Motivatsioonist

„Hardcore on midagi sellist, mida on tegelikult raske defineerida, õigemini seda polegi vist võimalik defineerida. Seda ei saa tunda, maitsta ega näha. Seda ei saa ka osta ega laenata. See on nagu mingi vaimulaad või suhtumine, mis eksisteerib ainult selle tundja meeltes. Läbi soovide, ihade ja tahtmiste see realiseeritakse. See on selline omadus, mis ainult vähestele on omane ja mida vähesed suudavad ning on võimelised kogema. Suhtumist, et „täna lähen saali ja tõmban ennast ribadeks, on väga vähestele antud õigemini, see suhtumine võib ju olemas olla, aga kas see kunagi ka realiseerub.

Ükskõik mis hinnaga

Edu saavutamiseks peab mingis mõttes just sellise suhtumisega tüüp olema. Need on sellised tüübid, kes viivad oma unistused täide mis iganes hinnaga, kui raske ja kauge see eesmärk ka ei tunduks. Nad ei loobu kunagi. Need on tüübid, kes isegi 35 kraadi külmaga võtavad jalad selga ja lähevad trenni. Need on tüübid, kes kugistavad tuunikala purk purgi järel ja kükivad isegi „oma laiskadel päevadel.

Need on teatud mõttes ürgse sõdalase instinktid. Kunagi ammu sõltusime me kõik nendest ja ellujäämiseks ainult nendele saigi loota. Tänapäeva mugavas maailmas on see „tapja instinkt kadumas. Õigupoolest ma usun, et see on meie kõigi sees olemas, ainult, et vähesed oskavad seda esile kutsuda, realiseerida ja rakendada.

Poisse eristavad meestest muidugi mitmed faktorid. Üheks kriteeriumiks on kindlasti treeningute intensiivsus ja sellest tulenevad resultaadid. Olukord ja karm reaalsus on aga selline, et te ei saagi kunagi loodetud ja ihaldatud tulemust saavutama, kui te ei ületa oma (keha) taluvuspiire. Kui tervikuna vaadata, siis maksimaalse või selle lähedase pingutusega treenib järjest vähem inimesi. Huvitav küll miks, tundub, justkui kardetakse midagi? Ma järeldan ainult seda, et ilmselt ei taluta väiksematki lihasvalu, põletavat tunnet. Need on ilmselt sedasorti mehed, kes võiks kuuluda hoopis padjaklubisse, kudumisringi või rahvatantsu ringi. Ei see viimane on ka ilmselt liig, kuna teadupärast rahvatantsus on mõningad tantsud, mis jalgadele päris koormavad. Igal juhul on aga fakt see, et need, väiksematki pingutust kartvad „lödinäpud ei kuulu sinna ja ei peaks treenima seal, kus treenivad eelpool kirjeldatud tapja instinktiga tüübid.

Rääkides ”no pain, no gain” väljendist, siis see oleks pigem tõlgendamise küsimus. See PAIN oleks pigem selline kerge ebamugavus, mis tuleks ületada, et oma eesmärke saavutada. Ja kerged ebamugavused on ju loomulikud ning ei peaks meil oma plaanide täitmist segama. Vaadake KAUGUSESSE JA ÜRITAGE NÄHA LÕPPTULEMUST. See nn. valu või „ebamugavus (pingutus trennis, põletav tunne, superseeriad, ülesuutlikkuse seeriad jne.) on vaid ajutine nähe.
Pigem võtke igat oma trenni, igat harjutust, seeriat, kordust kui viimast, kui kordumatut. „Jah te pingutate, aga seda võimalust teil enam kunagi ei tule, sa saad viimase trenni teha ja viimast korda ennast pingutada, ennast välja elada, ednast viimase anda. MÕELGE NII SELLE PEALE.

”No pain, no gain!”

Suurim viga, mõttetus ja lollus, mida tehakse on, et käiakse oma trenni jõusaalis lihtsalt „ära tegemas. Lihasvalu ja selle talumisvõimet tuleb arendada, seda tuleb õppida taluma ja armastama. Nautige seda valu, mida te seeria lõpus viimaste korduste ajal või põletusseeriate ajal tunnete. TAHTKE seda ikka ja jälle tunda. See põletavalt kibe ja ebamugav tunne lihastes võrdubki kasvuga. Ja mida enam seda valu tunnetada suudame, mida pikemalt vastu peame, seda rohkem lihas kasvab ja areneb.
Kui trennides hoitakse ennast tagasi, siis me ei kasva, tekib seisak ja areng lakkab.
Kõige raskem on „uustulnukatele selgeks teha, et justnimelt see kibe tunne ongi arendav, see 3 4 kordust kümne korduselisest seeriast ongi kõige „magusam osa. Praktika näitab aga, et see 3 4 kordust enne raske seeria lõppu seeria just katkestatakse.

Annad sa endast 100%?

Sellest võiksid alustada juba täna. Algatuseks lõpeta igasuguste vabanduste otsimine, mis su treeninguid puudutavad. Kui sa tahad trenni teha, tahad tulemust, siis tee seda ära otsi alateadlikult mingeid tobedaid vabandusi, ära peta ennast. Kui on jalapäev, on vaja anda endast maksimum, siis tee seda, mitte, et mul on jalad väsinud, tõusin täna varem vms.
Muidugi iseasi kui paljud üldse suudavad endast maksimumi anda. Kõigile meile ju meeldib uskuda, et küll me treenime ikka kõvasti ja anname trennis endast viimase aga kas ikka anname? Mõelge selle peale? Ma julgen arvata, et suurem osa trenni tegijatest ei tea endast maksimumi andmisest midagi. Hea küll, algajale võiks selle vist andestada, kuna see eelpoolmainitud Hardcore suhtumine tuleb temas tekitada. Ent on lausa jube ja vastik vaadata tüüpe, kes on võib-olla aastaid jõusaalis „nühkinud ja nad treenivad ikka sellise suhtumisega, et nii kui hakkavad seeria raskeimad lõpukordused, kukub hantel käest, või pannakse kang pukkidele. Ja küll nad on veel ise rahulolevad. Kõva trenn oli. Need samad mehikesed on aga esimesed, kes ulatavad pärast trenni kiiresti käe oma massilisaja järele, kust saavad võib-olla mitusada kilokalorit, 120 g kiiresti imenduvaid süsikaid ja hunniku valku. Kulminatsioon on aga hoopis see, et lõpuks on needsamad „jõusaaliunistajad foorumiveergudel abi otsimas, kuidas vabaneda kõhul kiiresti kerkivast rasvapolstrist :)))!!!
Olen selliseid tüüpe näinud palju ja oma keskis mõtelnud, et huvitav kas nad tõesti on „lollid või mängivad „lolli. Kas nad siis tõesti mõtlevad, et see ongi trenn, et see ongi arendav, et sellest, sellistest „poolpidustest seeriatest juba piisabki kasvuks. Või nad saavad sellest aru, aga kohe teadlikult käivad saalis, et põsed natuke punaseks saada.
Teadmisest, mis see hardcore, see valu läve ületamine, tunnetamine on, on vähe kasu. Seda on vaja rakendada!

Mõelge, kas need mida nimetate tööseeriateks, kas annate igas seerias endast viimase? Kas lähete selliste raskusteni, kas hoiate oma treeninguid nii intensiivsetena?

Kuigi ma ei pea ennast algajaks, panen käe südamele, selliseid trenne, mida veel 4, 5 võib-olla isegi kuus aastat hiljem mäletad on vähe. Neid on, aga sugugi mitte nii palju kui tahaksin. Hästi on meeles jalatrennid, kui nt. pärast tervet jalatrenni teed veel viimase seeria paned 100 kg lõpetuseks peale ja enne ei lõpeta, kui 50 kordust täis või teed seda 3 3-4 minuti jooksul.
Sellised seeriad ja trennid on vägagi meeldejäävad, sest siis sa tõepoolest enne ei lõpeta, kui ei jõua enam kangiga maast mitte tolligi tõusta ning kõigud kuskil reaalsuse ja teadvuse piiril.
Paljud meist käime tegelikult saalis „mugavlemas. Oleme leidnud endale hea rutiini ja veename end, et see tähendabki kõvasti treenimist. Reaalselt see nii ei ole. Nii, et kui tulemusi tahta, siis viilimine lõpetada ja treenida nagu „segane. Iga seeria ja kordus anna endast viimane, sööge palju, 5 6 korda päevas, puhake öösel korralikult ja tulemus ei lase ennast oodata.

Autor: Janar Rückenberg