Varia

Miks mustad Olümpial valgeid „peksavad“???!

Varia  |   |  tekst:  |  fotod: Anonüümne  |  1 kommentaar

Tõlkinud Janar Rückenberg



Kõnealune teema on tõlkijale ammu huvi pakkunud. Tõepoolest, vaadake ise, kui talialad välja jätta, siis kõikidel muudel spordialadel valitsevad mustad. Miks see nii on? Ka tõlkija ei kahtle, et mustad (osad musta nahavärvi omavad populatsioonid) on juba geneetilisel tasandil teatud aladel valgetest võimekamad? Kuigi käesolev artikkel sellele ei keskendu, huvitab mind kui kulturisti vägagi, kas see ka kulturismis kehtib? Kas mustad on paremad kulturistid? Kindlasti ei ole ma rassist, ega ürita kelleski mingit halba tunnet tekitada, mingeid lõhesid lüüa või vahet teha, ent teema on huvitav. Loogika ja senine pilt maailma kulturismimaastikust ütleb, et ka kulturismis on mustad läbilöögivõimelisemad, vähemalt justkui oleks. Alustades kasvõi juba nahavärvusest, mis laval kuidagi naturaalsem ja lihastel paremini laseb välja joonistuda, lõpetades sellega, et edukuse sprindis ja kulturismis määravad suurel määral suhteliselt sarnased tegurid suure kasvupotentsiaaliga suurt jõudu produtseerivad kiired glükolüütilised lihaskiud.

Veelkord kirjatükk ei ole kuidagi rassistlik mõtiskleme üritame analüüsida ja süveneda fenomeni aktuaalsusesse.



Kõik, kes spordiga vähegi seotud, kes jälgivad spordimaastikul toimuvat teavad, et see on nii mustad valitsevad (heas mõttes) spordis, ent vähesed julgevad sellest kõneleda, kartes, et neid tembeldatakse koheselt rassistideks.



Jah tõepoolest emake loodus aitab mõista ja selgitada mustade edu spordis. Kui te arvate, et see on rassistlik, siis teie arusaam rassismist ja rassidest on vale ja olematu.



Peagi on jälle uued Olümpiamängud ja medal antakse ka 100 m kiiremaile mehele. Võitja aeg on suure tõenäosusega väiksem, kui minul võtab aega seda lauset siin trükkida.

Võitjaks võib olla kes iganes. Kõik mehed on favoriidid alustades Frankie Fredericksist, Maurice Greenist, Ato Boldonist, Donovan Baileyst, lõpetades selliste meestega nagu Justin Gatlin, Dwain Chambers ja Asafa Powell. Paljud nimed jäid kindlasti ka nimetamata.

Valge mees ei ole veel 100 m alla 10 sekundi jooksnud, ent Namiibia mees Frankie Fredericks on seda teinud 26 korda, Maurice Green 25 korda, Ato Boldon 22 korda ja Donovan Bailey 16 korda.



Tõlkijalt: Tänaseks päevaks võivad numbrid ja andmed olla juba pisut vananenud, kuna artikkel ei ole käesoleva aasta oma, ent suurepärase pildi saame FENOMENI olemusest ja valitsevast olukorrast sellegipoolest.

Kes iganes poleks 100 m finaalis, rääkimata esikolmikust, igatahes on tegemist afro-ameeriklasega. Viimane kord kui valge mees oli 100 m finaalis, oli Valges Majas veel Jimmy Carter. Viimase 25 aasta jooksul on 10 sekundi barjääri ületatud üle 200 korra, ent seda mitte kordagi valge sportlase poolt. Ja mitte ainult 100 m ei ole see distants, kus valgeid praktiliselt polegi. Kõik meeste rekordid alates 100 m kuni maratonini välja kuuluvad aafrika sugemetega meestele.

Või on valgetel meestel Olümpialt lihtsalt puhkepaus?

Ameerika Korvpalli Assotsiatsioonist on 80% mustad, 60% Ameerika jalgpalluritest on mustad. Või ka selline näide, et Prantsusmaa võitis Maailmameistrivõistlused 1998 aastal ja Euro 2000 meeskondadega, kus rohkem kui 1/3 meestest olid mustad.

Või võtame boksi kõik kuulsamad raskekaalu maaailmameistrid on olnud mustad Lennox Lewis, Evander Holyfield, Mike Tyson jt.



Mis siis seisab mustade edu taga spordis? Traditsionaalselt liberaalne vastajaskond osutab sotsiaalsetele faktoritele. Argumenteeritakse sellele, et mustad on edukad sellepärast ja üleüldse sporti „süvenenud, kuna RASSISM on nad paljudest (enamikest) ühiskonna valdkondadest välistanud ja välja jätnud. Ja et rassism on mustad teinud EDU järgi näljaseks, näljasemaks kui valged.

See kõik on suuresti selle vili, et pärast II Maailmasõda Holocausti ja teiste repressioonide tagajärjel tekkis tendents inimeste omadusi, nende erinevusi mitte taandada bioloogiale ega füsioloogiale. Arvati suuresti, et kõik erinevused, mis on tekkinud saab taandada kultuurilistele ja sotsiaalsetele aspektidele.



Ent on rõõm tõdeda, et see antipaatia geneetikasse ja üleüldse bioloogiasse on mõneti hääbumas. Bioloogid, antropoloogid ja ka sportlased ise otsivad küsimusele vastust just pigem loodusest. Usutakse just nimelt seda väljendid, et „Emake Loodus on mustade edukuse taga spordis. „Mustad on lihtsalt tehtud paremini, väidab Carl Lewis, afro-ameeriklasest spordimees, kes 1984. a. Olümpial võitis NELI KULDA.



Ameerika ajakirjanik Jon Entine väidab samuti, et mustade edukuse taandamine sotsiaalsetele aspektidele on justkui POLIITILINE KORREKTSUS. Entine´i raamat „Tabu: miks mustad domineerivad kõikjal spordis ja me kardame sellest rääkida? avaldati Ameerikas ja põhjustas suure poleemika.



Entine väidab, et selline vabameelne üksmeelsus taandada kõik sotsiaalsetele aspektidele ja välistada bioloogilised faktorid, on vaid maskeering tõest, et mustad domineerivad väga paljudel spordialadel ja seda üsna vankumatult.



On aeg matta oma kompleksid ja hirmud ning rääkida rassilistest erinevustest, eelistustest ja geneetilisest mitmekesisusest.



Arvamus, et mustad sportlased (nii mehed kui naised) on juba „looduse poolt teistest üle (valgetest), tuleneb tõenditest, mis on saadud erinevatest füsioloogilistest uurimustest. Nimelt jagunevad laias laastus mustad sportlased kahte suurde gruppi: Ida-Aafrika (või selle regiooni sugemetega) pikamaajooksjad ja Lääne-Aafrika (selle regiooni juurtega) sprinterid.



Ida-Aafrika, iseäranis Keenia on lausa kesk ja pikamaajooksjate taimelava. Top 60 aega 3000 m takistusjooksus on kõik püstitatud Keenia jooksjate poolt. Veelgi enam, Keenia mustad spordimehed hoiavad enda käes üle poole 5000 m tippaegadest ja samapalju on nende nimel ka 10000 m tippaegadest.

Mis veelgi märkimisväärsem ja huvitavam fakt, et valdav enamik Keenia jooksjatest pärinevad kõik maa ühest piirkonnast Kalenjini regioonist mööda Great Rift Valley lääne rannikut, mis külgneb Victoria järvega. Kalenjini sportlased on võitnud jooksualadelt 70% Keenia Olümpiamedalitest ja kõik peale ühe on püstitanud maailmarekordeid oma alal.



Hulk teaduslikke repliike ja vaatlusi väidavad kindlalt, et selline edukus ja ülekaal taandub ikkagi ÜLIMALE BIOLOOGIALE. Kõik lihased sisaldavad jämedalt kahte liiki lihaskiudusid kiireid glükolüütilisi ja aeglaseid oksüdatiivseid kiudusid.

Esimesed kiired lihaskiud produtseerivad kiireid plahvatuslikke ja jõulisi liigutusi, aeglased kiud osalevad liigutustegevustel, mis on kestvad, ent ei nõua suurt pingutust ega jõudu ning primaarselt on vajalik, et lihaskiud saaksid piisavalt töö ajal hapnikku. Füsioloogid on näidanud, et Keenia sportlastel on võrreldes Lääne-Aafriklastega oluliselt suurem aeglaste oksüdatiivsete lihaskiudude osakaal. Keenia sportlastele on veel omane selline kergem keha profiil, mis tähendab, et neil on pikemad jalad, suurem kopsumaht, nende lihastes on rohkem aeroobseid ensüüme ja arenenumad on aeroobsed energiatootmismehhanismid.



Lääne-Aafrika päritolu mustadel kust on tegelikult pärit enamus afro-ameeriklastest, Kariibi ja Inglismaa mustad sportlased on rohkem juba sünnipäraselt füüsised, mis sobivad sellisteks lühikesteks, jõulisteks ja energilisteks „plahvatusteks. Täpselt sellisteks liigutustegevusteks, mis on määravad sprindis ja erinevates hüpetes.



Niinimetatud sprinteritüüpi Lääne-Aafrika regioonidest pärinevad mustad klassifitseeritakse antropoloogide ja erinevate füsioloogia ekspertide poolt reeglina mesomorfideks. Neil on tugev, selgelt väljapaistev lihaskond. Selgelt laiad õlad ja esiletungiv rind, puusad ja keskkoht on kitsad. Nende lihased sisaldavad oluliselt rohkem kiireid lihaskiude, kui paljude valgete sportlaste või Ida-Aafrika regioonidest pärinevate kaaslaste lihased. Samuti on neil selgelt tavalisest keskmisest näitajast madalam rasvaprotsent ja suurem testosterooni kontsentratsioon veres.



Entine´i järgi demonstreerivad sellised füsioloogilised, biomehhaanilised ja antropoloogilised erinevused üsna selgelt mustade NATURAALSET PAREMUST.

Paljud Entine kriitikud mõistavad selle hukka ja arvavad et selliste rassiliste erinevuste otsingud külvavad ainult mõttetult rassismilisi vaateid. Endine jalgpallur Garth Crooks räägib: „Arvan, et see, millised on füsioloogide järeldused, ei oma tähtsust,, „ see tekitab ainult vahetegemist mustade ja valgete vahel, mis on mõttetu ja ebaõige.



Rassismi pikk ajalugu on näidanud, ja tõestanud, et mustade sportlikku üleolekut on alati käsitletud kui teiselt poolt intellektuaalset mahajäämust. „Neegrid on nendes sportlikes ettevõtmistes valgetest paremad, kuna nad on primitiimsemad kui valged, lähedasemad loodusele, väidab Dean Cromwell USA meeskonna 1936. a. Berliini Olümpia koondise peatreener. „See ei olnud just kaua aega tagasi, kui nende võime sprintida või kõrgele/kaugele hüpata oli elu ja surma küsimus ja tagas ellujäämise karmis d¸unglis.



Ka tänapäeval on veel neid teadlastest rassiste, näiteks kanadalasest füsioloog J. Philippe Rushton, kes väidavad, et loodus on teinud ikkagi füüsilise tugevuse (lihaste jõu) ja „ajude vahel teatud mõttes vahetuskaupa. Vihjab ta sellele, et mustade ÜLIMUSLIKKUS SPORDIS on looduselt saadud jällegi madalama intelligentsuse hinnaga. „In The Faster Race´is väidab Rushton, et Aasia ja valgetest rassidest lapsed sünnivad ja neil on suuremad pead kui mustadel vastsündinutel. Siit tulenevalt on Aasia ja valgetel naistel palju suurem vaagna korsett kui mustadel naistel. Ja väiksem vaagen on jooksmiseks märksa sobivam, kui lai ja suur vaagen. Seega Rushton järeldab, et Aasialased ja valged on nii öelda „nutikamad, mustad seevastu atleetlikumad.



Sellised väited on muidugi sügavalt solvavad, ent ka see ei tohiks saada põhjuseks, et hakkame teadust ignoreerima või andmeid tsenseerima.



Debatt erinevast sportimisvõimekusest on tegelikult osake suurest diskussioonist ja uutest arusaamadest/teadmistest, mis puudutavad geneetilist mitmekesisust.



Võib-olla kõige suurem probleem väitega „mustad on sündinud jooksma polegi see, et see kõlab poliitiliselt ebakorrektselt, kuivõrd see on tegelikult faktiliselt vale. Peamine keerukus tekkib sellest, et ei suudeta eristada rassilisi ja populatsioonilisi erinevusi. On selge, et erinevad populatsioonid on ka selgelt füüsiliste võimete poolest erinevad. Keenia masaid on sellised pikkade jäsemetega ja pikemat kasvu, neid ei anna võrreldagi lühikeste jäsemetega jässakate Arktika eskimodega. See on nii, kuna need kaks populatsiooni on looduslikul valikul formeerunud vägagi erinevates keskkondades.



Et eksisteerivad füüsilised erinevused erinevate inimgruppide vahel ei tähenda alati, et neid erinevusi võiks taandada alati rassilistele aspektidele, või faktoritele, mis tulenenud inimtegevuse tagajärjel, olgu selleks valdkonnaks siis mistahes, kas sport või IQ.



Tõlkijalt: Probleem ongi selles, et tõepoolest, erinevused tekkivad ja KAHJUKS paljudel juhtudel need erinevused ühtivad rassiliste aspektidega, ent sugugi mitte alati ei saa kõike PRIMAARSELT nahavärvile taandada.



Kindlasti on inimkonda võimalik rassidesse jaotada ja seda me ka teeme, peamiselt siis naha värvi ja teatud antropomeetriliste näitajate järgi. Ent see ei peaks olema niivõrd määrav, on palju teisi faktoreid, mille järgi samuti on kogu inimkonda võimalik jagada erinevatesse populatsioonidesse. Näiteks veregrupp, laktoosi taluvus, sirprakud jne.



Lähtudes geneetilisest vaatevinklist on kõik nimetatud aspektid sama tähtsad ja kehtivad geneetilised kriteeriumid kui nahavärvgi. Ühe geneetilise tunnuse domineerimine mingis populatsioonis ei pea kindlasti alati tähendama ka teise tunnuse kindlat kehtimist näiteks veregrupi kohta. Teisisõnu ei tähenda sugugi, et kõikidel Keenia mustadel domineerib AB veregrupp.



Maailma jagamine mustadeks, valgeteks, Aasia ja Idamaade rassideks on osaliselt geneetiline küsimus, ent väär on jagada inimesi nahavärvi põhjal automaatselt ka erinevatesse sotsiaalsetesse kihtidesse.



Vastavalt Entine´le Ida-Aafriklastel on suured eeldused vastupidavusaladel läbi löömiseks, Lääne-Aafriklastel on eeldused kiiresti sprintida ja läbi lüüa hüppe aladel, ja „valged jäävad oma võimetelt ja eeldustelt kusagile keskele.



Kuid, kui arvesse võtta asjaolu, et Ida-ja Lääne-Aafriklased on mõlemad sportliku võimekuse geneetilisel skaalal vastastikkuses äärmuses, siis miks me käsitleme neid ühtsena, osana ühest rassist, kohe selle esimese näitajana mis neid valgetest eristab? See on nii, kuna TAVAPÄRASELT ja alati kasutame me AINULT NAHAVÄRVI rassilise erinevuse kriteeriumina.



Tõlkijalt: Teatud mõttes selge valgete „madalalaubalisus.



Mõistmaks, miks populatsioonide erinevuste geneetilised mõisted on sotsiaalsete aspektidega segunenud, tuleks mõelda näitena Cathy Freemani peale. Freeman on tegelikult Aborigeen, Austraalia üks talendikamaid ja kuulsamaid sportlasi, 400 m vaieldamatu tipp. Aga nahavärvi tõttu rühmitatakse Freemani ja teisi Aborigeene pidevalt sub-Sahara aafriklaseks, seega peetakse teda tüüpilise „musta rassi esindajaks.



Rasse uurivad teadlased on viimasel ajal palju väidelnud ja vaielnud, et Aborigeenid ja mustad aafriklased on tegelikult kaks maailma kõige esimest ja primitiivsemat (mitte halvustavalt) inimrassi. Ja Freemani tõusuga on palju spekuleeritud, et Aborigeenid, nagu ka mustad Aafriklased on naturaalselt sportlikumad, võrreldes teiste rassidega. Samas geneetiliselt ei ole maailmas kahte teist teineteisest nii eraldiseisvat rassi kui Austraalia Aborigeenid ja sub-Sahara aafriklased. Geneetiliselt on Freeman näiteks palju lähedasem valgetele sportlastele, inglasele Katherine Merryle kui afro-ameeriklane Marion Jonesile. Nii, et selles suhtes nagu ka teiste näitajate poolest välimus võib olla petlik.



Jon Entine´i järgi on Lääne-Aafriklastel võrreldes valgetega tunduvalt saledamad ja nõtkemad sääred, see on eelduseks sprintimisel. On raske öelda kuidas see mehhanism täpselt põhineb, kuna lihasjõu suurenemine realiseerub ikkagi just läbi suurema ristlõike pindala ja selle järgi saledamad sääred peaks asja just raskendama, mitte kergendama, kui silmas pidada plahvatuslikke ja kiireid sprinterlikke liigutustegevusi. Aga nii see ei ole heal sprinteril ei ole SÄÄRED MEELETULT JÄMEDAD.



Tõlkijalt: Kindlasti ei tähenda seda, et mustade sprinterite säärelihased on hüpertroofia võimetud ja omavad valdavalt aeglaseid lihaskiude otse vastupidi. Ent rääkides sääre saledusest peetakse silmas sellist luulist anatoomiat. Lihtsalt see sääre ehitus on kuidagi teistsugune. Kindlasti mitte vähe lihaseline!!!



Ja tõepoolest tugeva nö. „pakk-sääre puudumine on peamine bioloogiline põhjus, miks mustad näiteks jäähokis on väga tagasihoidlikult esindatud. Samas jah jooksurajal tuleb neile see aspekt ainult kasuks.



On selge ja tõsiasi, et Lääne-Aafrika juurtega, sealt pärinevad Põhja-Ameerikas elvad mustad, samuti Lääne-Euroopa ja Kariibi piirkonna mustad domineerivad paljudel spordialadel. Mis aga huvitav paljud kaasaegsed Lääne-Aafriklased niivõrd domineerivad enam ei ole. See muudab eeldused ja oletused taas vastupidiseks ja asetab nad otsekui kahtluse alla, kas sportlik sooritusvõime tuleneb valdavalt geneetikast.



USA-s on mustad ja valged üsna märkimisväärselt segunenud, mis tähendab, et sealne must Afro-ameeriklaskond on mingis mõttes ümber kehastunud ning jämedalt umbes 30% geenidest tuleneb Euroopa juurtega populatsioonidelt. Siit tulenevalt - Afro-ameeriklased peaks olema viletsamad spordimehed kui kaasaegsed Lääne-Aafriklased??? Nii see aga ei ole.



Kogu see arutelu osutab tegelikult asjaolule, et spordi, kultuuride ja geneetika seotus on märksa komplekssem, kui liberaalne anti-rassist Entine ja konservatiiv Murray seda käsitlevad. Nende õpetused ja käsitlused ei ole valed, pigem liiga lihtsustatud ja ühesed. KAHTLEMATA ON SPORTLIK TALENT PÄRITAV, VÄHEMALT OSALISELTKI NING ÜSNA SELGELT ESINEVAD SELLES SUHTES POPULATSIOONIDE VAHEL ERINEVAD GENEETILISED ERINEVUSED.



Ja kui tulla uuesti tagasi Lääne-Aafrika ja Keenia juurde, siis on üsna selge, et Keenia meestele on antud suured eeldused pikka maad joosta ja Lääne-Aafriklastel on suurepärased eeldused valdavalt sprintimiseks. See ei tulene aga nahavärvist, neid tuleb vaadelda kui kahte erinevat geneetiliselt eelistatud POPULATSIOONI, mitte kui lihtsalt „karja neegreid, kes kõik hästi jooksevad.



Kindlasti on selge, et kõikidel inimpopulatsioonidel ei ole kõik füüsilised omadused võrdselt arenenud. Kõigil ei ole teatud alade suhtes kindlasti võrdsed eeldused. Kuid taandada seda kõike väitele, et KÕIK MUSTAD ON EELISTATUD/EELISTATUMAD KUI VALGED SPORTLASED, KINDLASTI SEE PÄRIS NII EI OLE. Või kui te ilmtingimata tahate ikkagi nii arvata, siis kui paljusid Aafrika Pügmeesid te olete poodiumil näinud???



Tõlkijalt: Mida öelda kokkuvõtteks? Veelkord mina ei ole ka rassist meeldivad mustad sportlased, kuulan musta muusikat jne. Ent olen kindlasti üks neist, kes arvab, et mustadele, vähemasti osadele populatsioonidele, on teatav „spordigeen justkui kaasa antud. See ei ole kindlasti kõikide mustade puhul nii, nagu järeldatakse ka eelnevas artiklis. Julgen uskuda, et antud temaatika kandub mõnes mõttes üle ka kulturismi. Tulles tagasi Lääne-Aafrika sprinterite populatsiooni juurde, siis oma loogikast lähtudes julgeksin neid eeliseid (primaarselt kiired glükolüütilised lihaskiud, aga ka kehakuju ja skeletitüüp) ka eelisteks kulturismis pidada. Ja nagu artiklistki tõdeda saime siis valdavalt terve USA mustad pärinevad sellest Aafrika regioonist ja on sealste provintside sugemetega.

Ja teiseks - võib olla on see tõesti sügavalt subjektiivne arvamus, aga vaaddake kui ilusate, tõeliselt ilusate, justkui „sokolaadist valatud sümmeetriliste füüsistega musti kulturiste on olemas/olnud Ronnie Coleman, Flex Fheeler, Shawn Ray, Lee Haney omal ajal, Johnnie Jackson, Melvin Anthony jpt. Loomulikult ma ei eitagi on ka valgeid tegijaid, kuid tehke mis tahate vahe on sees. Ükski valge tippmees ei näe selline välja nagu must tippmees (kulturismis). Valge mees on küll suur, massiivne ja võimas, ent jätab endast pigem sellise MONSTRUMI mulje. Must mees on samamoodi suur ja võimas, massiivne, ent pigem on ta laval tõesti kui skulptuur või kunstiteos mitte aga monstrum. Kui võrrelda kasvõi Ronniet ja Jayd, siis Jay on küll hea, kõik justkui olema peaks, aga Ronnie on kuidagi ilusam, kuidagi sümmeetrilisem. Mõlemi füüsised on massiivsed ja suured, aga Ronnie keha oleks justkui valatud ja selline „naturaalselt sümmeetriline naturaalselt reljeefne (ma ei pea silmas seda, et Ronnie ei ole steroide kasutanud), see lihase kvaliteet isegi oleks justkui teine/teistsugune. Minu arust näiteks Ruhl, Cutler ja Badell on kõik rohkem pigem sellist monstrumitüüpi. Ja selliseid paare ja võrdlusmomente (valge monstrum vs. Must skulptuur) võiks paljude mustade ja valgete vahel leida. Minu arust üks reljeefsemaid ja võimsamaid kehasid Mr. Olympia top listis läbi aegade on Flex Fheeler, kelle kehale, tipp võistlusvormile „ükski valge ei ole vist võimeline kunagi järgi jõudmagi. Kahjuks jah mees pole veel Mr. Olümpiaks tulnud.

Arutelu oleks teretulnud!!!





Kenan Malik „WHY BLACKS BEAT WHITES AT THE OLYMPICS?


Fitness.ee avaldatud teksti-, foto- ja videomaterjalide kopeerimine on lubatud ainult Robocop OÜ kirjalikul loal. Materjalide loata kasutamise eest esitatakse arve. Loa saamiseks palume pöörduda: toimetus@fitness.ee

 

Atarashii Naginata - uus spordiala?

Varia | 

Atarashii Naginata - kas uus spordiala? Eestis on spordialaga tegeletud kõigest paar aastat, kuid spordiala ise on juba mitme sajandi…


Kas valida nutikell või nutivõru?

Varia | 

Nutivõru on kiiduväärt trennikaaslane! Nutivõrud on lihtsamad nii oma välimuselt kui kasutamisvõimalustelt. Erinevalt puutetundliku…