“Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus”…

Janar Rückenbeg | 08.11.2017, 10:00

Esimese asjana tuleks mõista, et selle lause sügavam tõde peitub ridade vahel (nii nagu paljude aforismide korral). Ei ole mõtet otsida otsest suurt seost raske füüsilise töö ja erose-laadse armastuse vahel. Ka on kõnealuse sententsi esimene pool (tee tööd ja näe vaeva) ilmselt paremini hoomatav. Minu arvates ongi mõiste “armastus” selles ütlemises just see, mida tuleks hoopis laiemas tähenduses mõista. Sõnastasksin selle ütlemise pigem nii: “Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb mõistmine”.

Me kõik oleme teinud tööd, mis on raske, isegi vastumeelne, näinud vaeva, mille kallal iganes. Tegelikult kujuneb iga ettevõtmine võrdlemisi proportsionaalselt tegevusele kuluva aja suurenemisega ka vastumeelseks. Nii veider, kui see ka ei tundu, isegi esmalt meeldivad tegevused hakkavad meid (isegi suhteliselt kiiresti) väsitama, rääkimata koheselt vastukarva tunduvatest tegevustest. Seda juba sellepärast, et millegiga kestvalt tegelemine kurnab meid füüsiliselt. Aga me ületame ennast, teeme oma tegemise lõpuni ja mida pärast tunneme? Kahtlemata pruugib üheks esimeseks asjaks olla seesama väsimus, ent see on võib-olla asja kõige tühisem osa. Kindlasti on neid, kes on mõne ajamahuka töö järgselt lisaks väsimusele kogenud ka meelerahu, rahulolu või miks mitte isegi õnnetunnet, kuidas iganes me seda meeldivat seisundit ka ei nimetaks. Jaan Tammsalu: “Õnn mahub tühjadesse paikadesse!” Selleks, et meis tekiks “tühi paik”, kuhu õnn mahutada tuleb vaeva nägemise näol midagi panustada (tühjendada), anda ja kulutada.

Veel on oluline, et üks asi on see tunne, mis pärast vaeva nõudvat tööd tekib, teine asi on see, mil viisil see (vaeva nägemise protsess) meid inimesena mõjutab. See on kogemus, mis õpetab paljusid asju kuidagi paremini mõistma. Me õpime, mida tähendab raske töö tegemine iseenesest. Me avastame, mida pühendunud püüdlikkus ja seeläbi eneseületamine vaevanägijalt nõuavad. Ükskõik mille nimel vaeva nähakse. Olgu selleks kiviktaimla tegemine, pilli harjutamine, lehtede riisumine, sporditreening, nõelapadja heegeldamine jne. Ka teadustöö on vaevanägemine, kui selle kallal tõepoolest vaeva nähakse. Läbi vaeva nägemise millegi loomine õpetab hindama ka teiste poolt loodut. Tegelikult ei ütlegi Tammsaare omal moel ei midagi muud, kui, et meie õnn asub enamasti väljaspool mugavustsooni. Eesmärgi nimel vaeva nägemine on inimolendi jaoks üks eluliselt õpetlikumaid olukordi üldse. See on olukord, läbi mille oleme liigina ellu jäänud. Aga mitte ainult. Millegi kallal vaeva nägemine tekitab igas inimeses mingi sisemise tänutunde, sest üldjuhul meile meeldib toime tulla, hakkama saada, lõpuni jõuda jne. Tihti eneselegi teadvustamata, me vajame vastumeelsete asjade tegemist. Vaeva nägemine täidab eneseteostusvajaduse ning õpetab kaastunnet ja arendab võimet väärtustada. Pingutamine, tegemine rohkem, kui me võib-olla hetkel sooviks ja tahaks, see muudab inimese paremaks inimeseks. Meilt nõudev protsess õpetab distsipliini, kannatlikkust ja pühendumist. Läbi vaevanägemise õpime nägema elu terviklikumalt. Nii, nagu vaevanõudev töö, nõnda võtavad ka elus toimuvad protsessid aega. Inimene on ise loodud ja ta soovib ka ise luua (vajab loomist), kuid väärtuse ja väärtusliku loomine on tihtipeale tegevus, mis nõuav vaeva.

Terve elu praktiliselt kõikides oma ilmingutes on valdavalt paremuse, täiuslikkuse ja ideaali poole püüdlemine/pürgimine. See juba iseenesest nõuab vaeva. Läbi lihtsate tööde õpib inimene mõtlema, kogema, mis on ideaal ja mida tähendab selle suunas liikumine. Kui 6. klassi poisil tuleb laduda riita 5 kärutäit puid, siis ideaal on see, kui need 5 kärutäit on päeva lõpuks riidas. Teed pool, oled poolel teel ideaalile, pingutad, näed vaeva ja laod kõik puud ära, isegi hoolimata pimeduse pealetükkimisest, täidad ülesande ideaalselt, saavutad ideaali. Selliselt, läbi väikeste ülesannete õpime millegi nimel vaeva nägema, pürgima ideaalide suunas. Arenevad paljud head omadused ja voorused nagu meelekindlus, visadus, kaastundlikkus, töökus jne. Vaevanägemine ei ole ka kaudses mõttes ju mitte midagi muud, kui eneseteostus, mis on Maslow vajaduste hierarhias üks inimolendi põhivajadustest.

Ärgem kartkem vaevanägemist, see soodustab vooruste arenemist muutes meid seeläbi paremaks!