4. november 2016

Ma olengi selliseks loodud…

Vastab kindlasti tõele, et tänase toidu koostis ei ole enam sama, mis 20-25 aastat tagasi. Ilmselgelt omavad igasugused maitsetugevdajad, suhkruasendajad, toitude igasugune töötlemine ja geneetiline manipulatsioon efekti meie organismile, seedimisele, hormonaalsüsteemile ja isudele. Aga ikkagi, liiga palju võib kuulda, kuidas tänapäeva toidud soodustavadki rasvumist, „ma olengi selliseks ka loodud“ ja teisiti ei olegi võimalik ning see on paratamatu. Ei ole see nii, et kõik toidud soodustavadki tänapäeval paksuks minemist ja see on vältimatu. Rasvumist soodustab ikka elustiil, mille oluliseks osaks on ka kehaline aktiivsus ja toitumisharjumused. Ka täna on võimalik valida ja inimene ise on ju see, kes teeb valikuid, ka toidupoes. Kas teha täna õhtuks grillviinereid ketsupi ja majoneesiga või keedetud tatart. Rammusaid toite on praegu ja on alati olnud. Aga elustiil on muutunud niivõrd istuvaks ja me lihtsalt ei vaja tänases heaoluühiskonnas sellises koguses energiat, kui siis, kui tehti palju käsitsi põllutööd, toodeti tööstuses inimjõu abil jne. Seejuures inimesed ülehindavad oma päevast energiavajadust ja kulutusi ning alahindavad toitude kaloraaži.

Palju räägitakse pidevast kõhjutühjusest ja sellest, et toidud ongi sellised, et sööd ära ja natukese aja pärast on kõht tühi. Selle põhjuseks on jälle kaks asja: esiteks süüakse niivõrd valesid asju ja teiseks, väga suur hulk inimesi ühiskonnas on juba ennast insuliiniresistentseks söönud ning istunud. Esmalt areneb välja ainevahetussündroom, mis hiljem kulmineerub 2. tüüpi diabeediga. Paljud kaasaegsed toidud, aga mitte ainult toidud, vaid justnimelt toitumisharjumused tervikuna tõstavad vere suhkrutaset kiiresti ja väga kõrgele tasemele. Kui nii tehakse alaliselt tähendab see krooniliselt kõrget insuliini taset veres. Insuliinil on pankreasest verre vabanedes meie keharakkudele kindel toime ja selle üheks funktsiooniks ongi verre sattunud toitainete kudesse „laskmine“. Samas, kui veresuhkrutase on alaliselt ebanormaalselt kõrge tähendab see ka alaliselt kõrget insuliinitaset. Viimane asjaolu omakorda tähendab seda, et keharakkude retseptorid, mis hakkavad insuliiniga kokku puutudes väravaid avama ja toitaineid rakkudesse laskma muutuvad tundetuks, areneb välja insuliiniresistentsus. Kui midagi on pidevalt palju, siis me lihtsalt muutume selle suhtes tundetuks, resistentseks. Tagajärjeks on see, et keharakud on näljas, veres on suur hulk glükoosi ja insuliini (mis oma tööd ei tee, sest rakud on muutunud tundetuks), kuid glükoos ladestatakse rasvarakkudessse (see on insuliini teine toime), mitte ei satu energiat vajavatesse rakkudesse. Keha aga vajab endiselt energiat, tekib järjest suurem nälg ja me muudkui sööme, et seda nälga rahuldada. Selleks, et toitaineid rakkudesse hakkaks jõudma peame lõpuks sööma tohutuid koguseid üle energeetiliste vajaduste, sest mõõdukas kontsentratsioon vabanenud insuliini ei suuda enam rakkude „väravaid“ veresuhkrule avada. Suletud ring.

Asi on suuresti siiski kinni teadlikkuses, teadmistes ja harjumustes. Lõppkokkuvõttes taandub kõik sellele, et inimene lihtsalt liigub vähe ja sööb niivõrd palju ebaadekvaatselt sellele istuvale elustiilile (ning väikestele kulutustele). Kui asi ei oleks kinni teadlikkuses, teadmistes, tahtmises ja harjumustes, siis kuidas kulturismi ja fitnessi inimesed suudavad selle „mürgitatud toidu“ juures mõistlikku vormi jääda? Üle süüa on väga lihtne. Toon teile lihtsa näite. Kui te olete näiteks inaktiive 75 kg-ne kontoritööline või bussijuht, kes tõepoolest suurema osa päevast istub ja füüsilist koormust praktiliselt ei saagi, siis kaloraaž, et teie kaal säiliks (te ei võta juurde ega alla) võiks olla umbes 2000-2200 kcal. Samas 500 grammine hapukoorekook annab ampser.ee andmetel umbes 1900 kcal. Mis raskust valmistab 500 grammise koogi ärasöömine?
Mõtteviis „ma olengi loodud…“ kõlab enamikel juhtudel pigem vabandusena, palju saab ise otsustada ja ära teha. Lõpetuseks, kas keegi julgeks väita, et need jalad on kükkimiseks ja massiivseks loodud? Ilmselt palju „jaatavaid“ panuseid ei tule.
[pilt=13268]
Siiski on võimalik ka suhteliselt viletsast looduslikust pärandist asju edasi arendada:
[pilt=13269]
Sama kehtib toitumise ja ülekaalu küsimustes. Ei ole meist keegi haigelt ülekaaluliseks loodud. Ärme poe selle taha. Pärilikkus mõjutab ülekaalu kuni 50% ulatuses, kuid ainult siis, kui seda soosib ka keskkond ehk pärilikkus avaldub geenide ja keskkonna koostoimes. Geneetilisest pärilikkusest tähtsam on keskkond, kus elatakse (toitumuslikud harjumused, füüsiline aktiivsus ja elustiil tervikuna). Rohkem teadmisi, usku, tahet ja tööd!

Autor: Janar Rückenberg