Töö tegi ahvist inimese…
… ja töö teeb tavalisest harjutajast meistri. Sõnastagem seda kuidas tahes, aga see peab tõesti paika ja toimib. Täna varustan teid statistikaga, mis pärineb minu treeningpäevikust. 2010. aasta alguses leidis mingis mõttes aset justkui taassündimine. Vigastused 2008 – 2009. aastal panid mulle aru pähe ja tõdesin lõplikult, et kulturism on ikka see minu “leib”. 2010. aasta alguses uuesti kulturismile keskendunult sain ka aru, et ilma korraliku selja ja jalgadeta pole üldse mõtet lavale ronida. Niisiis, kükk jalgadele ehkki mitte enam suurte raskustega ja lõuatõmbed lailihasele said minu jala – ja seljatrennide nurgakivi harjutusteks.
Lugesin huvi pärast mõned päevad tagasi, et mitu kükki ja lõuatõmmet ma tegin 2010 – ndal ja 2011 – ndal aastal. Küki alla lugesin tavalise küki kang turjal, Smith’i küki kang turjal, samuti eeskükid mõlema variandi korral. Ei lugenud kastilt kükke, mitte üheltki kõrguselt, ei Hack’i kükke ega ka kükke lõkskangiga. Kõige rohkem oli loomulikult traditsioonilisi vabaraskusega tagakükke, vähemalt 85 – 90% kõikide kükkide arvust. Kasutatav raskus varieerus aasta jooksul laias laastus 50 – 150 kg. Loomulikult, oli trenne ka 200 kg – i juures ja lähistel, kuid neid oli vähe, sest selg ei kanna enam sedavõrd suuri intensiivsusi.
Enamasti olen mõlemal aastal töötanud raskustega 90 – 120 kg. Palju olen teinud 10 x 10 – d. Korduste hulka olen arvestanud ka ülespüramiiditud soojendavad seeriad, mida loen ka pooleldi tööseeriateks. Näiteks, kui trenni põhiosa näeb ette kükki 70 kg – ga 5 x 16, siis ma ei näe põhjust, miks ei peaks lugema tööseeriate hulka ka eelnevaid 50 kg – ga 16 x ja 60 kg – 16 x. See on juba korralik kogus tööd. Samuti, kuna neil kahel aastal kasutatud raskused ei ole midagi erilist, ei olegi suurt soojendust paljudel juhtudel tulnud ette teha. Näiteks, kui plaanis 90 kg – ga 10 x 10, siis piisab ette vaid 60 kg – ga 10 x ja võibki juba põhiosa juurde asuda.
Lõuatõmmete alla kvalifitseerusid tavalised pealthaardega lõuatõmbed, peod vastamisi laialt lõuatmbed ja althaardega lõuatõmbed. Nagu kükkidegi korral, kõige rohkem, umbes 90 – 95% lõuatõmmetest läks traditsiooniliste pealthaardega tõmmatud lõuatõmmete arvele. Raskused, mida lõuatõmmete korral kasutasin varieerusid aasta jooksul keharaskusest kuni 30 lisakilogrammini.
Tegelikult, raskused, mida välja olen toonud ei olegi statistikat tehes olnud prioriteediks. Mind huvitas lihtsalt, mitu korralikku kükiliigutust (kükki) ja lõuatõmbeliigutust (lõuatõmmet) neil kahel aastal kokku tegin, kui palju võiks olla aastane töömaht?
Tulemused:
2010. aasta:
Lõuatõmbeid: 2058 (keskmiselt 171.5 lõuatõmmet kuus, 42.9 lõuatõmmet nädalas)
Kükke: 3522 (keskmiselt 293.5 kükki kuus, 73.4 kükki nädalas)
2011. aasta:
Lõuatõmbeid: 3212 (keskmiselt 267.6 lõuatõmmet kuus, 66.9 lõuatõmmet nädalas)
Kükke: 5101 (keskmiselt 425 kükki kuus, 106.5 kükki nädalas)
Mida selle teadmise ja nende numbritega peale hakata? Millised järeldused sellisest statistikast teha?
Esiteks on numbrid lihtsalt põnevad. On huvitav nentida, kui palju on tõstetud ja millises mahus tegutsetud.
Teiseks on huvitav tõdeda, kui palju on inimkeha võimeline vastu pidama, läbi tegema ja “endast läbi laskma”. Kujutage ette, need on vaid kahe aasta ja ainult kahe harjutuse numbrid. Nendele lisaks läheb veel kõik muu. Ega jalale ei ole ainult kükid ja seljale ainult lõuatõmbed.
Kolmandaks näitavad need numbrid kindlasti seda, kuivõrd palju tööd tuleks vähemalt nende kahe harjutuse puhul teha kehvemapoolse jalgade ja selja geneetikaga kulturistil, kes tahab ükskord hakata lavalt ka välja paistma. Selge see, et suur töömaht nendes harjutustes ei ole kindlasti ainus viis arenemiseks, kindlasti aga üks paljudest võimalustest.
Autor: Janar Rückenberg