Optimaalne kehakaal
Optimaalseks peetakse kehakaalu, mis võimaldab inimesel võimalikult kaua hea tervise juures püsida. Kuidas seda määrata?
Juba sajandi alguses hakkasid mitmete maade kindlustsuskompaniid kogua andmeid kehakaalu ja elu pikkuse vaheliste seoste kohta. Koostati optimaalse kehakaalu tabelid, mis arvestasid nii inimeste pikkust kui ka ealisi iseärasusi. Kui kehakaal ületas 20% võrrab ”ideaalkaalu”, siis loeti inimene ülekaalus olevaks, kui see oli 10% vähem, siis oli ta alakaaluline.
Nedel tabelitel oli aga mitmeid puudusi. Elu kindlustasid ainult jõukadminimesed. Kehakaal fikseeriti ainult üks kord – kindlustamise hetkel – ning sedagi inimeste ütlemise, mitte aga
kaalumise järgi.
Esitati ka mitmeid valemeid, mille järgi optimaalset kehakaalu püüti kindlaks teha.
Tuntuim neist on Brocca valem:
optimaalne kehakaal (kg) = pikkus (cm) – 100
See valem ei sobi aga noore inimese kehakaalu hindamiseks, sest vead on väga suured.
Kaalu võib hinnata ka keha massiindeksi järgi:
indeks = kehakaal (kg)/ 2 pikkus (M)
Seda indeksit loetakse tänapäeval kõige täpsemaks ülekaalulisuse hindamise indeksiks.
Selle indeksi järgi võib inimesi jagada 5 rühma:
< 20 - väike kehakaal võib põhjustada probleeme tervisega
20-25 – on tervise seisukohalt enamikule inimestele kõige sobilikum
25-27 võib mõnel juhul põhjustada ülekaalulisusega seotud tervisehäireid
27-30 – tugev ülekaalulisus , terviseprobleemid
> 30 – rasvumine, tõsised terviseprobleeid
Esitatud skaala sobib kasutamiseks nii täiskasvanud meestele kui ka naistele.
Tänapäeval ei peeta oluliseks mitte ainult kehakaalu, vaid ka rasvkoe osa selles. Keha rasvaprotsendi leidmine on siiski küllalt keeruline, see eeldab spetsiaalse aparatuuri ja väljaõppinud personali olemasolu.
Laialdast kasutust on leidnud kaliibermeetod, mis põhineb kahel asjaolul:
a) keha erinevatest punktidest mõõdetud rasvakihi paksus peegeldab kogu nahaalue rasvkoe hulka;
b)nahaalusel rasvkoel on tihe seos kogu keha rasvasisaldusega.
Nahaaluse rasvkoe jaotuvust peetakse oluliseks südame-veresookonnakaiguste riskinäitajaks. Ohtlik on nn.mehelikku tüüpi rasvaladestus(kõhupiirkonda). Rasvkoe jaotuvuse topograafiks saab hinnaata väga lihtsalt, mõõtes mõõdulindiga ära talje- ja puusaümbermõõduja arvutadesnende näitajate omavahelise suhte. Risk tervisele on suur siis, kui meestel on indeks suurem kui 1,0 ja naistel suure kui 0,8. Esitatud indeks peegeldab suurenenud ohtu tervisele siiski ainult juhul, kui tegemist on ülekaalulisusega ehk kui keha massiindeks on suurem kui 27.
Inimorgaismil on kaks energiaallikat – rasvad ja glükogeen. Lühiajalise, väga intensiivse koormuse korral kasutatakse glükogeeni, pikemaajalise mõõduka koormuse korral aga põletab organism rasva. Treeingu ajal vabanenud hormoonid soodustavad rasva kasutamist ka pärast treeningut. Piisava koormusega treening võib toimida ainevahetuse kiirendajana kuni kahe päeva jooksul. Igasugune kehaline koormus on täiendav energiakulu. Seistes kulub rohkem energiat kui istudes, joostes rohkem kui käies.
Madala kehalise koormuse juures (näit. arvutioperaator) suureneb energiakulu 40-50% võrra, kerge koormuse juures (õpetaja) 55-65% võrra, mõõduka koormuse korral (meditsiiniõde) korral (transporttööline) 75-100% võrra põhiainevahetusest.
Autor: pumpiniron