Kogu aeg ei saa hea olla…

Kolmekümnendates eluaastates hakkavadki inimesed vist oma elule ja tegemistele tagasivaateid tegema. Nii olin minagi ühel päeval mõtisklemas enda kui trennimehe tegemistele läbi aegade. Mõtisklemas just selles valguses, et huvitav, mida oleks võinud teisiti teha. Või, mis on olnud peamiseks takistuseks, mis ei ole lubanud mul oma potentsiaali maksimaalselt ära realiseerida?

Eks neid asju, mida oleks saanud teisiti teha on palju. Aga, ma ei tahakski rääkida niivõrd detailselt, kuivõrd üldiselt ja kontseptsiooniliselt. Öeldakse, et inimese saatuse määrab tema iseloom. Niisamuti olen ka mina selles küsimuses ilmselt oma iseloomu ohver. Oma tegemistele tagasivaadet tehes saan öelda, et minu peamine probleem on olnud see, et olen tahtnud kogu aeg hea olla. Kogu aeg, aastaringselt ja sõltumata treeningperioodist. „Hea“ sportliku konditsiooni mõttes ja seda igakülgselt. Eks tuleneb see ka suuresti sellest, et olen niiöelda protsessi nautija. Treenimine, kui tegevus ja selle käigus tekkivad muutused (pumbatus ja hea enesetunne) on need, mis mind ikka ja alati on meelitanud raskusi tõstma. Ent, kui sellele soovile aastaid järgi anda, siis võib see arengut silmas pidades alati isegi mitte kõige resultatiivsem olla.

Natukene asjade üle järele mõeldes on selline soov (alaliselt oma parimas olla) ilmselgelt loodusseaduste vastu astumine. Ja nende vastu inimene oma tahtmistega naljalt ei saa. Kogu aeg ei saa hea olla, kogu aeg ei saa „jõuda“ ja kogu aeg ei saa hea (loe: vormis) välja näha. Isegi nii väga kui ka ei tahaks, ei saa. Loomulikult, kõik on suhteline. Vormist väljas kulturist on isegi vormist väljas olles võrreldes tavalise inimesega ikka vormis. Ent paratamatult tekib võrdlusmoment oma parimate (heade) päevade tasemega. Keegi ei võrdlegi ennast ju halli massiga või sellega, mis on tavaline. Ei ole aastaringselt võimalik suruda või kükkida oma parimaid seeriaid ning raskusi. Niisamuti ei ole võimalik kogu aeg kuiv, madala rasvaprotsendiga ja soontest pakatav välja näha. Kui ma räägin, et selle soovi võimalikkus oleks looduse printsiipide vastane, siis tegelikult nii ongi ja seda kõige ehedamal kujul. Mõelgem superkompensatsiooni kui nähtuse peale. Mis iganes võimekuse arengust me räägime, kui me teeme seda superkompensatsiooni ehk ületaastumise taustal, siis tuleb tõdeda, et suurema osa ajast olemegi me nö. tavalisel tasemel. Organismil ei ole kombeks head võimekust väga pikalt säilitada, kusjuures see kehtib juba üksiku raku tasandil. Kui koormused ja taastumisaeg on olnud piisavad, siis me areneme ehk meie võimekus pärast treeningut (treeninguid) tõuseb. Ent, selle suurenenud töövõime püsimine on tegelikult hetkeline. Miski pole püsiv ja hetkeks kompenseerinud töövõime kaob, kui uut treeningut ei järgne. Nii on ka organismi tasandil tervikuna. Raske töö ja treeningu tulemusena tekkinud häid tulemusi ei ole võimalik ka kõige parema tahtmise juures aastaringselt säilitada. Hea tase on targasti läbimõeldud treeningprotsessi tulemus. Aga, igal asjal on algus ja lõpp, nii ka igal protsessil. Pärast tippu tõusmist tuleb paratamatult langus.

Vähe sellest, et kogu aeg tahaks jõuda, tihtipeale on soov veel mitmes asjas korraga tasemel olla. Tahaks, et selg oleks hea, selleks võiks nädalas mitmel korral lõuga tõmmata. Käed võiks alati jämedad olla. Samuti võiks kogu aeg oma parimate päevade tasemega võrreldes suruda ja kükkida. Ühesõnaga, tahaks korraga olla „ilus, tark, tugev, vastupidav, kiire ja osav“. Paraku ei ole mitme jumala teenimine korraga võimalik. Tihtipeale hakkavad meie soovid üksteisele vastu töötama. Tuleb periooditi spetsialiseeruda ja prioriteete seada.

Tipptulemus on „millegi“ kulminatsioon, kuhu jõutakse teatud tingimustel ja teatud ajaga. Loodus ei ole kahjuks ette näinud, et tipptulemus (see on muidugi suhteline), eelkõige iseendaga võrreldes oleks püsiv. See kehtib nii struktuuri kui funktsiooni korral. Väga raske on olla samal ajal kiire ja vastupidav, niisamuti on korraga raske hea olla pikas seerias ja lühikeses seerias. Samuti, raske on korraga eelisarendada jõutõmmet ja kükki ning samal ajal ka surumises jõudsalt edasi rühkida.

Meil tuleb sportlastena olla oma nõrkuste ja tugevuste suhtes ausad. Sellest tulenevalt tuleb teha valikuid, seada prioriteete. Teiseks, väga oluline on mõista, et me ei suuda olla 365 päeva aastas oma parimas vormis. Mida iganes see siis ka ei tähendaks. Loomulikult oleks tore teada, et olete igal ajal võimelised suruma oma parima viiese seeria, kuid selline võimekus ei püsi alaliselt. Me oleme pidevalt kas tõusuteel või langevas seisundis. Tuleb leppida, et keha tahab puhata, puhkus ongi üks osa tippu jõudmise protsessist.

Autor: Janar Rückenberg