Äratame "Austria Tamme" treeningumeetodid ellu...II osa

“Kuulen iga päev, kuidas keegi räägib: “olen liiga paks, peaksin 10 – 12 kg alla võtma, kuid ma ei suuda” või “ma pingutan küll, aga ikka edasiminekut ei näe”. Ma vihkaksin ennast kohutavalt, kui ma ise oleksin nii nõrk, räägib Arnold. Kui ma midagi tahan, võtan selle ette ja saavutan. Kui on vaja kaotada näiteks 20 kg kaalu, siis ma teeksin seda. Häälestan oma vaimu, võtan eesmärgiks ja teen ära, valutult, kindlalt ja sihipäraselt. Kulturism on andnud mulle sellised tahteomadused, distsipliini ja põhimõtted, et võiksin kõigega hakkama saada ja ennast ükskõik milleks ette valmistada.”

— Arnold Schwarzenegger

Isegi kogu selle mahuka treeningualase informatsiooni juures, mis tänapäeval on kättesaadav, pöörduvad siiski veel praegugi paljud Arnold´i tegemiste juurde. Seda eriti siis, kui motivatsiooni puudus või vaja ideesid treeningu värskendamiseks. Kui võrrelda Arnold´i kirjutisi tänapäevase kulturismialase informatsiooniga, siis tänane informatsioon on kuidagi enesessetõmbunud, elutu ja pehme. Palju võib kohata kirjutisi, aga ka lähenemisi, mis pigem poputavad ja hellitavad meid, mitte ei aita kasvatada lihast ja luua võimast keha.

Aga loomulikult, tänapäeva kulturistid ja sportlased ei olegi enam sellised nagu vanasti. Oleme selle tohutu infoga ära vaevatud. Kas oleks arukas järgida mõne Mr. Olümpia kätetreeningu kava? Ilmselt mitte, kuna need ei ole reegline ühegi tegija enda poolt kirjutatud. Samuti oleme sellises ajastus, et ei teagi, mida arvata, kas selle Mr. Olümpia biitsepsid on üldse ehtsad või on sinna topitud mingit õli sisse. Ok, steroidid, see on üks asi, aga hoopis hullumeelne on Süntool ja selletaolised asjad. Igatahes tuleb ainult teile endale kasuks, kui otsite kapipõhjast oma esimesed vanad ajakirjad välja. Need esimesed ajakirjad, mis inspireerisid teid treenima. Minu (artikli autor) kapp on täis igal juhul Arnold´i raamatuid ja selleaegseid kirjutisi. Respekteerin ka Poliquin´i mõtteid ja Tnation´i kavasid, kuid tunnen, et aeg – ajalt vajan oma trennidesse seda, mida tegi Arnold omal ajal.

Siit ka põhjus, miks selle kaheosalise artikli ette võtsin. Vastukaja on olnud ainult positiivne. Nii mitteteaduslikud kui Arnoldi meetodid omal ajal ka olid, me ei saa eitada, et see, mis ta tegi, töötas. Moraal? Teadmised ei pruugi alati tahet, “nälga” ja kirge asendada.

Teises osas vaatame veel mõningaid Arnold´i lähenemisi, mis tegid temast “Austria Tamme” ja “Austria Tamme” omakorda kulturismi ikooniks.

Ühe päeva teraapia Arnold´i stiilis

“Need olid korrad, kui ma esimest korda tundsin ja sain aru, kuidas valu võib olla nauditav ja puhas rõõm. Ületades valulävesid, lõikasime selle piina pealt korralikku kasu. Me õppisime seda valu ja vaeva nägema positiivsena, kuna tänu sellele me kasvasime. Oli fantastiline tunda, kuidas tänu sellele vaevale me kasvame. Valust ja vaevast sai tegelikult lõbureis.”

Arnold räägib siin oma nädalalõpu treeninglaagritest Munich´i lähedal maal. Nii oligi, ta lastis paari sõbraga autole kangi ja raskused peale ning sõitsid maale metsa treenima. Reeglina tehtigi ainult ühte harjutust, näiteks kükke ja kükiti mitu tundi järjest. On teada kord, kui Arnold kükkis kolm tundi järjest, kokku 55 seeriat.

Peagi muutusid sellised väljasõidud maale regulaarseks. Vahest võeti söögi tegemiseks ka tüdrukuid kaasa. Treeniti vabas õhus, ujuti, söödi, seksiti ja siis jälle treeniti.

Järgmisel nädalavahetusel tehti sama surumisega või sõudmisega. Asja eesmärk oli keha üllatamine ja kasvama shokeerida. Arnold´i filosoofia oli see, et kui 10 seeriat surumist on hea, siis 20 seeriat on veel parem jne.