Ilus teooria… III osa

Treening  |  06.02.12  |  tekst: Janar Rückenberg  |  fotod:  |  Kommenteeri

Ilus teooria… I osa
Ilus teooria… II osa

Hingamine jõuharjutuste sooritamisel…

Teame ju kõik seda õpetust, et kui sooritada jõuharjutust, siis raskust tõstes tuleb hingata välja ja raskust langetades hingame sisse. Seda on õpetatud mulle ja olen ise rääkinud teistele. Alles nüüd tagantjärgi süvenedes nendin, et see õpetus on sõna otseses mõttes jama ja tegelikkusest nii kaugel, kui olla saab. See kõlab teoorias ilusti, toimib võib – olla rohkem võimlemise korral ja algajate puhul, kes pingutuseta raskust lihtsalt liigutavad, kuid kindlasti mitte tõsise ja “sissetöötanud” harjutaja korral. Proovige teha kümnene seeria kükke, näiteks 70 – 80% - ga oma 1 – st KM – st ja hingata järeleandvas ehk ekstsentrilises või raskust langetavas faasis sisse ja ületavas või kontsentrilises või raskusega tõusmise faasis välja. Väga hea tahtmise korral on see muidugi teostatav, kuid miskipärast oma tavapäraste seeriate korral me ikkagi ei hinga nii. Reaalne elu ongi teine asi ja selline “raskus üles hinga välja ja raskus alla õhk sisse õpetus” on kehtetu. Ma ei taha öelda, et päris väär, kuid väga väga puudulik. Kindlasti ei tohi seeria ajal hinge kinni hoida. Viga, mida ka tehakse, kuid reaalselt ei toimu raskuse langetamise ajal mingit sissehingamist. Proovige jälgida oma hingamist, kui teete korraliku raskusega ühe kükiseeria. Jälgige ennast kõrvalt kuidas te hingate. Reaalsus on see, et te võtate üleval lähteasendis kopusd õhku täis, lähete hingamispeetusega alla, tulete juba pool ½ või 2/3 tagasi kükist üles ja alles siis hakkate õhku välja laskma. Ei midagi sellist, et kui lähen alla, siis hingan sisse ja teel tagasi üles hingan välja ning selliselt toimime me kogenud harjutajatena iga harjutuse iga korduse korral.

Järjekordne “ilus teooria”, mis on praktikas suhteliselt kehtetu…