18. mai 2017

Merike Madar – Eesti esimene naiskulturist

Kahjuks on raamatus „50 aastat võistluskulturismi Eestis“ mainimata jäänud olulised faktid Eesti naiskulturistide, sealhulgas ka Merike Madari tegemistest, jättes mulje, et kõik algas „tühjalt kohalt“ Eesti karikavõistlustega 1990. aasta kevadel.

See oligi põhjus, miks ma möödunud aasta lõpul asjaosalisega kokku sain, et neid vanu aegu meenutada, püüda üht-teist täpsustada ning sellest ka laiamale huviliste ringile teada anda. Sest Merike Madar väärib seda.

Teatavasti kuulus Merike Eesti sportvõimlemiskoondisse 1966 kuni 1972 ja kahtlemata andis see kõva põhja. Tema enda sõnul, on talle loodusega kaasa antud lihaseline keha. Nii polnud ime, et Merike kulturismi juurde jõudis aga aega läks 12 aastat enne, kui ta 1984 aastal jõusaali uksest sisse astus.
[pilt=13737]
Tolles Tartu maantee klubis, mis hiljem sai tuntuks Flexer´i nime all, treenisid mitmed Eesti kulturismi pioneerid, näiteks Olev Annus aga ka kultuurivaldkonna inimesed. Legendaarsed olid klubi iga-aastased peod, kus astusid üles tuntud näitlejad ja lauljad. Selles programmis sai tuleristsed ka Merike, kelle esinemine väga hästi vastu võeti. Nii see algas.
[pilt=13739]
Esinemiskutsetest puudust ei olnud ja läbi sai sõidetud Eestimaa „süldipeod“, nagu Merike ise ütleb aga samuti ka N.Liidu avarused. Paraku neil aegadel meil veel naistele võistlusi ei korraldatud ja nii algas Merike Madari võistejatee hoopis Leedus, kus läbi aegade on kulturismivallas Eestist sammukese ees oldud. Ka oma esimesed toetajad leidis ta Leedust.
[pilt=13736]
Aastatel 1987 kuni 1990 oli Merike Madar vaieldamatu esinumber naiste kulturismis kogu N. Liidus, võites kõik võistlused, kus üles astus– nii oma kehakaalu- kui ka absoluutkategoorias. Ajaleheväljalõigete ja diplomite abil püüdsime taastada tollaseid südmusi.

1987 kevadel korraldati Kaunases esimene kulturismivõistlus naistele, väidetavalt esimene kogu „suurel kodumaal“. Võitja Merike Madar, kehakaal kuni 57 kg…võib lugeda diplomilt.

1988 juunis külastas N.Liitu IFBB president Ben Weider, teemaks liitumine IFBB-ga. Tollased spordijuhid korraldasid Weiderile suurejoonelise vastuvõtu Moskvas ja talle näidati ka võistlust Leningradis, kuhu oli kutsutud kogu üleliiduline paremik, kaasa arvatud naiskulturistid. „Härra Weiderile asi meeldis sedavõrd, et kinkis mulle absoluutvõidu eest videomaki, mis oli sel ajal kõva sõna“, meenutab Merike muigega kaugeid aegu.
[pilt=13738]
1988 sügisel võetigi N.Liit 134-nda riigina IFBB liikmeks, mis tähendas, et sportlastele oli põhimõtteliselt avatud tee Euroopa ja maailmmeistrivõistlustele. Alustati ka ametlike N.Liidu karika- ja meistrivõistlustega. See, kuidas EM ja MM koondised „komplekteeriti“, lõi enamasti valusalt Leedu ja Eesti sportlasi. Seda kõrgemalt tuleb hinnata Merike Madari absoluutvõitja tiitleid N.Liidu meistri- ja karikavõistlustelt aastatest 1988-1990. Kui keegi on pea jagu üle, siis ei aita ka poliitika.

„Sellesse aega mahuvad veel võidukad võistlused Poolas, Tšehhoslovakkias, Jugoslaavias, Saksa DV-s ja Soomes“, meenutab Merike.
Ilmselt väga vähesed teavad, et N.Liidu koondises jõudis 1989 Euroopa meistrivõistlustele Merikese kõrval ka Kersti Põder. Tänu hea Leedu kolleegi saadetud protokollile saan kustutada selle valge laigu ajalooraamatus. EM 1989 Oslos: -52 kg 14. Kersti Põder, -57 kg 12. Merike Madar.

1990. aasta EM-l Leningradis oli N.Liidu koondises koguni kolm naist Eestist, sealhulgas ka tõusev täht Inna Uit. Kõik võistlesid kehakaalus kuni 52 kg ja kohad on protokollis sellised: 4. Uit, 9. Põder, 10. Madar. Aga EM kuld ei jäänud Merikesel saamata—see tuli võistkondlikus vabakavas, kus kõik koos esitasid „kompositsiooni“.
[pilt=13735]
See aasta jäigi Merikesele suures spordis viimaseks, sest demonstratsioonesinemisel saadud põlvetrauma ei lubanud korralikult treenida ja nii kannatas ka ettevalmistus Euroopa meistrivõistlusteks. Ka tegid otsustamise kergemaks märgid, kuhu naiste kulturism oli suundumas.
„Mina tahtsin alati naiseks jääda ja mitte hakata habet ajama“, on Merike ühes oma hilisemas intervjuus öelnud.

Meedia tähelepanu on pälvinud Merikese ootamatud tagasitulekud võistlusareenile aastatel 1992, 2000, 2005 ja 2006. Viimane (ja võidukas!) etteaste oli Eesti karikavõistlustel 2006. Selle hilisema perioodiga seonduvat—artikleid, intervjuusid—on võimalik leida kergemini, kui tema „kuldajastut“ puudutavat materjali. Loodan, et käesolev kirjatükk seda lünka kuigivõrd täidab.
[pilt=13740]

Autor: Indrek Otsus