Eelmäng...

Janar Rückenberg | 01.07.2010, 13:08

Kuna Imre võistluste (EM, Maasrticht 2010) kulgemisest, juhtumistest ja korralduslikust poolest foorumis on juba pajatanud, siis ma ei näe põhjust hakata seda kõike üle kordama. Mina tahaks rääkida võistluste ja võistlemise teisest poolest. Kõik see, organisatoorne külg, võistluste kulg ja lõpptulemused on vaid mündi üks külg. Mina kirjutangi teile mündi teisest poolest. Kui rahvas näeb saalist kogu protsessi lõppprodukti, siis see, kuidas selle lõpptulemuseni (suured, defineeritud ja lihaseliste kehadega mehed/naised) jõutakse, mis toimub ennem ja leiab aset telgitagustes, on hoopis pingelisem ja omaette maailm.
Kui rääkida konkreetselt sellest Holland´i võistlusest, mida mina sain kogeda, siis kõik algab tegelikult juba sellest hetkest, kui erinevad koondised ja nende võistlejad esimest korda üksteist näevad ja kokku puutuvad. See psühholoogiline mäng ja töötlemine (nii üksteise kui enese), mis telgitagustes toimub on vägev ja väga võimsalt tajutav. Ma ei ole kindel, kas kõik selle „möllu“ sees olijad seda enesele teadvustavadki, kuid siiski arvan, et ma ei ole siiski ainus, kes seda õhkkonda tunnetab. Iseasi, kas kõik seda omale suudavad ja tahavadki lahti mõttestada.

Mis siis toimub?

Võib tajuda, et „kõik kardavad kõiki“, võistluslikus tähenduses loomulikult. Kui kõrvalt kogu olukorda jälgida, siis on näha, kuidas käib meeletu üksteise jõllitamine. Vahitakse, hinnatakse ja kas teadlikumalt või alateadlikumalt kõrvutatakse endaga. On neid, kes üritavad konkurentide väljanägemist silmitseda salaja või „altkulmu“, ent on ka neid, kes jõllitavad päris avalikult. Käib üks suur üksteise vahtimine. Ilmselt on muidugi nii, et kui sa juba selle ala mees oled, sellisesse kohta võistlema oled tulnud, siis pead arvestama, et sa oled koguaeg „luubi“ all. Loomulikult, ma ise ka vahin, vastasel korral ma ei saakski ju tähele panna, et vahitakse.
Ent viimastel aegadel olen leidnud ennast päris sageli asetamas tavainimese rolli ning proovinud kogu seda „tsirkust“ kõrvalt vaadata ja tagantjärele läbi mõelda...päris koomiline tundub. On omamoodi etendus, kui erinevad koondised hakkavad võistluspaika saabuma, valdaval enamusel suured laiad riided seljas, mis treenitud keha omakorda veelgi suurendavad, „oksad“ laiali, endal tekib sellise väikese hiirekese tunne. See on selline tunne, et mida kuradit mina siia olen otsima tulnud?

Miks sellest üldse kirjutada? Teate, et sellises olukorras (miljöös) viibimine on äärmiselt rusuv ja väsitav, isegi piinarikas. Minu jaoks on see suur vaimne pinge. Võib – olla ma olen ainus, kes seda näeb, tajub ja üle elab ning sellest „numbri“ teeb, kuid see ei ole niisama, et lähen ja lihtsalt võistlen.
Tegelikult ei kehti eelnevalt kirjeldatu ainult selle võistluse kohta. Sellist vahtimist ja pilkusid võib tajuda igal pool, pean silmas argielu. Mingi ajani mängisin ma seda „mängu“ (üritasingi olla alati suur ja puhevil) usinasti kaasa , sest on ju nii oluline, et sa oledki nii suur ja vägev, kui rahvas sind sinu parimatel piltidel on näinud. Nüüdseks olen aga loobunud, vähemalt üritan end selles suunas töödelda, et ei lase end häirida, kui ma ise kellegi jaoks piisavalt suur ei ole või kui võistlustel lava taga kaalumisel on keegi nii või nii kuiv ja vägev. Selge, et ma näen teisi, see tekitab minus mõtteid ja emotsioone, kuid ise ma ennast teistele tõestamiseks „puhevile“ ajama ei hakka, ei tavaelus ega võistluseelses melus, olen selline nagu olen.

Rääkides võistlustele eelnevatest rituaalidest, siis meeste eelnev kaalumine on selle nn. psühholoogilise eelmängu üks eredamaid hetki, kuna seal tuleb meestel riided seljast heita. Ma ei saa küll teiste eest rääkida, kuid ma arvan, et ka parimatel tekib emotsioon, et „kurat, kõik on kuidagi nii suure, nii hirmkuivad, kiulised, soonilised ja supervormis“. Selline emotsioon on ilmselt inimlik. Ma ei ole ise teab mis kogenud võistleja, eriti veel, kui rääkida suurvõistlustest, kuid ma tahaks kangesti loota, et kogemustega sellised „hirmumõtted“ vähenevad. Seda peaks Ott kõige paremini teadma, kas vähenevad? Või ei ole vahet palju sul võistlusi selja taga, iga kord on „kõik tesied võistlejad alati suuremad ja paremad“? Igal juhul, olen veendunud, et päris pingevaba ei ole keegi. See ei oleks lihtsalt loogiline.


Tagantjärgi, hetkeemotsioonidest vabanenuna tunnen ma nii, et mida enam suudetakse sellest eelnevast psühholoogilisest näitemängust üle olla, seda parem, kuna selliselt hoiame energiat ja säästame ennast mõttetutest lisapingetest. Sellepärast, et...kõik selgub tegelikult alles laval...täpselt nii on, kulturism on selline ala. Ma võtan endale julguse väita, et meie, Eesti mehed, olime Holland´is lava taga kaalumisel visuaalselt hinnates ühed väiksemad. Riietega kohe kindlasti ühed pisemad :). Vähemalt mulle tundub nii, ma ei tea, võib – olla ma olen juba nii „rikutud“, et ei suudagi ise asja sees olles adekvaatselt asja aduda, kuid mulle tõesti tundus nii, et olime ühed tagasihoidlikumad. Tulemus oli aga vaadake milline...kolm meest finaalis ja mina seitsmes. Nii mõnigi junn, kes kaalumisel tundus eriti võimas, kuiv ja jäme, jäi meie meeste selja taha. On vist peaaegu, et juba reegel, et järgmise päeva tegijad on suure tõenäosusega need, kes kaalumisel pigem „nirud“ ja „nähtamatud“. Seda on ka staazikad võistlejad varem välja öelnud.

Tulles tagasi vahtimise ja tähelepanu all olemise juurde, siis on selge, et tähelepanust ei pääse ka igapäevases elukeskkonnas. Sõbrad, tuttavad, treeningkaaslased jne...kui jäme see käsi ikka on; näe kõhu peal on tal ka pekki; näe, ei olegi nii kuiv, kui seal piltidel jne...Eks ühelt poolt ja mingi piirini pakub selline tähelepanu ka rahuldust. Ei ole mõtet eitada, et seesama rahuldus tähelepanust on ilmselt paljudel juhtudel meid natukene ka selle ala juurde meelitanud, ent kõigel on piirid ja see, mis algul oli meelelahutus, vabatahtlik ja hobi on mingist hetkest järjest rohkem sinu naturaalne osa ja kohustuslik. Mingist hetkest on sinu välimus sinu visiitkaart ja katsu sa siis avalikkuse ette ilmuda lotendava rasvase kõhuga või makaronpeenikeste käte või jalgadga. Samas, selline pidev valmisolek kuhjab ajaga kokku päris suuri sisemisi pingeid. Mis saab siis, kui ma ei vastagi „jõllitajate“ ootustele. Võiks ju arvata, et ei huvita, mida teised arvavad...kui see vaid nii lihtne oleks. Iseäranis suure tähelepanu alla võib sattuda siis, kui puutuda kokku inimestega, keda pole kaua näinud, need hindavad su pealaest jalatallani üle :). Need, kes iga päev meie ümber, need on meiega juba harjunud.
On veel selline fenomen, et nii mõnigi tavainimene on omale alateadvusesse jäädvustanud pildi võistluslavalt...kui kulturist on tippvormis, hea valguse all, grimmeritud ja lihased täis pumbatud. Kui siis tavaelus mõnes situatsioonis selle inimesega kokku puutuda ja sa tema alateadvusesse kinnistunud mälupildile ei vasta (ei olegi nii suur mees, lavalt tundus ju hoopis suurem, „lihased on palju väiksemaks jäänud, kui ma teda võistlustel nägin“ või “kurat, ma olen peaaegu sama suur ja lihaseline, vähemalt riietega“), siis ohh seda pettumust.

Vähe sellest, et üldsuse ees ei saa ennast vabalt tunda. Ei ole vähem pingelisem ka võistluseelse perioodi kodune osa. Mida lähemale tuleb võistlus, seda pingelisemaks läheb. Hommikul peegli ette, lõuna ajal, õhtul, enne trenni, trenni ajal ja peale trenni...kas on sooned kõik nähtaval, kuidas kuivus tundub, kas on äkki jala pealt/triitsepsi pealt mõni triip jälle rohkem paista, äkki olen dieediga ülepingutanud ja läheb juba lihasmassi, kurat käed ja jalad on juba kuivad, samas kõhu pealt on veel rasva võtta...need on need mured ja vaevad, millega ilmselt kõigil meil, võistlevatel kulturistidel, tuleb tegeleda. Selge see, et kõik eelnevalt kirjeldatu käib meie ala juurde. Mingi piirini on see ehk nauditavgi, kuid seda tõesti mingi piirini. Viimane kuu poolteist enne võistlusi muutub see vähemalt minu jaoks väsitavaks ja frustreerivaks. Ei taha enam peegli ette minna, üks lakkamatu 24 h oma vormi ja väljanägemise pärast narveerimine. Võib tunduda veider, kuid uskuge, see hakkab mingist piirist ajudele ja see ei ole lihtne.

Mis on selle jutu mõte? Eesmärk on see, et inimene, kes võistlustel saalist vaadatuna neid suuri mehi näeb, teaks, mis toimub nende lihakehade peas, mis toimub telgitagustes ja milliseid sisemisi pingeid see sport, selline välimus ja imidz kaasa toovad. Selline „luubi all“ olek on aeg – ajalt päris väsitav ja sellest peab eemale saama, usun, et sisimas on kõik kulturistid seda tundnud. Samas, kui me oleme sellise elulaadi valinud, peame ka „kõrvalmõjudega“ leppima. Eks alati on erandeid, kuid olen üsna veendunud, et kümned tuhanded kaasvõitlejad tunnevad ja elavad võib – olla sagedaminigi kui arvata võiks läbi täpselt seda, millest kirjutasin.

Ja ikkagi me teeme seda uuesti, treenime, valmistume jälle võistlusteks ja võistleme... :)