Fitness.ee  ›  Artiklid  ›  Varia  ›  Hindamisest kehalises kasvatuses: individuaalsusest, objektiivsusest ja arvestustest - I osa...

Agne Kiviselg võistleb 1. aprillil Oslo Grand Prix võistlusel

Kulturism 31.03.17, 19:35 EKFL

1. aprillil toimub Oslos suurejooneline kulturismi ja fitnessi võistlus Oslo Grand Prix. Eestit esindab võistlusel Agne Kiviselg.

Agne Kiviselg võistleb Oslo Grand Prix võistlusel bikiinifitnessi pikkuskategoorias -169cm. Kui eelmisel nädalavahetusel tõi Pärnu sportlane, Spa&Sport spordiklubi esindaja, Agne, Rootsist koju kuldmedali, siis ka selleks võistluseks on…

Pudix valgupudingu degusteerimised aprillis MyFitnessi klubides

Klubid 03.04.17, 14:01

Aprillikuus toimuvad Pudix valgupudingute degusteerimised MyFitnessi klubides üle Eesti.…

EOK kulturismi- ja fitnessi- ning jõusaalitreeneri tasemeeksamile registreerumie kuni 8. aprillini!

Kulturism 03.04.17, 01:09

Eesti Olümpiakomitee kulturismi-, fitnessi- ja jõusaalitreeneri kutsekvalifikatsiooni tasemeeksam…

Algas kogu aprilli kestev fitnessikuu

Kulturism 03.04.17, 10:56

Eesti Olümpiakomitee täitevkomitee liige, liikumisharrastuse komisjoni esimees Helir-Valdor Seederi sõnul on teemakuud nagu fitnessikuu üks osa…

Fitmodeli projekti lõppvõistlus toimub 2. aprillil Butterfly Lounges

Kulturism 31.03.17, 21:19

2. aprillil algusega kell 15.00 toimub Butterfly Lounges projekti "Fitmodel" lõppvõistlus. Jaanuari lõpus startis Eesti suurim…

articles content main
small articles grid
NB! Teie brauseris on keelatud JavaScript.
Palun lubage skriptid, et kasutada selle lehe kõiki omadusi.

Varia

Artiklid

Hindamisest kehalises kasvatuses: individuaalsusest, objektiivsusest ja arvestustest - I osa...

Käesolev artikkel oma põhjalikkuses on minupoolne järjekordne katse selgitada kehalise kasvatusega seonduvaid põletavaid küsimusi. Hindamine on kehalises kasvatuses olnud alaliselt aktuaalne kõneaine. Katsun seda teemat oma teadmistest, praktikast ning tõekspidamistest lähtuvalt käsitleda ja selgitada. Juhin tähelepanu sõnale „praktika“, sest just selle alusel eelkõige on võimalik midagi väita, mis toimib ja mis mitte. Loodan siiralt, et sellesse argumentatsiooni viitsivad professionaalse põhjalikkusega süveneda ka kehalise kasvatuse ainekava uuendava töörühma liikmed, sest kavatsen selle mõttearenduse ka neile läkitada.

Varia  |  26.05.17  |  tekst:  |  fotod:  |  Kommenteeri

Minu poolt õpilastele pandud kokkuvõttev hinnang (trimester/aasta) moodustub kolmest suurest komponendist: objektiivsus (keskmine ja eakohasus), subjektiivsus (individuaalne võimekus, areng ja edasiminek) ja aktiivsus (püüdlikkus, pingutus, tehatahtmine).

Kool on kollektiiv...
Esiteks, selge on see, et hinnata tuleb. Vastasel korral ei ole lihtsalt võimalik arenguks nimetatavat protsessi juhtida ja õppetöö on protsess. See kehtib iga arenguna vaadeldava positiivse dünaamilise ilmingu korral. Kõik, kes väidavad vastupidist ei suuda õppimist, õpetamist, inimolendit ja selle psühholoogiat süvitsi mõista. Seega ei ole küsimus selles, et „kas hinnata“ vaid „kuidas hinnata“.

Alustaksin sellest, et kellegi või millegi hindamine ei olegi lihtne ning seda ei saagi tihtipeale teha ühest kriteeriumist tulenevalt. Oleks ülekohtune lähtuda hindamisel üksnes eakohasest keskmisest jättes arvestamata püüdlikkust ja individuaalset edasiminekut. Samas ei saa lähtuda ka ainult subjektiivsest arengust võtmata arvesse objektiivset eakohast keskmist võimekust ja tehatahtmist või pingutuse suurust õpitulemuse saavutamisel. Eakohane võimekus on oluline, milleks siis üldse on lapsed vanuse alusel klassidesse organiseeritud? Eks ikka seetõttu, et väga paljude tegevuste korral on võimekuse (oskuste, teadmiste, omaduste) paindlikult ühtlane kvaliteet oluline, arengu seisukohast üksteist toetav ja koostoimetamiseks möödapääsmatu tingimus. Arengut silmas pidades ei ole mõistlik tundidesse kokku organiseerida lapsi, kellest ühe füüsiline võimekus lubab vaid primitiivsete liikumismängudega tegelemist, samal ajal klassi (grupi/rühma) teise liikme võimekus lubaks osaleda näiteks maakonna korvalli noortekoondise treeningutel. Selline olukord on perspektiivis taandarendav mõlema äärmuse suhtes. 2. ja 4.-5. klassi poisse ei ole ju mõistlik panna alaliselt kokku ühte kehalise kasvatuse tundi, kuid järjest rohkem just sedavõrd suurt taseme varieeruvust tuleb ette ühe klassi üheealiste laste piires. Sellistes tingimustes on nõrgal õpilasel liiga raske ja väga heal õpilasel liiga lihtne ning pidevalt igav. See omakorda soodustab mõlema äärmuse puhul passiivsust, ei motiveeri ning on ebaarendav. Tekivad ka tõrjutuse probleemid. Siit ka argument, miks minimaalne nõutav eakohane oskuslik pädevus ehk praktikas paljudel juhtudel hinnangu „3“ piir on õppekavaga sättestatult oluline/vajalik. Me räägime ABC-st, tegevustest, mis on inimolendile loomuomased ning millega on ajast aega hakkama saadud. Tõsi, paljudel tulebki tänasel istuval ajastul ka selle saavutamiseks harjutada, mis on iseenesest mõistetav. Vastasel korral tuleb meil erinevatest kollektiivsetest tunnitegevustest (rühmatööd, pallimängud, teatevõistlused ja üleüldse koolis koos tundides käimine) üldse loobuda, sest kõik on nii “omapärased”, “erilised” ja erineva tasemega, et ühiselt koos pole lihtsalt võimalik midagi teha. Kehalises kasvatuses tähendab see katastroofi, sest väga paljudest ühistegevustest tuleb sellisel juhul „suu puhtaks pühkida“. Kui võrkpallis ei ole palling, altsööt ja ülaltsööt individuaalselt rahuldaval tasemel selged, siis on mõttetu isegi üritada panna gruppi lihtsamaid kombinatsioone tegema rääkimata võrkpalli mängimisest. Sama kehtib kõikide kollektiivsete tegevuste korral, mida on spordis ja kehalises kasvatuses väga palju.

Individuaalsuse rõhutamisega ei tohiks ennatlikult kiirustada ja liiale minna...

Mõtlemiseks: kui väike puu hakkab kasvama, siis istik kasvab ka alguses sirgelt ja oksi ajamata. Alles siis, kui tüvi on piisavalt arenenud ja tugev hakkab noor puu võrsuma ning oksi ajama.

Sama on kujuneva inimesega. Püsiväärtused, esmane oskuslik pagas ja kõige elementaarsemad pädevused, ka erinevates ainevaldkondades on alguses sedavõrd universaalsed, et järeleandmistega (ja erisuste tegemisega) ei peaks kiirustama. Igasugune spetsialiseerumine tuleb hiljem. Kõik me õpime roomama, istuma, kõndima, lugema, kirjutama jne. Küll väikese ajalise varieeruvusega, kuid eakohasust silmas pidades saavutame nendes tegevustes pädevuse siiski võrdlemisi sarnastes ajaraamides. Sama on ka põhikoolis nõutavate oskuste ja pädevustega. Tänasel, jõuliselt subjektiivsust rõhutaval ajastul on need oskuste omandamise ajaraamid kuidagi põhjendamatult ning püüdlikkust mittesoosivalt laiaks veninud. Kui kõik võivad teha üksnes nii nagu viitsitakse või põgusalt proovides välja tuleb on tagajärjeks taandareng või väga aeglane edasiminek. Samuti samastatakase väga tihti (kahjuks ka juba mitmete nõndanimetatud spetsialistide poolt) lihtsalt kapriisi, mitteviitsimist ja esmast, pealiskaudsusest tulenevat huvi puudumist automaatselt individuaalse iseärasusega. Paljud ei viitsigi süveneda, sellest tulenevalt ei tulegi midagi välja, ei saada hakkama ja seda kiirustatakse varmalt õigustama argumentidega, et “ta ei olegi seda tüüpi”, “tal ei ole see kunagi välja tulnud” või “tal ei olegi keelte peale vaistu” jne. Iga väikese erisuse ja ebaõnnestumise põhjendamine ande puudumisega, iseäranis lapsele pidevalt rõhutamisega tapamegi oma laste entusiasmi ja püüdlikkuse. Kui mulle üritatakse pidevalt selgeks teha, et mul pole “keelevaistu”, siis mul polegi mõtet inglise keeles midagi üritada, nagunii ma midagi ei saavuta, ei omanda ja selles vallas kuhugi ei jõua. Sama on kehalises kasvatuses. Individuaalsuse aspekti on täielikult kuritarvitatud ja tagurpidi mõistetud. Vastupidiselt paljude inimeste puudulikule arusaamisele, individuaalsus ei õigusta mittetegemist, vaid kohustab lisatööle!

Olen tänasest individuaalsust rõhutavast suunitlusest vägagi teadlik, kuid seda lähenemist ollakse päris palju (nii õpilastekui lapsevanemate poolt) kurjasti ära kasutamas. Individuaalsuse arvestamine on paljudel juhtudel vajalik ja kohane, ent kui see, õigustades/soodustades laiskust, kapriise ja mitteviitsimist hakkab takistama püüdlikkust, taunima lisatööd ning eneseületamist on tegemist arengule vastutöötava kontseptsiooniga. Nii on see täna paraku läinud. Sportlik, aga ka tervistav tegevus tähendab alati (vähem või rohkem) mugavustsoonist väljumist, teatud tasandil ebamugavust ja eneseületamist. Oluline on nii noorsoole, aga ka väga paljudele spordikaugetele täiskasvanutele selgeks teha, et hingeldamine või teatav raske tunne jooksmise (sportimise/füüsilise tegevuse) ajal ongi normaalsed, isegi vajalikud, mitte vastikud. Paraku teisiti tervist ei taga, see on tõsiasi. See on tänasele hedonismi kultiveerivale kasvatusideoloogiale otse vastupidine arusaam, mille kohaselt peab kõik kogueag olema lahe või meeldiv. Koormusest tulenevat raskust (loe ebamugavust) tuleb õppida ja õpetada armastama, sest see ongi meie jaoks arendav, tervistav ja elustav. Kuidas ongi võimalik areneda või potentsiaali realiseerida, kui koguaeg on lihtne, kerge, pingutama ei pea ning „võin teha täpselt nii palju, kui viitsin, soovin ja tahan“. Kõik tuleb nagu tuleb. Nii ju on, kuna mingeid otseselt kohustavaid orientiire, mille poole püüelda individuaalsuse kontseptsiooni kohaselt tegelikult ju ei ole. Jõukohasus võib teenida meie huve enese arendamisel, kuid seda kuritarvitades töötab see meile vastu. Kehalise kasvatuse õpetajad on sellise suhtumise vastu aastaid sõdinud. Kui mind miski (ükski ajaline kriteerium, kordade arv, nõutav tehniline oskus jne) tagant ei sunni, siis ma ei olegi ju motiveeritud ennast ületama (pingutama, omandama, suutma). Milleks? Võin ju teha nii palju, kui ma teen, milleks teha raskemalt, kui saab ka kergemalt? Milleks joosta nii kiiresti, et hakkan hingeldama, kui saab joosta ka nii aeglaselt, et hingeldama ja higistama ei hakka? Milleks sundida ennast midagi selgeks saama, kui saab ka nii, et midagi ei peagi selgeks saama? „Tubli olen ju igal juhul, sest ma teen nii, nagu jõuan. Aga ühest ma ei saa aru, miskipärast minu 500 m aeg langeb igal spordipäeval järjekindlalt?“

Individuaalsust tuleb arvesse võtta ja hinnata, kuid see ei saa olla hindamise ainus lähtealus. Samuti tuleb selle kontseptsiooniga taktitundeliselt ümber käia. Keskmine õpilane ei ole väljakujunenud tahteomadustega ja terviseteadlik, misõttu jätab selline hindamispoliitika alati vähem või rohkem laiskusele juba eos „tagaukse“ lahti. Kõik, mis tundub raske ja ebamugav tundub ka tüütu, mõttetu ning ebaoluline. Taotletakse pigem seda, mis tundub lahe, lihtne, mugav, lõbus jne. Inimene, iseäranis veel väljakujunemata tahteomadusteta, on juba paraku selline. Aga mugavus on kahe teraga mõõk. Paljud asjad, mis tunduvad hetkeliselt head, mõnusad ja nauditavad kipuvad perspektiivis olema pigem kahjulikud. Mõelge kasvõi näiteks magusa söömise peale, aga ka alkoholi tarbimise peale. 200 grammi šokolaadi igal õhtul ja mittepingutamine kombineerituna (alaline istumine), kui mõnus ning meelepärane see meie jaoks tegevuse ajal tundub. Aga nautige seda „headust“ ja meelepärasust 10-20 aastat järjest, iga päev või lihtsalt väga tihti ja vaadake, millises suunas teie jõudlus (tervis) on kulgenud. Aga tehke regulaarselt (10-20 ja enam aastat) nädalas 2-3 korda hetkeliselt tihtipeale nii vastikuna ja raskena tunduvat füüsilist tegevust (treeningut), tagajärjeks on tugevam tervis, parem elukvaliteet ja tõenäoliselt ka pikem eluiga. Noor inimene ei suuda sedavõrd terviklikult ja perspektiivselt asju näha, mistõttu tuleb teda nii mõnigi kord ka tagant sundida. Võime igasuguste moodsate teooriate ja peene sõnakasutuste abil üritada väita midagi muud (või sootuks vastupidist), kuid paraku erineb reaalne elu tihtipeale teooriatest ja seda kordades rohkem, kui me sooviks.

Järgneb...

Fitness.ee avaldatud teksti-, foto- ja videomaterjalide kopeerimine on lubatud ainult Robocop OÜ kirjalikul loal. Materjalide loata kasutamise eest esitatakse arve. Loa saamiseks palume pöörduda: toimetus@fitness.ee
Prindi Logi sisse ja arutle foorumis

Logi sisse

Kommentaari lisamiseks logi palun sisse. Unustasid parooli?

Pole veel kasutaja? Registreerumine võtab vaid hetke! Lisaks uudiste ja artiklite kommenteerimisele, saad Fitness.ee kasutajana osaleda foorumi aruteludes, hinnata treenereid ja klubisid ning tellida mugavalt kaupa veebipoest. Registreeru kohe »

Püsi teemas. Hea tava on arvustada inimeste mõtteid, mitte neid endid. Keelatud on reklaamlinkide ja -tekstide postitamine, samuti teiste kommentaatorite, artiklites esinevate inimeste, artiklite autorite ja teiste halvustamine. Fitness.ee moderaatorid kustutavad sobimatud kommentaarid.
Kommenteerimist toetavad
reklaam
reklaam Olimp
reklaam bb 2013 uus
reklaam Fitshop.ee

Uudised

reklaam Olimp
© 1999 - 2012 Fitness.ee  | Telliskivi 51, 10611 Tallinn  |  tel 6774 666  |  info@fitness.ee  |   Reklaam  |  Kontakt  |  Toimetus
Unustasid parooli?

Sisesta oma kasutajanimi ja sama kasutajakontoga seotud e-posti aadress – saadame sinna uue parooli.

Registreeru

Vali meelepärane kasutajanimi ja sisesta oma e-posti aadress.

Teavita

Teavita administraatorit, et siin on midagi valesti!

Saada sõbrale

Saada see link sõbrale