Kiudainetest

Kiudained (vanemas kirjanduses kestained, ballastained) jagatakse polüoosseteks ja mittepolüoosseteks. Polüoossed (polüsahhariidsed) kiudained jaotuvad kaheks: vees lahustumatud ja vesilahustuvad. Viimase rühma põhiesindajad on pektiinid. Need kuuluvad rakkudevahelise sideainena enamike taimsete kudede koostisse ja neid leidub ohtralt puu-, kaun- ja teraviljades. Eriti rohkesti on neid veel valmivates viljades. Pektiinid punduvad hõlpsalt ja nende lahused tarretuvad kergesti. Lahustuvad kiudained takistavad glükoosi imendumist peensooles ja mõjuvad vere kolesterooli taset langetavalt.
Vees lahustumatute kiudainete põhiesindaja on meie planeedi kõige levinum orgaaniline ühend – tselluloos, mis on taime rakukestade komponent. Kogu taimne toit, mida sööme, sisaldab tselluloosi. Vaatamata sellele, et inimene tselluloosi seedida ei suuda, on sellel süsivesikul meie seedetalitluses tähtis roll. Nimelt, nii tselluloos kui ka hemitselluloos suurendavad toidukördi mahtu, kiirendavad selle edasiliikumist peensooles ja soodustavad lima eritumist jämesooles.
Inimtoidu taimses osas on ka mittepolüsahhariidseid kiudaineid, millest olulisem on ligniin. See on looduslik fenüülpropaani tüüpi ühenditest koosnev polümeer, mis ladestub taimerakkude kestades, kindlustades puitumisprotsesside kulgemise. Kõrgemates taimedes on ligniini umbes 25%. Seedekulglasse sattunud ligniin seostub sapphapetega lahustumatuks kompleksiks. Sellega takistab ligniin sapphapete absorptsiooni, toimides sarnaselt mitmete kolesteroolisisaldust vähendava ravimitega (näiteks kolestüramiin jt.). Ligniini loetaks ka kaitsvaks kiudaineks, sest ta seob peroksüdatsiooni esilekutsuvaid metalliioone.
Rafineeritud sahharoosi kasutamine suurtes kogustes on inimkonna ajaloos suhteliselt uus tendents. Eriti jõudsalt on kasvanud sahharoosi tarbimine Eestis. Meie elanikkond on sahharoosi liigtarbimiselt maailmas küllaltki esirinnas. Siit sugenevad mitmed probleemid. Rõhutame siinkohal veelkord, et olukorras kus sahharoos katab umbes 6…9% organismi üldisest energiavajadusest, on tärklise- ja kiudaineterikas toit tervisele väga kasulik. Toidu teiste süsivesikute (polüooside) arvele peab jääma ligikaudu 50% organismi üldisest energiavajadusest. Eeltoodut arvestades tuleks tervislikul toitumisel oluliselt suurendada juur-, puu-, kaun- ja teraviljade osa toidus. Sellega tõuseb ka tarbitud mineraalainete ja vitamiinide hulk ning väheneb saadav lipiidide kogus. Ideaalne on olukord, kus lipiidide arvelt kaetakse mitte üle 25% organismi üldisest energiavajadusest. Kiudainerohke toit seob hulgaliselt vett ja annab söömisel kiiresti küllastustunde. Paljud müügil olevad kaalulangetavad preparaadid (kõhnumistabletid) sisaldavadki valdavalt kiudaineid, näiteks metüültselluloosi, tsitruste pektiine jne.
Kiudaineid soovitatakse järgmistel juhtudel
I Kaalukontroll. Kiudainerikka toidu iga suutäis sisaldab vähem energiat kui kontsentreeritud rasvane ja magus toit. Lisaks tarbitakse kiudainerikast toitu koguseliselt vähem.
II Kõhukinnisuse ja -lahtisuse reguleerimine. Kõhukinnisust saab leevendada, kuna kiudained seovad ohtralt vett ja hoiavad seda sooles, muutes soolesisaldise veerikkaks. Kõhulahtisuse korral seovad punduvad kiudained protsessi põhjustava liigse vee.
III Hemorroidide profülaktika. Kiudaine hoiab ära hemorroidide tekke, sest soolesisaldis on pehmem ja ei tekita alakõhus survet. Sellega välditakse päraku veenide pundumist.
IV Pimesoolepõletiku riski vähendamine. Pehme soolesisaldis ei vigasta ussripikut ja seega ei saa bakterid tungida sooleseina ning põhjustada põletikku.
V Käärsoole vähiriski vähendamine. Kiudaineterikas toit kiirendab toidukördi liikumist soolestikus, roojamine sageneb ja sellega väheneb toidus leiduvate kantserogeenide mõju. Osa kiudaineid seob pöördumatult sapikomponente ja need väljutatakse organismist.
VI Vere lipiididesisalduse teatud reguleerimine. Kiudained seovad nii lipiidide metaboliite kui ka sapphappeid ning eemaldavad neid organismist. Vere lipiidide taseme kontroll vähendab otseselt riski haigestuda südame- ja veresoonkonna haigustesse.
Kiudainerikka toidu osakaalu menüüs peab suurendama pikkamööda ning seejuures peab organism saama piisavalt vett. Lahustumatud kiudained häirivad mineraalainete ja eeldatavalt ka vitamiinide imendumist. Siit tuleneb mikrotoitainete defitsiidi oht vanuritele, lastele ja vegetaarlastele, juhul kui nende toit on kalorivaene ja pidevalt superrohke kiudainesisaldusega. Dieetide järgijail on kasulik teada, et isoleeritud kiudained (mõned kõhnumistabletid) pole nii soodsa toimega kui naturaalselt toidus leiduvad.

Autor: Ero Viik