Kas treenida lihaseid või liigutusi?
Väga paljud harjutavad inimesed on tegelikult üpris suures segaduses ja ei ole kindlad, et millisele kontseptsioonile tuginedes peaks oma jõutreeningule täpsemalt lähenema. Tüüpiliselt otsitakse abi ning lahendusi kulturismi ja fitnessi ajakirjadest kopeerides kulturistide või fitnessistide (kes näevad iseenesest atleetlikud välja) kavasid. Loomulikult on palju nimetatud allikatest tulenevast informatsioonist ka õige ning oluline, ent siiski tasub teada, et kehailu eesmärkidel harjutavate kulturistide kavad ei ole suunitletud primaarselt sportliku soorituse parandamisele. Nende taotlus on visuaalselt parem välja näha, mitte paremini teha.
Ei ole ebatavaline, et ka sportlased kaotavad sageli silmist oma tegeliku eesmärgi, milleks peaks olema soov saada kiiremaks või plahvatuslikumaks. Selle asemel nihkub treeningute raskuskese nähtamatult hoopis suurema ja kuivema esteetiliselt arendatud keha taotlemise suunas. Näiteks paljud ameerika jalgpallurid panevad aastaringselt suurt rõhku lamades surumisele, aga ainult hea surumine ei tee veel kaugeltki heaks mängijaks. Surumine võib olla hea, aga kui alakeha ja tagumise lihasahela funktsioneerimise jõu ja võimsusega ei tegeleta ei olda ka mänguplatsil tegija. Seega, üksnes võimas lamades surumine ei peaks olema jalgpalluri aastase treeningtsükli keskmes.
Tsiteerides üht oma lemmik sporditeadlast ja praktikut Gray Cook´i: „Sportimine seisneb funktsioneerimises ja liigutamises. Kiirus, jõud, võimsus, kiiruslikkus, plahavatuslikkus, tasakaal ja koordinatsioon on hea soorituse tagajateks. Kui sinu spordialal on resultatiivsuse määrajaks sooritusvõime (funktsioon), mis iganes võimekus, siis treeningu tagajärjel tekkiv atleetlik väljanägemine on üksnes teisejärguline. Oluline on treeningul taotleda keha nende liikumiste (funktsioneerimise) efektiivsuse edasiminekut, millest sõltub sinu põhiala hea sooritus. Sellest tulenevalt tuleks treeningul keskenduda keha peamiste liigutuslike ahelate treenimisele, mitte üksikute lihaste isoleeritud koormamisele. Lihased arenevadki liigutusi treenides niikuinii, mistõttu enamus tipptasemel erinevate alade sportlasi näevadki välja nagu juba tegelekski kulturismi või fitnessiga. Kokkuvõttes, sooritusesele keskenduva jõutreeningu fookus on funktsioonide (liigutuste) treenimisel, suurepärane vorm on selle juures vaid niiöelda kõrvaltegur. Kulturistide treeningprogrammid keskenduvad enamasti lihasmassi arendamisele, keha esteetika ja sümmeetria parandamisele, sooritusvõime iseenesest on seejuures sekundaarse tähtsusega.“
Sportlastele, kes soovivad ka oma väljanägemist muuta võiks soovitada teha seda toitumisega manipuleerides. Samuti võib periooditi manipuleerida baasharjutuste raskuste ja seeriapikkustega. Aga oma põhialal resultatiivsust tagavad baasliigutused ja panus nende heasse tasemesse on alati prioriteet. Stimuleerides läbi trenažööride ja isoleeritud harjutuste vastavate seeriapikkuste abil sarkoplasmaatilist hüpertroofiat saate küll suuremaks, aga see võib kokkuvõttes tähendada, et muutute aeglasemaks ja kaotate oma põhiala soorituses.
Sõltumata vanusest peaks sooritusest sõltuvad sportlased olema orienteeritud just funktsioneerimise tõhustamisele, see tähendab liigutuste kiiruslikkuse, jõu ja võimsuse parandamisele.
Kirjutis pärineb: [url=http://www.axissport.com/Training-Movements–Not-Muscles.html]www.axissport.com[/url]
Tõlkijalt: huvitav ja trennitegijatele mõtlemisainet pakkuv teema. Kulturistid rõhutavad oma soovitustes muidugi just teistpidi, oluline on lihase tunnetus (mind-muscle connection). Ja see soovitus ei ole vale, sest kulturistid treenivad kehailu eesmärkidel, AGA, ka kulturistid ei pääse baasharjutustest. Kusjuures tunneme ju Pareto printsiipi, mille kohaselt tagavad kõikide tehtavate harjutuste üldhulgast umbes 20% moodustavatest baasharjutustest 80% tulemustest. Selge on see, et seda proportsiooni on otseselt raske mõõta, aga sinna kanti see vahekord võiks jääda. Mõistagi võib ka baasharjutust tehes üritada üksikut lihast tunnetada ja seda tehaksegi, aga kokkuvõttes teeme me baasharjutust ikkagi läbi mitme liigese ja paljude lihaste abiga. Kui harjutus on juba struktuurilt baasharjutus, siis me ei saa niikuinii ühtegi lihast täielikult isoleerida. Ja alati ei olegi see vajalik. Baasharjutuse kasutegur ongi minu arvates pigem see, et kui me näiteks kükime ja soovime seeläbi reie-nelipealihast treenida, siis tänu teiste kükkimisel töös osalevatele lihastele saame kasutada suuremat raskust, mis on kokkuvõttes reie-nelipealihasele koormavam (suurem raskus), kui me suudaks isoleeriva harjutuse (näiteks säärte sirutamine) korral kasutada. Loomulikult ei ole ka baasharjutuste korral lihastöö tunnetamine keelatud (kulturistidel), aga siiski, ilmselt on kasutegur kokkuvõttes suurem, kui treenime liigutust (kükk) ning sellest tulenevalt saab ka liigutuses osalev reie-nelipealihas suuremat koormust. Kulturistid peaksid treenima nii liigutuste kui tunnetuse peale. Samuti on kulturistidel võimalik valida ka baasharjutuste variatsioonide vahel selliselt, et hoolimata paljude lihaste osalusest pakuvad ka paljud baasharjutuste versioonid osadele lihastele siiski rõhutatumat koormust. Näiteks tagakükk versus eeskükk või kitsalt lamades surumine versus laia haardega lamades surumine jne. Selge on see, et kulturistid ei saa ilma isoleeriva iseloomuga töö ja harjutusteta, aga liigutuse/soorituse peale tehtavatel baasharjutustel on ka väga oluline tähtsus lihasmassi kasvatamisel. Ühte tasub aga teada, mida rohkem lihaseid töösse kaasav on harjutus, seda enam kurnavam on see harjutus ka närvisüsteemi jaoks. Paljude lihaste ja liigutuste töö koordineerimine esitab just närvisüsteemile suured nõudmised.
Autor: Tõlkinud Janar Rückenberg