EM 2006 Slovakia, Bratislava – reisikiri
2006 EUROPEAN MEN’S AND MIXED PAIRS BODYBUILDING
AND CLASSIC BODYBUILDING CHAMPIONSHIPS
Bratislava, Slovakia – May 5 – 8, 2006
Kuna ma kirjutasin viimati Soomes toimunud võistlusest, siis palusid koondisekaaslased ka nendest võistlustest mul lühidalt sportlase silmade läbi kirjutada.
Lendasime Tallinnast välja juba neljapäeval, 4. mail ja sama päeva õhtul olime juba Bratislava hotellis, kuhu hakkasid vaikselt kogunema ka teiste euroopa riikide meeskonnad. Reede hommikul käisime linna vaatamisväärsustega tutvumas ning võtsime aja maha. Kaalumine alga alles reede õhtul kella 18:00 ajal ning seal saime ka esmakordselt ülevaate oma vastastest. Mina ja Kaido Voogla olime suurimas kategoorias – klassikaline kulturism 170-178 cm ning alguses fikseeriti küll 15 võistlejat, aga lõpuks mahtus sellesse kategooriasse kokku 19 meest. Teistes kategooriates oli vähem rahvast. Loomulikult jälgiti meid ja meie jälgisime oma järgmise päeva vastaseid, aga kuigi rahvast oli palju, et suutnud vähemalt klassikalises kulturismis favoriite välja selgitada. Ka Ott Kiivikas sai kaalumisega ühele poole ning kohe pärast seda algas hotelli suures saalis õhtusöök, kus kulturistid said hakata ennast keedetud riisi, makaronide, filee ja kalaga laadima. Värsket tomatit, kurki, paprikat ja õuna oli ka hunnikutes. Ukse kõrval seisid 1,5 liitrised veepudelid. Oli neid, kes sõid mitu suurt taldrikutäit riisi, aga oli ka neid, kes võtsid ainult paar suutäit või tarbisid üldse enda karbiga kaasavõetud toitu. Õhtusöögilauas kohtusime Soome meeskonnaga ja neil oli seekord väljas ainult üks mees klassikalises kulturismis. Öö möödus rahutult ning hommikul sai veel enne eelvõistlust linnas jalutamas käidud. Hommikusöök oli suhteliselt tagasihoidlik ja varsti pärast seda hakkas buss rahvast võistluskohta viima.
Võistlused toimusid seekord Bratislava linnahallis ning enamus võistlejaid said ettevalmistusteks oma ruumid. Eesti ja Soome koondis jagasid ühte ruumi. Hakkasime ennast grimmiga kokku määrima. Kuna viimastel võistlustel Soomes ja Eestis olid laval eelised nendel sportlastel, kes olid kõige tumedamad, siis määrisime Kaidoga ennast ikka väga paksu grimmikihiga üle ning hakkasime lavaleminekut ootama. Soojenduseks väga palju harjutusi ei teinud – mõned kätekõverdused ja paar harjutust lindiga, kuna karta oli, et laval võidakse meid 5-6 korda poseerima kutsuda ja selleks oli vaja energiat ja jõudu säästa.
Lavale läksime pärast klassikalise kulturismi mehed 170 cm kategooriat ning tegime ainult mõned poosid ja kõik võistlejad saadeti tagasi lava taha eelfinaaliks ette valmistuma. Laval ei osanud nagu oma konkurentidest midagi arvata, sest ei olnud lihtsalt aega keerutada ja uurida, aga kui tagasi lava taha saime, siis jooksis Ott suurte silmadega meie juurde ja teatas, et oleme seekord võistlusgrimmiga jubedalt mööda pannud ja et see grimm sööb meilt kõik reljeefi ära ning me oleme laval nagu mustad augud. Püüdsime siis Kaidoga kiiresti paberiga seda värvi maha nühkida, aga juba kutsuti tagasi lavale. Teatati eelfinaali pääsenud 15 numbrit ja mina olin saanud 15-ne parema sekka, aga Kaidot nende meeste seas ei olnud. Meeleolu ei olnud enam kaugeltki rõõmus ning kiirelt püüdsin veel käega paberiga puhastamisel kehale jäänud heledamaid laikusid varjata. Suhteliselt mõttetu ettevõtmine…
Eelfinalistid kutsuti laval ette 5-e kaupa ning pärast seda hakkasid kohtunikud võistlejaid välja kutsuma juba eraldi. Osasid mehi kutsuti ette kogu aeg, aga mind ainult paar korda. Sellel hetkel sai juba selgeks, et erinevalt eelmise aasta medalirõõmule ei ole mul suurt lootust isegi mitte esiviisikusse saada. Loomulikult võitlesin lõpuni ning püüdsin nii hästi poseerida kui võimalik, aga teadmine, et minu grimm ei ole seekord mitte eeliseks vaid kahjuks viis meeleolu vägisi alla. Pole hullu, inimene õpib oma vigadest ja ega see siis viimaseks võistluseks ei jää! Pärast enda etteastet sain koondisekaaslastega lava taga kokku ja nägin kuidas Ott rääkis ühe peakohtunikuga ja see mees ütles ka, et Eesti koondise grimm oli väga inetu seekord. Meel oli kurb, aga siis saabus veel pärl- Kaido teatas, et selles võistlushoones puudub võimalus ennast pesta! Nii vahva…
Pärast meid võistlesid veel klassikalise kulturismi pikemad mehed ning siis hakkasid lavale minema juba kulturistid kaalukategooriate kaupa. Läks veel mitu tundi aega, enne kui Ott lavale sai! Kuna meie astusime Kaidoga valusasti reha otsa, siis Ott pani omale oluliselt vähem grimmi tulemus oli päris hea. Kaido aitas lava taga Otil ettevalmistusi teha ja mind pandi pildistama. Kui Oti kategooria lavale ilmus, siis sai kohe selgeks, et meie vägilase vorm jääb seekord vastastele tublisti alla. Massiga olid kõik enam-vähem võrdsed, aga teravus oli konkurentidel parem. Ka eraldi välja kutsuti Otti seekord ainult paaril korral.
Pärast Oti kategooria lavalt lahkumist sai Eesti meeskond oma ruumis kokku ja vahetasid muljeid ning tegid kiirelt omad kokkuvõtted tehtud vigadest ning konkurentidest. Saime nendelt eelfinaalidelt palju kasulikku omale tulevikuks meeldejätmiseks. Näiteks osad võistlejad panid omale võistlusgrimmi peale spetsiaalsete väikeste seinavärvimisrullidega, mida järgmistel võistlustel kindlasti isegi proovida tahame. Samuti palju tähelepanekuid oma vastaste poseerimisest jne. Sellist tagasisidet on alati tarvis, sest ega siis 3-4 päeva pärast enam kõike detailselt ei mäleta!
Pärast Oti kategooriat võistlesid veel kõige suuremad kulturistid ning ka paarid ja selleks päevaks oli võistlustega kõik. Kuna meie Kaidoga olime väga suure tõenäosusega finaalist väljas, siis võisime juba rahulikult natuke mitmekesisemat toitu süüa. Ega peale pikka dieeti väga palju ei jõudnudki süüa. Vaatasime veel päeval tehtud võistluste pildid üle ja varsti saabus ka uneaeg.
Pühapäeval oli olemine juba parem! Väljas oli öösel vihma sadanud ning rahvas oli hommikusöögil ka oluliselt lõbusam. Sõime jogurtit, riisi ja liha! Puuviljasid läks ka päris palju alla. Finaliste ei olnud veel välja kuulutatud, aga meie uskusime, et selles nimekirjas meid seekord ei ole. Pärast hommikusööki sai veel linnas jalutamas käidus ja siis bussiga spordihalli finaale vaatama! Lõpuks saime kätte ka finalistide nimekirjad ning võisime rahulikult istekohad pealtvaatajate ridades sisse võtta…
Kahju on nendest, kes veel viimase hetkeni lootsid, et pääsevad finaali ja paljudele olid ka koondisekaaslased silmade ette seadnud võltskujutlused nende parimast vormist! Näiteks ühe teise riigi võistleja rääkis eelmisel õhtul Otile, et ta on enda kategooria kas esimene või teine arvatavasti, aga pühapäeval ei olnud ta isegi finalistide nimekirjas!
Finalistide nimekirjas hakkas silma kohe see, et igas kategoorias oli vähemalt 1 slovakk ja 1 tsehhi võistleja. Juu nad siis olid kõik finaaliväärilised! Siinkohal tõmban oma reisikirjal otsad kokku, sest seda, mis ma finaalis nägin ning millist liikumist ja vabakavasid seal esitati, on sõnadesse ümber raske panna. Seda oleks pidanud oma silmaga nägema! Tänaseks on nendest võistlustest ka korralik pildigalerii üleval ning ka võistlusprotokollid on kõigile vaatamiseks välja pandud! Meil Otiga on veel sellel kevadel üks võistlus ees ning ma lähengi praegu ära jooksma ja siis jõusaali.
EDU!
Vend Vähk
Autor: Vend Vähk