Toidu lisaained
Toiduainete valik kauplustes on viimastel aastatel suurenenud. Eestlane tunneb üha rohkem huvi selle vastu, mida ta sööb. Paljud pakendatud toiduained sisaldavad lisaaineid, mis peavad olema ka pakendil toodud kas rühma- ja lisaaine nimetusega või Euroopa Liidus kehtiva E-koodi abil.
Mis on lisaained?
Toiduainete lisaained on ained, mida lisatakse toiduainetesse tahtlikult toiduainete töötlemisel eesmärgiga pidurdada riknemist, parandada välimust, struktuuri, maitset, aroomi või mõnda muud omadust.
Lisaained on mitmesuguse päritoluga. Esimeses rühma moodustavad ained, mis on eraldatud toiduainetest või muust elusast ainest. Siia kuuluvad agar-agar /E 406/ ja karragenaan /E 407/ merevetikatest, letsitiin /E 322/ sojaubadest, pektiin /E 440/ puuviljadest, naatriumkaseinaat piimast jne. Teise rühma moodustavad ained, mis esinevad küll toiduainetes, kuid on saadud sünteesi teel. Neid aineid nimetatakse ka loodusidentseteks. Näitena võib tuua antioksüdandina kasutatava askorbiinhappe /E-300/ ja kollase värvaine beetakarotiini /E160a/.
Kolmanda rühma moodustavad ained, millel ei ole looduses analoogi. Sellisesse rühma kuuluvad näiteks tehismagusaine sahhariin, antioksüdant butüülhüdroksüanisool /E320/ jt.
Kas toidu lisaained on ohutud?
Toidu lisaained on ohtlikkuse seisukohast toidumürgistuste, tasakaalustamata toitumise, tööstuslike saasteainete , toiduainetest looduslikult esinevate mürgiste ainete ja pestitsiidide järel alles kuuendal kohal. See aga ei tähenda, et toidu lisaainetele ei pöörata piisavalt tähelepanu.
Tootja peab tervishoiuorganitele teatama, et toidu lisaaine toimib efektiivselt. Lisaainet peab olema võimalik valmis toiduaines määrata ning ta ohutus peab olema tagatud.
Lisaainete ohutust kontrollitakse loomkatsetega ja kui avastatakse mingi oht, on toiduainetesse lubatavad hulgad 100 korda väiksemad nendest , mis loomkatsetes ei tekita enam ohtu. Samal ajal võivad mõned looduslikud toiduained sisaldada neid aineid ainult 5-50 korda vähem. Nii ei saa me alati öelda, et toiduained, millesse on tahtlikult lisatud lisaaineid, oleksid ohtlikumad kui looduslikud. Näiteks võivad köögiviljad sisaldada rohke lämmastikväetusega väetamise ja jaheda suve korral suurema koguse nitriteid, kui kasutatakse konservantidena.
Uute lisaainete ohutuse uuringute eest peavad maksma toiduainetetööstuse ettevõtted. See töö on väga pikaajaline ning võib maksta miljoneid kroone. See töö on väga pikaajaline ning võib maksta kümneid miljoneid kroone. Seepärast eelistatakse kasutada juba testitud lisaaineid.
Eestis juhindutakse Euroopa Liidus kehtestatud nõuetest toidu lisaainete kohta ning loa lisaainete kasutamiseks annab Riigi Tervisekaitse Keskus.
Milleks lisatakse toiduainetesse lisaaineid?
Enamik lisaaineid aitab kas paremini säilitada toiduaine toiteväärtust ja maitset, surub alla ohtlike mikroobide arengu või parandab konsistentsi maitset või aroomi. On ka selliseid, mida lisatakse, et toidukaup tunduks tarbijale külgetõmbavam. Lisaainete hulka kuuluvad ka kunstlikud magusained, millega magustatud toiduaineid tarvitavad diabeetikud ja inimesed, kellel on probleemiks liigne kehakaal.
Enamikes arenenud riikides on seadusega määratud, milliseid lisaaineid ja millistes kogustes on lubatud kasutada. Need peab ära näitama ka pakendil. Ka Eestis on mõningaid lisaaineid kasutatud aastakümneid, kuid tarbijal ei ole sellest aimu. Alates 1. jaanuarist 1995 peavad pakendatud toiduainete pakendil olema näidatud kasutatud lisaained rühma ja lisaaine nimetusega või EL maades kehtiva numbrilise koodiga /E-numbritega/.
Enamkasutatavad toiduainete lisaained
Lisaained jaotatakse nende toime alusel rühmadesse. Mõni lisaaine võib toimida ka näiteks nii konservandina kui ka antioksüdandina.
Tuntumad lisaainete rühmad on:
toiduvärvid E 100 ….E 199
konservandid E 200 … E 299
antioksüdandid E 300 … E 399
emulgaatorid, stabilisaatorid ja paksendajad E 400 … E 499
mitmesugused muud lisaained alates E 500
Konservandid
Toiduained võivad rikneda kahel viisil. Esimesel, mis kujutab ohtu inimesele, võivad toiduainetes arenevad bakterid, pärmid või hallitusseened põhjustada toiduinfektsioone või toota mürke. Teisel juhul võib toiduaine säilitamisel kaotada iseloomuliku maitse, halveneb välimus.
Ühed vanimad konservandid on nitritid /E 249 ja E 250/, mida esialgselt lisati lihale ja lihatoodetele ilusa roosa värvuse andmiseks. Alles hiljem avastati, et nitritid suruvad alla bakterite, sealhulgas botulismitekitaja elutegevuse. Tänapäeval on aga teada , et nitritid võivad reageerides toiduainetes erinevate amiinidega anda kantserogeenseid nitrosoamiine. Vaatamata sellele on nitritite kasutamine siiani enamikes maades lubatud, kuna antimikrobiaalset toimet peetakse tähtsamaks kui nitrosoamiinide tekke ohtu. Nitrosoamiinide teket püütakse alla suruda lisades lihatoodetesse C- ja E- vitamiine.
Tuntud konservandid on ka sorbiin- ja bensoehape ning nende soolad, mida leidub ka mõnedes marjades.
Antioksüdandid
Toiduaine võib rikneda, kui halveneb ta maitse, välimus, väheneb toiteväärtus. Tihti ei kaasne nende muutustega otsene oht tervisele, kuid inimesed ei taha selliseid toiduaineid osta. Tüüpiliseks näiteks on kooritud õunte ja kartulite tumenemine ja rasva rääsumine.
Laialdaselt kasutatakse antiöksüdantidena askorbiinhapet /E 300/, mida lisatakse vorstidele ja sinkidele, õllele ja limonaadidele jne.
Teiste antioksüdantide grupi moodustavad sulfitid, mis toimivad samal ajal kui konservandid. Eriti laialdaselt kasutatakse neid puu- ja köögiviljade säilitamisel ja töötlemisel, mahla- ja veinitööstuses. Kui sulfiteid on kasutatud, siis peaks see olema märgitud ka pakendil. Mõningatel inimestel võivad sulfitid kutsuda esile allergia.
Toiduvärvid
Toidu lisaainetest on just toiduvärvid kutsunud esile kõige negatiivsema hoiaku. Nii mõnedki varem kasutatud toiduvärvid on osutunud ohtlikuks. Toiduvärve kasutatakse eriti ohtrasti kondiitri- ja karastusjookide tootmisel, lisandina jogurtitele, jäätistele jne. Toiduvärvide kasutamisega on nii mõneski riigis liiale mindud. Näiteks värvitakse USA-s umbes pool konservikirssidest punase toiduvärviga. Enne aga pleegitatakse kirsse sulfititega õlgkollaseks. Kokteilikirsse on võimalik värvida ka roheliseks. Suurbritannias värvitakse aga konservherneid ja -ube roheliseks. Laialdaselt kasutatakse suitsuvorstide värvimist punaseks.
Kollane toiduvärv tartratiin võib 2 inimesel 10 tuhandest esile kutsuda allergia. Seepärast tasuks alati kui võimalik lugeda pakendilt, mis on ilusa värvuse põhjus.
Kuntstlikud maitse- ja aroomiained ning nende intensiivistajad
Kui kasutatavaid kunstlikke toiduvärve on paarikümne ringis, siis maitse- ja aroomiaineid on tuhandeid. Toiduainetele lisatakse neid väga väikestes kogustes. Neil ei ole ka E-numbreid ning ei nõuta nende eraldi väljatoomist pakendil. Nii ei saagi me teada, kui joome mustasõstra-maitselist teed, kas tegemist on kunstliku või loodusliku aroomiga. Mõningaid aroomiaineid, näiteks kiivi, banaani, pirniaroome, osatakse väga hästi sünteesida. Kui lugeda pakendilt, millest on valmistatud kiivisiirup, siis selgub, et naturaalse kiiviga ei ole sellel midagi ühist. Viinamarjamahla, sidrunhapet, kunstlikku kiiviaroomi, rohelist toiduvärvi ja konservanti sisaldavat vedelikku reklaamitakse meil vahest naturaalset.
Üks enamkasutatavaid liha maitsetugevdajaid on naatriumglutamaat, mida on aastatuhandeid rohkesti kasutatud hiina köögis.
Mõningatel inimestel võib aga rohke naatriumglutamaat toidus põhjustada haiguslikke nähtusi – näo ja rindkere punetust või valu, kuumatunnet, peavalu, mis kaovad poole tunni möödudes. Seda nähtust on hakatud nimetama hiina restorani sündroomiks”. Avalikkuse survel on hiina restoranid vähendanud selle maitseintensiivistaja koguseid roogades.
Kuidas suhtuda lisaainetesse?
Toiduainete ohutus on tänapäeval arenenud riikides paremini tagatud kui veel mõnikümmend aastat tagasi. Igas riigis koostavad tervishoiuorganid lubatavate lisaainete nimekirja, mis ei pea alati olema ühesugune.
Teadus võib tagada toiduainete ohutuse ainult tänapäeva teadmiste ja analüüsimetoodika tasemel. 100 %-line garantii see ei ole. Nii mõnedki toidu lisaained on kustutatud lubatavate nimekirjast.
Autor: M.M.