3. mai 2006

Legendaarne Arnold – osa 45

„Arnold Schwarzenegger Education of a Bodybuilder by Arnold Schwarzenegger and Douglas Kent Hall
Mul polnud aega, et leida endale üks kindel kaaslane ja käia läbi normaalne keskkooli armastus, koos kõige selle juurde kuuluvate rõõmudega – suudluste, helistamiste, armastuskirjade ja väikeste riidudega. See võtnuks minult liiga palju aega. Ma pidin olema saalis. Mulle ei maksnud midagi olla korra mõne tüdrukuga ja hiljem teda enam mitte kunagi näha. Pealegi polnud mul umbes nelja aasta jooksul peale treeningutega alustamist mingeid tõsisemaid kokkupuuteid tüdrukutega üleüldse. Ma ei saanud olla segatud tüdrukutest kui kaaslastest. Mu hing oli lukus kõigele, mis võis segada mu treeninguid ja mind pahandas kõik, mis võis mind sellest eemale tõmmata. Täiesti märkamatult olin sulgenud ukse kõige häiriva ees. Muutusin väga tähelepanelikuks oma emotsioonide suhtes, ma ei saanud endale lubada keerukaid perioode, ma vajasin stabiilsust.

Seesugust kaitseseisundit hakkasin ma praktiseerima juba varakult oma karjääri alguses ja jätkasin seda seni, kuni tundsin, et sellest on kasu oma eesmärkide saavutamisel. See aga ei tähendanud, et mul poleks olnud kunagi hea ja lõbus, ma olin lihtsalt isekas ja enesekeskne.

Mida suurem edu mind mu treeningus ja arengus saatis, seda rangemaks ma iseenda suhtes muutusin, et valvata kõike seda, mida olin saavutanud. Ma ei võinud lubada, et miski oleks seganud mind raske treeningu ajal või vahetult enne võistlusi. Ma vajasin stabiilseid emotsioone ja täielikku distsipliini. Mul oli vaja treenida kaks tundi hommikul ja kaks tundi õhtul, kontsentreerudes mitte millelegi muule peale oma keha. Hakkasin vältima isegi oma vanemaid. Kui ma olin kodust eemal, siis tundus, et nad tahtsid mind alati näha. Ja kui ma olin nende lähedal, siis polnud neil justkui midagi öelda. Ma harjusin selliste küsimustega nagu:
„Mis sinuga on Arnold?! Kas sul pole mingeid tundeid? Kas sul pole siis mitte mingisuguseid emotsioone? Mida ma oskasin vastata? Ma vaatasin neist õlgu kehitades lihtsalt mööda, sest teadsin, et see, mis ma teen, polnud tegevus, mis vajaks õigustamist ja põhjendust, vaid see oli midagi väga olulist ja õiget algusest lõpuni.

Kuigi mu elu võis tunduda emotsioonitu, usun siiski, et lõppkokkuvõttes sain siiski vaimse rahulolu ja positiivseid elamusi teadmisest, et olin edasi arenenud. Märgatavalt kasvas mu eneseusaldus. See kasvas sedavõrd, kuivõrd ma suutsin saavutada üha suuremat kontrolli oma keha üle. Tõepoolest, kahe või kolme aastaga olin ma võimeline oma keha täielikult muutma. See tähendas juba midagi. Kui olin olnud suuteline nii kõvasti muutma oma keha, siis kindlasti olen piisavalt tugev, muutmaks enda juures mida tahes.

Järgneb …

Autor: joker