18. november 2003

Milleks see dopingukontroll?

Ma usun, et see on küsimus mille on esitanud enamik jõutõstjaid ja kulturiste.

Milleks see? Kellele see kasulik on? Las igaüks teeb nii nagu tahab!

Pole mõtet piirata niigi väikese kandepinnaga alade tegijaid!
Kulturistid nägid sel sügisel dopinguvastase võitluse esimesi vilju. Kõik proovid oli negatiivsed! Võib ju alati rääkida ja jäädagi rääkima teemadel, kas nad ka „tegelikult olid puhtad?! Lähtume sellest mida näitasid testide tulemused.

Sel sügisel tuleb ka jõutõstjatel dopingukontroll. Esimest korda Eesti jõutõstmise ajaloos on meil plaan teha dopingukontroll Sauel toimuvatel meistrivõistlustel lamades surumises.
Juba iseenesest see mõte on tekitanud paljudes sportlastes ebakindlust. On räägitud, et nüüd jäävad meie read palju kitsamaks. Siin tuleks mõelda ala reputatsioonile ja vaadata natuke endast kaugemale. Kui sporditegemine on ehitatud üles petmisele ja varjamisele, siis on see vundament juba vale!
Tihti alustatakse noorte sportlaste mõttemaailma väärastamist juba varajases nooruses spordisaalis. Luuakse noortele müüdid: „ilma keemiata ei jõua sa kuhugi, „kõik tegijad panevad. Kas see on normaalne? Ei ole normaalne panna noor inimene „süstla otsa!

Jah, kõik see on ju vabatahtlik. Aga tahaksid sa, et keegi sinu lapsega nii teeks? Mõjutaks teda selles suunas, millest tal pole tegelikku ülevaadet. Sama on ka tihti vanemate sportlastega – ollakse veendunud, et tulemus tuleb ainult siis, kui „laks on sees. Teisiti nagu ei osataks mõeldagi!?

Me võime siin Eestis ju kõike endale lubada. Paljud sportlased aga vaatavad ka väljapoole, rahvusvahelisele areenile. Seal aga on kohustuslik teha dopingukontroll juba enne võistlust, et välistada selline lauspetmine. Mõni võib-olla ütleb, et tema ei taha kunagi välja võistlema minna, teeb ainult siin Eestis milleks sellist meest takistada?

Sel juhul me võime ka jõutõstmises panna kohtunikeks näiteks pimedad. Nad loeksid kõik katsed ära (kuna nad ei näe tegelikult toimuvat) ja kõik oleksid rahul. Siis ei peaks jälgima küki sügavust ega tagumiku tõusmist surumises tore oleks. Keda me sellega petame? Ennast. Kellele me selliste tulemustega muljet avaldame? Ainult endale. Halb üllatus tabaks meid siis, kui ükskord kutsuksime kohtunikuks nägijad…

Eesti Jõutõsteliit ei karda mingite alternatiivsete liigade teket. Selline „revolutsiooniline jutt käib teatud ringkondades juba ammu. A`la moodustame sellise liiga, kus saavad kõik võistelda ja kõik oleks niiöelda vaba (ei mingit kontrolli). Kuna me alaliiduna oleme me IPF-i (Rahvusvaheline Jõutõstmise Liit) ja EOK (Eesti Olümpia Komitee) liikmed, siis anname edasi ka neid ausa spordi põhimõtteid, mis on valitsevad nendes organisatsioonides.

IPF-i rahvuslikud alaliidud tegid eelmisel aastal kokku 1929 dopingutesti ja neist positiivsed oli ainult 53. Siit on näha, et suur töö (eelkõige ennetav) käib ka maailmas.
Ka meil siin pole kavatsust selles vallas kompromissida – ei millegiga ega kellegagi.

Sportlane saab valida ise millist teed ta läheb, samuti valib toetaja, keda ta toetab. On palju näiteid maailmast, kus isegi dopingukahtlusega sportlaselt kaovad ära toetajad. Sellepärast kavatsebki Eesti Jõutõsteliit hoida ala nii puhtana ja läbipaistvana kui võimalik.

Kas me peaksime kartma ala kandepinna pärast? Arvan, et mitte. Väga palju sõltub siin treeneritest ja üldse ala mentaliteedist. Hea näide oli selle kohta hiljaaegu Järvamaal: jõutõsteliidu peasekretär hr. Margus Silbaum käis seal avamas uut jõusaali. Kohapeal oli saalitäis rahvast ja neist 120-130 inimest tahtis tulla võistlema. Ei saa öelda, et meil ei oleks harrastajaid. Tuleb nad lihtsalt saalidest üles otsida ja võistlustele tuua ning propageerida nende seas ausat sporti.

Autor: