Kas pulsikella on ikka kohe vaja?
Vaatan peeglisse ja ei ole oma välimusega kuidagi rahul. „Oleks selgelt vaja vähemalt 10 kg kaalust alla saada. Niisiis, hakkan kindlasti trennis käima. Olen kuulnud, et kaalust saab kõige paremini alla, kui teha rahulikus tempos sörkjooksu või sõita rattaga. Ratas on mul olemas, nüüd on mul veel kindlasti vaja häid jooksujalatseid, spetsiaalseid jalgratturi riideid ja pulsikella, siis saaks kaalu langetamisega tõsiselt tegelema hakata.“
Kas täpselt nii, kuid umbes selline on sadade ja sadade inimeste mõttelaad, kui jõutakse veendumusele, et kehakaal on kontrolli alt väljunud ning oleks vaja endaga tegeleda. Lõpptulemuseks enamusel juhtudel on see, et soetatud on mõni kardiotrenažöör, spetsiaalsed trendikad spordiriided, veepudelid ja pulsikell, kuid mida ei toimu on regulaarne harjutamine. Need on klassikaks kujunenud koomilised olukorrad, mida saab näha naeruväärselt palju. Paljudel juhtudel ongi enamasti nii, et esmalt tuleb võimalikult kiiresti muretseda kõikvõimalik „asja juurde kuuluv“ uhke aksessuaaristik, aga miskipärast pärast investeeringuid tegevust ennast ikka ei toimu. Ennetamaks „tähenärimist“ ütlen veel, et ma ei väidagi, et hea jooksujalats enne trenniplaane on liiast, kuid sellega enamasti asjad ei piirdu. Põhjendamatult ja läbimõtlematult soetatakse endale tihtipeale väga tõsisel tasemel harrastaja või tippsportlase treeningut assisteerivate vahendite valdkonda kuuluvaid elemente. Siinkohal räägingi täpsemalt just pulsikelladest.
Tegemist on sellise vahendiga, mis võib olla, kuid alustajale ja keskmise tasemega harjutajale ei ole seda pigem üldse vaja. Ennekõike tuleks omale selgeks teha, mida tähendab maksimaalne südame löögisagedus, erinevate aeroobsete tsoonide olemused ja kuidas niisamagi oma pulssi lugeda. Paljudel juhtudel soetatakse pulsikell ja ei osata sellega midagi teha. Usutakse, et see on mingi imevidin, mille käe ümber sidumine põhjustab rasvade põlemist juba iseenesest (vähemalt tundub nii). Samuti arvatakse, et on mingi üks fikseeritud südame löökide arv või väga kitsas pulsivahemik, kus kindlasti peab treeningu ajal olema. Ei ole see asi nii hull. Põhjendamatu on ka kartus midagi valesti või endale liiga teha. See viimane kõlab minu jaoks alati rohkem justkui mingisuguse juba eos pingutamist ennetava alateadliku vabandusena. Kui me räägime aeroobsest tegevusest, siis ega see „enesele liiga tegemine“ ei ole ka nii lihtne, kui arvatakse. Kui te olete tegevuse intensiivsuse väga kiiresti ja väga kõrgele ajanud, siis tõsiasi on see, et te lihtsalt ei jõua ju enam ja olete jätkamiseks iseenesest sunnitud tempot alandama.
Veel üks põhjus, miks keskmisel harrastajal pulsikella vaja ei ole on see, et see intensiivsusvahemik, milles oma eesmärkide nimel tuleks tegutseda on võrdlemisi suur, aga ka universaalne (isegi) erinevate taotluste realiseerimiseks. On eesmärgiks rasvapõletus, südame jõudluse parandamine, aktiivne taastumine või vastupidavuse arendamine, te peaksite tegutsema pulsivahemikus keskmiselt 60-80% maksimaalsest südame löögisagedusest. See on keskmiselt, väga kehva jõudlusega spordikauged inimesed võivad alustada ka 50%-st maksimaalsest südame löögisagedusest. Samuti ei ole üle 80-85% maksimaalsest südame löögisagedusest vajalik minna. Esitatud intensiivsusvahemiku ülemisel ülemisel piiril asub enamasti anaeroobne lävi, mida ületades hakkame treenima laktaadi talumise võimet. Tavaharjutajale ei ole sellist võimekust vaja. Samuti, kui tavaharjutaja selle piirini jõuab, siis treenimatusest tulenevalt ei jõuta sellel tasemel niikuinii midagi pikalt teha ja tegevuse intensiivsus kukub iseenesest. See on tippharrastaja või sportlase spetsiifika, et teatakse VÄGA TÄPSELT oma anaeroobset läve ja treenitakse täpselt anaeroobse läve tasemel või sellest natukene allpool. Seeläbi treenitakse nende mehhanismide efektiivsust mis vastutavad piimhappe ümbertöötamise eest.
Niisiis, 60-80% maksimaalsest südame löögisagedusest on see vahemik, milles võiks tavaharrastaja oma aeroobseid treeninguid teostada. See on nii lai vahemik, et sellesse jõutakse niikuinii ja selle fikseerimiseks ei tule osta kallist pulsikella. Kas töö käib selles vahemikus, seda saab ka ilma pulsikellata kontrollida lihtsalt nii, et seisatate hetkeks, loete pulsi 10 sekundi jooksul, korrutate 6-ga ning saategi südame löökide arvu 1 minuti jooksul. Ennem peate teadma muidugi oma maksimaalset südame löögisagedust keskmiselt, mille saate arvutada 220 – vanus (aastates).
Selleks, et treening oleks mingigi kasuteguriga tuleks taotleda ka vähemalt selle alumise piiri (60%) ületamist. Vastasel korral ei paku kestev aeroobse iseloomuga kehaline tegevus piisavalt organismi adaptatsioone stimuleerivat koormust (puudub kasutegur või see on väga minimaalne). Selleks alumiseks piiriks võib olla ka 50% maksimaalsest südame löögisagedusest. Kõik sõltub suuresti harjutaja lähtetasemest. Samuti, arendavate mõjude ilmnemiseks on aeroobse treeningu korral alati oluline ka tegevuse kestus.
Niisiis, kõige tähtsam on esmalt ennast tugitoolist välja vedada ja üldse tegutsema saada. Pulsikell ei ole kaugeltki kõige tähtsam ja keskmise pühapäeva harjutaja korral on see mõttetult ülepingutatud asjatu investeering.
Autor: Janar Rückenberg