Milleks kehalises kasvatuses kätekõverdused?
Kätekõverdusi peetakse pigem mingisuguseks sõjaväega seotud harjutuseks ja ollakse arvamusel, et naised/tüdrukud ei peaks neid üldse teha jõudma. Ekslikud on mõlemad arvamused. Ei ole kätekõverduste näol tegemist mingi „sõjaväe asjaga“ ja peaksid neid ka tüdrukud teha jõudma. Küsimus on ainult harjutamises. Üleüldse, kust tuleb mõttelaad, et kätekõverdused on rohkem mingi poiste teema ja näiteks hüppenööriga hüppamine oleks justkui tüdrukutele omasem? Sama lugu on tasakaalu nõudvate võrdlemisi keeruliste poomikavadedega, mida peetakse enam ikka tüdrukute pärusmaaks. Paraku praktikuna saan julgelt kinnitada, et kõige ilusamaid sooritusi poomil olen näinud treenitud ja heas füüsilises vormis gümnaasiumi poiste esituses.
Paljude jaoks on võib-olla tõeline „pommuudis“, aga kätekõverdused ja võimekus neid teha on vundamendiks tervele suurele valdkonnale (eelkõige võimlemine) kooli kehalises kasvatuses. Juba teise kooliastme lõpu (6. klass) õpitulemustes on üheselt kirjas: õpilane sooritab harjutuskombinatsiooni akrobaatikas (tirel ette, taha, turiseis, tiritamm, kätelseis ja ratas kõrvale) ja rööbaspuudel. Elemendid nagu kätelseis, tiritamm, ratas kõrvale („hundiratas“), kombinatsioonid rööbaspuudel ja asendid püramiidides/paarisharjutustes (toengpõlvitus) on kõik toenguid kätkevad (suur koormus surumisliigutusi teostavatel lihastel) harjutused. Kätekõverduste tegemisega peaksid nii poisid kui tüdrukud alustama juba maast madalast ja 2. kooliaste (4.-5. klass) on paras aeg, kui võiks nende tegemisele tõsisemat tähelepanu pöörata.
Kui kätekõverdusi väga korrektse tehnikaga teha on tegelikult töös praktiliselt terve keha, ent põhikoormust kannavad suured lihased nagu rinnalihased, õlavarre-kolmpealihased (triitsepsid) ja deltalihased (õlalihased). Kehatüve fikseerimine (sirge keha asend) kätekõverduste tegemise ajal nõuab mitmete kerelihaste aktiveerumist.
Täpselt samad lihased, mis on töös ja mida tugevdatakse kätekõverduste korral kannavad põhiraskust siis, kui õpilane teeb tiritamme, kätelseisu, „hundiratast“, püsib/hoogleb toengus rööbaspuudel või püsib püramiidis toengpõlvituses. Kõik nimetatud sooritused ja nende õnnestumine eeldavad hea tehnika kõrval rinnalihaste, õlalihaste ja triitsepsite head jõudlust ning kehatüve (sealhulgas kõhulihased) lihaste toonust.
Kätekõverdused
[pilt=13193]
Kätelseis
[pilt=13188]
Toengud ja hooglemised rööbaspuudel
[pilt=13189]
Tiritamm
[pilt=13191]
Toengpõlvitused püramiidides ja paarisharjutustes
[pilt=13187]
Lisaks sellele, et suruvad lihased (rinnalihased, õlalihased ja triitsepsid) osalevad ka heidetel ja visetel on kätekõverduste tegemisel esteetiline efekt. Toonuses ja treenitud ülakeha vastu ei ole ilmselt kellelgi meist midagi. Rääkimata sellest, et noormeestel tuleb kätekõverdustega tutvust teha kaitseväes. Kehalise kasvatuse gümnaasiumiosa ametlikus ainekavas on selline lause: „Üldfüüsilist ettevalmistust, sh kätekõverdused toenglamangus 2 minuti vältel, selililamangust istesse tõus 2 minuti vältel, 3200 m jooks, tehakse aineõpetuses läbivalt.“ Põhikooli osas klassifitseeruvad kätekõverdused paljudes koolides üheks kontrollharjutuseks, mida õpetajad õpilaste võimekuse testimiseks ja hindamiseks kasutavad. See kõik tähendab seda, et nendega tuleb tegeleda.
Samuti, nii neidudel kui noormeestel mõlemal on teatud erialade korral (näiteks sisekaitseakadeemias) vaja sooritada sissesaamiseks korraliku tehnikaga täisväärtuslikke kätekõverdusi, mis on hea kinnitus asjaolust, et ei ole olemas mingit meeste ja naiste varianti kätekõverdustest.
Ma ei ütle, et kõik poisid/tüdrukud, kes suudavad teha kätekõverdusi viskavad alati ilma harjutamata kätelseisu ja tiritamme. Koordinatsioon ja harjutuste tehnikaga tutvumine on ka tähtsad, üliolulised. Ent on selge, et oluliselt lihtsama vaevaga saab akrobaatikas hakkama ja asjad selgeks pigem see, kes suudab teha rahuldaval tasemel kätekõverdusi, kui see, kes toenglamangus vaevu püsidagi suudab. Selleks, et majale saaks seinu ehitama hakata tuleb esmalt tugev vundament püstitada.
Autor: Janar Rückenberg