22. aprill 2016

Yin ja Yang

Tahan lugeja tähelepanu juhtida sellele, et täpselt samasugune vastandite printsiip kehtib ka spordis, treeningul ja inimkeha korral.

Yin ja Yang teooria korral on hea ja kuri vastandid. On öeldud, et headust õpitakse tundma läbi kurjuse. Ja vastupidi, üksnes ülim hüve ja headus hakkavad lõppkokkuvõttes tootma kurjust. Sama kehtib mõistete “kerge” ja “raske” korral. Selleks, et head saada, mis iganes see ka ei tähendaks, selleks tuleb anda, raskuste talumise näol läbi ebamugavuste panustada. Üksnes need, kes annavad, need ka saavad. Need, kes pühendumise ja pingutuste näol investeerivad, need saavad enamasti ka kohase tasu kui on piisavalt kannatlikkust. Pole kahtlust, et regulaarsed treeningud hakkavad ükskord võistlustel tulemuste näol tagasi andma.

Eelnevast arutelust tulenevalt on äärmiselt väär taotleda, et oleks ainult hea. Kui on ainult hea, siis ei ole võimalik areneda. Paraku sellest üritab lähtuda meie haridussüsteem: üksnes hea, lõbus, stressivaba, kerge ja mugav jne. Nimetatud asjade taotlemises ei ole midagi halba, aga on selge, et nende saavutamine on võimatu kogemata teise äärmuse ilminguid: paha, igav, stress, raske või ebamugav. Ei ole üht ilma teiseta ja vastupidi. Kuidas küll ei suudeta mõista, et üks ilma teiseta ei ole võimalik. Me defineerime ja tunnetame erinevaid seisundeid, olukordi ja omadusi läbi vastandite.

Liikudes inimese sisemusse, siis inimisend kui bioloogiline struktuur-funktsionaalne “masin” tervikuna ei ole ju mitte midagi muud, kui protsess. Fenomenaalne regulaarselt regenereeruv ja ennast taastootev protsess, mille olemine iseenesest saab teoks vastandlike protsesside koostoimimise tagajärjel: räägin assimilatsioonist (süntees) ja dissimilatsioonist (degradatsioon). Niisiis ainuüksi meie füüsiline eksistents saab võimalikuks läbi vastandlike protsesside, milleks on anabolism ja katabolism. Me pidevalt laguneme ja uueneme. Treening, mida teeme on väike protsess suure protsessi sees. Selleks, et kogeda progressi (edasiminekut) tuleb iga üksiku treeningu näol teha sammuke tagasi (kulutada energiat, lõhkuda lihaseid jne). Ehk arengu (hüve, kerguse, hea elu) kogemine on võimalik üksnes läbi raskuste, ebamugavuste ja kannatuste. Anabolismist ja katabolismist tulenevalt räägime igapäevaselt pigem optimaalsest töö ja puhkuse vahekorrast, mis on jälle vastandid. Edasiminekuks tuleb sammuke tagasi teha.

Minu arvates on arenemisvõime kui selline igast aspektist vaadatuna inimese puhul üks kummalisemaid nähtusi, mis teostub läbi unikaalse kompenseerimisvõime, mille loodus meile andnud on. Aga ikka, et see kompenseerimisvõime ilmneks ei pääse me vastanditest. Selleks, et midagi vägevamat uuesti ehitada, selleks tuleb esmalt lammutada. Esmalt tuleb lammutada, seejärel ehitatakse asemele uus ning see taastoodetud kompenseeritakse väikese liiaga (superkompensatsioon). Lihaste kasvatamine on selle nähtuse kõige ehedam ilming.

Ent ka meie funktsioneerimine ruumis teostub tegelikult ju läbi vastandite. Kogu inimkeha toimib valdavalt läbi vastandlike liigutuste – sirutuste ja painutuste. Tasakaal või asjaolu, et me lihtsalt püstigi suudame seista on kõige otsesem näide sellest, kuidas läbi vastandite (sirutus ja painutus) saavutatakse harmoonia (tasakaal). Seiske püsti, käed pingevabalt rippumas ja hakake kergelt ettepoole kalduma. Üritage mingil hetkel seda kaldumist pidurdada – tunnete, kuidas ettepoole kukkumist takistavad keha tagumise poole lihased (selgelt on tuntav reie tagumiste lihaste tööle rakendumine). Ja tahapoole kaldumist takistavad eesmised lihased (tuntavalt reie-nelipealihased).

Kulturismis on tuntud ka see, et kui sa soovid arendada näiteks reie välimisi külgi, siis pane jalad (kükkides, jalapressil) kitsalt, kui rohkem siseosasid, siis tööta laia jalavahega. Sama kehtib ka käte puhul, näiteks biitsepstõstete korral. Laiem haare kangist kannab koormuse rõhu enam biitsepsi sisemisele peale, kitsam haare koormab enam välimist pead.

Vastandlikkus on aluseks ka intensiivsuse ja mahu pöördvõrdelisusele. Mida suuremat raskust me tõstame, seda vähem kordusi seda tõsta jõuame. Mida pikemat seeriat teha soovime, seda kergemaks tuleb langetada raskus.

Organismi pH tase. Ehkki erinevate sisaldiste ja organite sisekeskondade pH tase varieerub (näiteks uriinil on see üks ja verel teine ning maohappel kolmas) peaks meie organismi sisekeskonna happelised ja aluselised protsessid olema keskmiselt enam-vähem tasakaalus (pH 7,0). “pH” tase näitab seda, kui happeline või aluseline meie organism kokkuvõttes on. On väga oluline, et meie kehas valitseks taskaal ja et keha pH-tase oleks võimalikult neutraalne.
Lõpetuseks, mis veel kõige huvitavam, inimkeha kõige suurem rakk on naise munarakk, arvake, mis on inimese keha üks kõige võiksematest rakkudest? Täpselt, spermatosoid. Midagi “telje” erinevatest äärmustest “pannakse kokku”/ühinevad ja tagajärjeks on uus inimene.

Kokkuvõttes:
1. Aeroobne vs anaeroobne
2. Sirutus vs painutus
3. Kataboolne vs anaboolne
4. Aeglased lihaskiud vs kiired lihaskiud
5. Maht vs intensiivsus
6. Treening (töö) vs puhkus (taastumine)
7. Energeetilised kulutused vs toiduga saadav energia
8. Süsivesikud vs rasvad
9. Jõud vs vastupidavus
10. Aluseline vs happeline organismi sisekeskkond (pH)
11. Keha vs vaim

jne…

Herakleitos: “Haigus teeb meeldivaks tervise ja kuri headuse, nälg teeb magusaks täitumuse ja väsimus une.”

Autor: Janar Rückenberg