28. jaanuar 2003

Ainult üks aasta

Rahva ühe lemmiku surmast on möödas just niipalju. Tundub, et Mati polegi lahkunud. Vaadake plaadiriiulile, keerake lahti raadio. Ta on siin. Kuulus kangisikutaja, kartmatu tuletõrjuja, hea isa, südamlik jutukaaslane, kannatlik bändimees.

Ema sõnul hakkas poiss enne laulma, siis alles rääkima. Jutumees selles kahtlases tähenduses ta ei olnud. Kui Mati mõtles millelegi, otsustas, siis tegi ära. Iseasi, kas tema töö saigi üldse vääriliselt tasutud. Kuid hinnatud küll, seda märgib rahva lugupidamine ja see, et tihti pannakse kodus peale just tema lauluga plaat. Ja helindeid ei ole vähe. Juba enne oma lahkumist lavalt-elust oli ta salvestanud neli digitäit laule. Pärast märtsikuud 2001 tuli neile mõistagi lisa. Turu tundjad tunnevad asja.

Allpool pakun lugejale Mati Nuude meenutamiseks mõned oma lood, enamikus seni avaldamata lood. Põhjus on proosaline: küll leidis keegi toimetaja, et Mati pole hetkel see, kellest niipalju kirjutada, on popimaid. Muus paigus pandi siinvestja idee lihtlabaselt pihta ning loo läks ja tegi mõni oma ja etem kirjatsura. Kibestunud ma aga pole, oli päris kosutav heita pilk meie kohtumistele.
Niisiis Matist, nagu ta oli, lihtne ja asjalik. Seda võivad kinnitada tema kolleegid Apelsinist Nuude oma bändini. Muide, ta ei olnud ka pärast kangi tõstmise lõpetamist jõusaalile võõras. Et Nuudede side pole klubidega seni katkenud, kinnitab tema venna Hillari tegevus. Igal nädalal annab Hillar Nuude tantsuhuvilistele tunni-paar õpetust Flexeris.

Et selle kuivavõitu algusega end veidigi lähemale nihutada laulule-luulele, lubagu järgmiste ridade autor ning hea lugeja siinkohal pakkuda fragmente Enn Vetemaalt. Need olid pühendatud teisele, samal kevadel lahkunud tuntud-tunnustatud Matile. Arvuka loomupärandi jätnud heliloojale Mati Kuulbergile. Kuid mulle tundub, et see kuulub igale meie seast lahkunud andele ja loojahingele.
Vaikigem.

Väljas koiduvagu viirgab,
Kahvatule näole kiirgab
Vaikne naeratuse vine.
Mine. mine.

Teised vaagigu su vilju,
Sina sirbi tasahilju
Pistad räästapilusse.
Kandes elu sirvilaudu
Lähed kõrge ukse kaudu
Ära mätaste vilusse.

Sügav rahu.

Mulla-isa liiva tuulab,
vihmakella lööke kuulab,
endamisi kihistab.
Kandlel mure manuline
mustatanuline

une-viisisid vihistab.

Autor: Aare Kreilis”;i:36;s:18:” spordiajakirjanik