Tervis on ebastabiilne seisund...

Janar Rückenberg | 15.09.2017, 10:55

Seni kuni me areneme, kasvame, küpseme ja „õitseme“ ehk nooruses on tervis midagi iseenesest mõistetavat. Keskeas või vanaduses võtavad asjad teise pöörde ja tervis on pigem ebastabiilne ning hääbuv seisund, iseäranis juhtudel, kui selle säilitamise kallal vaeva ei nähta. Kõik me oleme sõitnud jalgrattaga. Kui võtta jalgratas, istuda sadulasse ja teha kümme pedalleerivat vändahoopi, siis väntamise lõpetades liikuva ratta hoog kestab veel mõnda aega, kuid hakkab siiski vaikselt raugema. Sarnaselt toimivad tegelikult ka tervise tagamiseks tehtavad tegevused, seda igas eas, aga eriti siis, kui me ei ole enam noores eas. Seetõttu, kui tahame, et hoog (tervis korras) oleks üleval, siis peame „regulaarselt väntama“. Kohe, kui „väntamine“ lakkab, hakkab ka meie funktsionaalne võimekus taanduma. Inaktiivsusega kaasnevad omakorda suhteliselt kiiresti nähtused, mis on süvenedes käsitletavad ebatervislikena (suurenev kehakaal, vähenev jõudlus, halvenevad verenäitajad, haigused jne). Samuti on selge, et mida vanemaks me saame, seda tõsisemalt, regulaarsemalt ja teadlikumalt tuleb tervise tagamiseks hakata tegutsema.

Ma ei tahaks hakata pikalt rääkima toitumisest (seda on lihtsalt nii palju tehtud), kuid tervisest rääkides on seda aspekti võimatu puudutamata jätta. Liikumise funktsionaalset võimekust (ja seeläbi tervist) parandav toime on üks asi. Teine oluline tõsiasi on, et liikumine läbi oma kulutuste on toiduga sissesöödavat energiat tasakaalustav. Ja see tasakaal on täna väga paigast ära. Seda on oluline teadvustada. Kõik see, mis kuhjub naha alla, siseorganite ümber, veresoonte siseseintele jne on selle tulemus, et läbi liigutamise ei neutraliseerita ära energiakogust, mis toiduga suust sisse läheb. Teatud koguse „kuhjumist“ kannatab organism välja, kannatab isegi päris palju ära, kuid seda süvenevalt halva enesetunde, haiguste, olematu jõudluse jne hinnaga. Viimastest asjadest sõltuvad omakorda meie elukvaliteet, meeleolu ning lõppkokkuvõttes isegi õnnelik olemine. Ehk, terve elu ja olemine!

Tervise tagamiseks ei saa liikumist ette ära liikuda. Ei saa nii, et teen ühel päeval „võimalikult suure portsu“ liikumist ära, et siis piisab isegi paariks nädalaks. Ei saa nõnda! Ja nii on tegelikult kõikide kehaliste võimekustega, millel on omamoodi seos tervise ja tervislikkusega. Näiteks, vastupidavustreeninguga saavutatud suurenenud jõudluse seisund ei püsi regulaarse tegevuse lõpetades väga pikalt. Inimese organism on selles mõttes veider süsteem, et kohanemisvõime, mis meile on antud töötab tegelikult nii meie kasuks kui mingis mõttes ka vastu, mõlemas suunas. Ühel poolt oleme võimelised oma tervist tagavat funktsionaalset võimekust arendama (säilitama), ent kohe, kui me selle nimel enam ei tööta kipuvad kasutegurid taanduma (ja võrdlemisi kiiresti). Seetõttu tulebki ka tervistavaid efekte esilekutsuvaid tegevusi regulaarselt teostada. Kui rääkida lihtsate sõnadega, siis sörgitud 5 km ei oma mõnekordsel sooritusel mingit efekti. Kui olete suutnud jääda regulaarseks sörkijaks hakkab teatud aja möödudes funktsionaalne võimekus ja seeläbi vastupidavus paranema. Ent, kui kavatsete sörkjooksu mingitel põhjustel pärast mõnekuust perioodi täielikult lõpetada, siis hääbub õige kiiresti ka regulaarse treeningu tagajärjel paranenud vastupidavuslik võimekus. Sellel fenomenil on suur seos ka tervisega ja selle säilitamisega.