegi kui me võistleme edu saavutamise nimel, mõjutab kohaasetus meie võistlejakarjääri jooksul väga vähesel määral seda, kuidas saada paremaks võistlejaks ning vajab vaatamiseks kindlasti analüütilist ja produktiivset pilku.

Olenemata sellest, et saavutatud tulemuse üle reageerimine on täiesti loomulik ja arusaadav, kas siis seda tähistades või midagi kahetsedes, aga et tulevate võistluste tarvis olukorrast mingit kasu saada, ei tohiks me mitte kohaasetusele keskenduda, vaid peaksime olenemata saavutatud kohast eneselt küsima ja analüüsima „miks“? Miks sai tema minust parema koha? Ja teisalt, miks said nemad minust halvemad kohad? Kuidas näeb välja minu struktuur proua X-raami kõrval? Kui arenenud on minu lihased võrreldes nende suuremate kuttidega, kellega koos me ülesrivistusel seisime? Tehes läbi selle sama võrdluse, mille tegid kohtunikud, saad sa enda vormi tugevate ja nõrkade piirkondade kohta paremat aimu. Me vajame infot, mida parandada – õige kohaasetuse analüüs on üks parimaid nippe selleks. Mõnikord on „miks“-küsimusele vastuse leidmine ning kohaasetuse mõistmine üsna keeruline. Kuid selle asemel, et hädaldada, miks mitte küsida informatsiooni kohtunikelt?

Positiivne tagasiside ja negatiivne kriitika

Kuidas me enda sooritatud lavalist etteastet kogeme, on tugevasti mõjutatud selle poolt, millist tagasisidet ja kommentaare, on nad siis positiivsed või negatiivsed, me võistlusjärgselt kuuleme. Olenemata tahtest saab iga võistleja nii head kui halba tagasisidet. Sinu lavalist etteastet ei kommenteerita mitte ainult suuliselt, vaid seda analüüsitakse ka kulturismiajakirjades, videoarvustustel ja tänapäeval üha enam ka igalpool internetis. Saadud tagasisidel on meile suur mõju, see on paremuse poole pürgimisel üks väga oluline vahend. Siiski on analüüsimisel ka oht seda valel viisil kasutada.

Inimese loomus juba kord on selline, et talle meeldib enda kohta vaid häid asju kuulda. Samuti on meie loomuses põlata kriitikat. Eelkõige need võistlejad, kes tunnevad, et neid ei hinnatud piisavalt kõrgelt, hoiavad enda õigustamiseks kõrvad positiivse tagasiside kuulmiseks lahti. Kriitika on midagi sellist, millele võistlejad tugevalt reageerivad, vahet pole, kas tulemuseks oli võit või kaotus, ning tihti seda lihtsalt ignoreeritakse, mõeldes, et mida keegi korralikust vormist ikka teab, kui ise võistelnud ei ole. Selline reaktsioon on küll arusaadav, kuid koguda ainult positiivset tagasisidet, eirates samal ajal negatiivset, ei ole just kõige õigem teguviis. Sa oled siiski paremuse poole pürgiv sportlane, mitte 4-aastane erihoolt ja toetust vajav laps.

Tagasisidet võib anda igaüks, kuid inimeste pädevus vormi hindamiseks on väga erinev. Kulturismivõistlustel kaasaelaja ning asjatundja arusaam heast vormist on kaks eri asja. Paljud kommenteerijad ei tea üldse, mida näiteks proportsioonid või sümmeetria hindamise kontekstis tähendavad. Samuti võidakse kommentaare teha ükskõik mille kohta, sinu varvastest su tüdruksõbra tagumikuni välja. Seda tasub meeles pidada, kui mõtled, kuidas tagasisidesse suhtuda ning kuidas seda oskuslikult ära kasutada saaks. Enne kui seda teha saame ja kasu lõigata oskame, peab meil olema võetud kindel hoiak.

Lavale oodatakse sind küll võimalikult õhukese nahakihiga, kuid tagasiside ja kriitika talumiseks kasvata parem kohe endale paks nahk! Mitte igaüks ei pruugi sinu fänn olla, ja ega kõik ei peagi seda olema. Mis peamine, ole ööpäevaringselt suhtumisega, et sa saad alati (st alati!) parem olla, isegi kui sa just võitsid kõrgelthinnatud Mr. Olümpia tiitli. Samuti tasub meeles pidada, et ükski negatiivne sõna ei ole öeldud niisama vihast või kadedusest, kuigi seda paljud võistlejad tihtipeale väidavad, kui neid kritiseeritud on. Suhtumise küsimusest võime nüüd ehk edasi liikuda.

Kui oled jõudnud sinnamaale, et oskad ära kuulata igasugused kommentaarid enda kohta, olenemata siis sellest, kellelt neid kuuled, on oluline välja valida, keda lõpuks tõsiselt võtta. Keda siis oleks mõistlik kuulata? Kohtunikke muidugi! Lihtsalt küsi neilt tagasisidet, kindlasti räägi ka peakohtunikuga. Isegi kui sa arvad, et kohtunikud ei pööranud sulle laval piisavalt tähelepanu ja paigutasid su just seetõttu viimaste sekka, on nemad siiski need inimesed, kes on tohutul hulgal erinevate kehatüüpidega võistlejaid näinud ja neid analüüsinud, nemad on need, kes teavad reeglitepõhiseid hindamiskriteeriumeid kõige paremini. Muidugi annab sulle tagasisidet ka sinu treener ja kõik teised inimesed, kellega koos sa üldse lavalaudadeni jõudsid, kuid kahju ei tee küsida ka teiste parasjagu kohapeal olevate inimeste arvamust. Iga saadud kommentaari eest tänulik olemine käib eeskujuliku käitumise alla, kuid pea meeles, et öeldud sõnade taga on alati mingi mõte. Kuula ära kõik ja ära vaata mööda ka kriitikast. Pea meeles, et ei ole kuigi usaldusväärne toetuda vaid nende inimeste arvamustele, kes sulle eranditult positiivseid sõnu jagavad, sest mitte keegi meist ei ole ideaalne. Teisalt võib suure suuga tegelastel vahel enda jutus iva ka olla. Tegelikult on sulle positiivsest tagasisidest palju väärtuslikum justnimelt kriitika, mis sisaldab endas arenemiseks vajalikku informatsiooni. Ole avatud uutele ideedele, mis sinu arengule kaasa aidata võivad! Kogu enda kohta kokku kogu kuuldud tagasiside. Kui oled saanud palju kommentaare poseerimisoskuse puudumise kohta, küllap siis poseerimist lihvima peadki! Samas kui on korduvalt mainitud sinu head sümmeetriat, siis on üsna tõenäoline, et tegemist ongi sinu tugeva küljega.

Reaalse pildi loomine

Seni oleme keskendunud kohaasetusele ja teiste inimeste kommentaaridele meie lavalise etteaste kohta. Tulemuse saame teada ja tagasisidet kuuleme vahetult pärast lavalt lahkumist, seega on väga tavaline kujundada enda arvamus, et kuidas võistlus tegelikult läks, nende kahe faktori põhjal. Kuid nagu me märganud oleme, ei pruugi kogu tõde neis peituda. Seetõttu peame me mingil hetkel, kui tühjus valitseb hinges ning juustukook kõhus, oskama lõpetada. Peame iseendast laval looma reaalse ja ausa pildi. Miks? Sest meie pikaajaline eesmärk on areneda ja saada paremaks võistlejaks. Et teada, kuhupoole edasi liikuda, peame me kõigepealt teadma, kuskohas me hetkel asume.

Et luua endast laval reaalne pilt, lihtsalt käi läbi kogu võistluste kohta olemasolev materjal. Kuna fotod ei pruugi meile täit tõtt rääkida, lase kellelgi kogu enda võistlus (individuaalne poseerimine, võrdlused, vabakava) filmilindile jäädvustada. Selle vaatamise ajal tee märkmeid iga asjaolu kohta, mis hindamisel arvesse võetakse: kas minu vorm oli piisavalt kuiv? Poseerisin ma õigesti? Kas minu keha oli n-ö tasakaalus? Oli mul piisavalt suurust? Kas välimuse juures tehtud korrektuurid aitasid mul luua soovitud illusiooni? Kuidas võin võistlusriietusega rahule jääda? Mida võib öelda sümmeetria, kehajoonte, harmoonia ja proportsioonide kohta? Kuidas oli lood naiselikkusega? Kas minu nahk nägi terve välja ja kui ühtlane oli grimm? Aga kui hästi oli minu vabakava esitatud? Ära jäta vahele ühtki hindamiskriteeriumit. Võistlejad kipuvad esile tooma enda tugevusi ning eirama nõrku külgi, kuid see pole kaugeltki mõistlik teguviis. Sinu tehtud hinnang peab olema aus, reaalne ja objektiive. Kui see seda ei ole, ei ole sellel mingit mõtet! Enda vigade tunnistamine ei pruugi olla lihtne, kuid tuleviku mõttes on see kõige olulisem asi, olenemata võistluse tulemusest. Päriselt ka!

Kuidas sa enda lavalist etteastet hindad, käib käsikäes saadud tagasisidega ja kohaasetusega. Et enda kohaasetust analüüsida ja teha vahet vajalikul ja ebavajalikul tagasisidel, on sul vaja luua reaalne pilt endast. Alati ei ole lihtne ennast objektiivsel ja ausal viisil hinnata. Isegi kui sa seda suutsid, ei pruugi sa lihtsalt kõike ise märgata: kas sa mitte ei seisnud laval võrdluste ajal, selle asemel, et istuda saali parimal kohal? Vot sellepärast sa tagasisidet ja muud olemasolevat informatsiooni kohaasetuse kohta vajadki – et luua iseendast laval ja oma vormist võimalikult detailne, põhjalik ja reaalne pilt.

Selle kogu hindamisprotsessi (kohaasetus, tagasiside ja enda loodud reaalne pilt) tulemusena saame me iseenda kohta teadlikumaks. On kulda väärt teada enda tugevaid ja nõrku külgi. Vahet pole, mis koha sa võistlusel said ja/või kui halvasti sul miski välja tuli, nüüd sa tead, mida sul teha on vaja, et muutuda paremaks. Ja muu ei loe, sest minevikku me muuta ei saa. Kuid pea meeles, et ainuüksi teadmisest on vähe, kui sa ei õpi. Kui sa olid lihtsalt pehmeke, õpi sellest ning alusta teinekord ettevalmistusperioodiga varem või tee mõned teised vajalikud muudatused!

Rahulolu vs pettumus

Kogu sinu poolt läbitud hindamisprotsess, tegid sa seda kasulikul või mitte kasulikul viisil, tekitab sulle lõpuks kas rahulolu- või pettumuse tunde. Nagu eespool sai mainitud, ühendavad võistlejad tavaliselt need tunded kohaasetusega kokku: kui sa saad eesmärgipärase koha, oled sa rahul ja kui ei saa, oled pettunud. Kuid las ma küsin – oleksid sa rahul, kui võidaksid võistluse, tehes mitmeid vigu? Ma usun, et ei oleks. Samas võid sa esikümne hulgast välja jäämiselgi rahulolu tunda, sest võib-olla oli see sinu tasemele vastavalt väga hea saavutus. Olgugi et sellised tunded tulevad iseenesest ja nad on ka olulised meie edasise karjääri seisukohalt, soovitan ma sul ka neid tundeid hinnata ning teadlikult iseendale nii positiivset kui ka negatiivset tagasisidet anda.

Kui sa lood enda lavalisest esitusest reaalset pilti ja analüüsid seda, vali need piirkonnad, millega sa rahul olla saad – piirkonnad, mille puhul sa soovitud tulemuseni jõudsid. Kui sa näiteks nägid tohutut vaeva enda jalgade kallal, eesmärgiga viia keha tasakaalu ning sa sellega hakkama said, ole selle osaga rahul ning kommenteeri ennast positiivselt: „Nii, ma tegin ära suure töö, et mu jalad oleksid sellised, nagu nad praegu on, seega võin ma selle piirkonnaga igati rahul olla.“ Kuid ole rahuloluga ettevaatlik, sest tegemist on kahe teraga mõõgaga. Samal ajal, kui oled raske töötegemisperioodi järgselt endaga rahul, võib kulturismimaailmas rahulolu panna piiri sinu edasisele arengule. Isegi kui sul õnnestub praegu üks kindel kehaosa vormi viia, ei pruugi see uuesti juhtuda. Samuti pea meeles Kai Greene´i targad sõnad: „Kõige edukamad on need inimesed, kes leiavad põhjuse mitte iseendaga rahul olla, kui aeg seda nõuab.“

Samamoodi, nagu sa valid need piirkonnad, millega rahul olla, vali ka need, millega sa rahul olla ei tohiks. Olenemata kohaasetusest pööra tähelepanu ka nendele piirkondadele, mis võiksid paremini arendatud olla. Kui sa võistluseelselt kogu tööd ära ei teinud, siis anna endale negatiivset tagasisidet: „Ma ei kulutanud mingit aega võistlusriiete peale ning ma rikkusin sellega illusiooni enda proportsioonidest.“ Nõrkade külgede teadmine on küll oluline, kuid sama oluline on näha ka põhjust nende taga: kui sa ise milleski süüdi oled, siis ole endas pettunud. Kuid isegi, kui pead endale negatiivseid kommentaare tegema, tee seda mõistuse piires, st ära pinguta üle! Ei ole mõtet enda peale viha kanda, kui tegemist on millegi sellisega, mida sa ise mõjutada ei saa. Kui sul on näiteks keskmisest laiem keskkoht ning sa oled teinud omaltpoolt juba kõik, et seda paremas valguses näidata, ära ole enda peale vihane. Samuti, kui sa oled alles algaja võistleja, ära ole endaga liiga karm, sest see oli alles sinu võistlejakarjääri algus.

Lõpp… või alles algus?

Olles jõudnud oma võistlusprojekti lõppu, kerkib varem või hiljem esile küsimus „mis saab edasi?“. Oli see minu esimene ja samas ka viimane võistlus või teen ma seda uuesti? Oli see lõpp või alles algus?

Võistlemine ei ole igaühele mõeldud. Vahet pole, kui hea vormiga sa oled ning kui hästi sul võistlustel läks, võistlemine lihtsalt ei pruugi olla sinule. Arvesse tuleb võtta ka füüsilist võimekust, finantsilist olukorda ja vaimset vastupidavust asjaga tegelemiseks. Ja neid ei pruugi alati piisavalt olla. Vahel on mõistlik endalt küsida, kas see üldse on väärt pingutamist, kui sa näiteks tead, et sinu proportsioonid ei ole vastavad, et sellel alal edukas olla. Kui sul aga potentsiaali jagub ning sponsorid ja asjatundjad julgustavad sind muudkui takka, võivad nad su võistlemise jätkamise teemal üsnagi suure pinge alla panna. Pea alati meeles, et sa ei võlgne kellelegi mitte midagi! See on sinu elu ja see on ainult sinu enda otsustada! Elu on ja pakub meile muudki, kui olla võistleja. Sa võid ka ilma võistlemata teha samasugust rasket trenni ja olla heas vormis.

Kui võistlejakarjääri lõpetamine on sinu ja ainult sinu otsus, nii on seda ka jätkamine võistlejana. Kui sul on seljataga edukalt võidetud võistlus, on üsna tõenäoline võistlemisega jätkata. Kuid isegi, kui sa said viimase koha ning sind kritiseeriti julmalt, kui võistlemine on see, mida sa elus teha tahad, siis jumala eest, tee seda! Ära lase võistluse tulemusel või teiste arvamustel ennast häirida, otsusta ise, mida enda eluga teed. Pealegi pea meeles, et üks läbikukkumine ei tähenda veel, et sul võimalust ei oleks. Isegi kui sa käisid äärmiselt kehva vormiga laval, ei ole sellel mingit pistmist sellega, mis sa tulevikus olla võid. Kõik on sinu enda kätes: päevast päeva, aastast aastasse kõvasti tööd tehes ja pidevalt arenedes võid kümne aasta pärast just sina olla üks säravamaid tähti!

Autor: Anne Pietilä”;i:60;s:20:” tõlkija Andra King