3. august 2015

Filosoofiline mõtisklus TAHTEST…

Suured seadused…

Inimeste mõtteviis ja arusaamad on kahetsusväärselt väärastunud ning paljudele suurtele seostele suletud. Räägime jällegi kasvõi näiteks oma tervisega tegelemisest. Ka selles vallas ei saada meid edu, kui me ei aktsepteeri teatud universaalseid kõrgemaid seaduspärasusi ning ei hakka mõistma, et teatud asjade saavutamiseks ei ole otseteid (lihtsaid lahendeid). On seaduspärasused, mida lihtsalt tuleb arvestada ja arvesse võtta. Paraku usutakse ja kasvatakse liigselt vaimus, et raha on kõige ülene ning selle abil saab isegi loodusseadusi muuta. Ei saa! Näiteks seesama budismist pärinev „kuidas külvad, nõnda lõikad“ on üks sellistest kosmilistest seadustest, mida lihtsalt tuleb aktsepteerida. Need, kes sellega ei arvesta võivad küll midagi tahta, aga lõppkokkuvõttes nad ei saa seda, mida nad tahavad, kui selle printsiibiga ei arvesta. Ehk, nii kuidas panustad (läbi TAHTE teadmiste kogumise/rakendamisega ja ka füüsiliste pingutustega) nii saad ka tulemusi. Aga inimesed lähtuvad ikka ja jälle mitmetes suhtumistes pigem tarbimisühiskonna väärastunud seadustest. Muidugi, meid on ju nõnda suunatud, õpetatud ja kasvatatud. Unustatakse, et see on inimeste loodud süsteem, mis toimib vaid teatud „sügavuseni“. Päris sageli võib nentida, et seesama loogika „raha eest saab kõike“ on ka väliselt arukatena näivate inimestega teinud sellise ajupesu, et…

Näiteks treening- või toitumiskava tellides oled väljakäidud raha näol ja maiste seaduste alusel (õigus makstud raha eest soovitud tulemus saada) teinud justkui väga suure omapoolse panuse. Ent universumi seaduste kohaselt pole sa pelgalt kava eest raha andmisega mitte kõige vähimatki oma tegelikku soovi silmas pidades panustanud või välja andnud.

Raha eest saad treeningkava, väga üldised soovitused, aga makstud raha ei pane kunagi sind saadud soovitusi järgima ega tellitud kava toimima ja veel tulemuslikult. Paraku praktikas tihtipeale lähtutaksegi teooriast „maksan raha, saan toote“ või maksan raha, saan tulemuse“. Kavast saadud teadmine on tulemuslik üksnes, kui on TAHE soetatud ettekirjutust regulaarselt ja kõiki olulisi asjaolusid arvestades järgida. Ühelgi teisel juhul mitte. Selleks, et saada, selleks tuleb anda. Selleks, et tulemust saada, tuleb mitte raha anda, vaid pühendumist ja pingutust anda. Üleüldse, TERVIS kui selline ongi ju ka paljude tänase ajastu inimeste jaoks midagi sellist, mis on apteegis kapslite sees ja mida saaks justkui osta.

Puudub ka TAHE teadmisi koguda, süveneda ja mõelda…

Naljakas, aga ma tajun nii praktikas, kui internetis liikudes sageli sellist suhtumist, et tulemust saabki ainult siis, kui keegi teine minuga tegeleb. Keegi peab minuga kindlasti tegelema, aga ainult „mina ise ei pea endaga tegelema“. Võtame jälle kasvõi selle sama tervisliku toitumise ja kehakaalu teema. Olen alati olnud sügavalt veendunud selles, et kõikidele inimestele on sõna otseses mõttes geenidega kaasa antud ähmanegi tajumine, kuidas tervislikult toituda või kuidas näiteks kaalust alla võtta. Mõistusega täiskasvanud inimesel piisab selle ähmase tajumise selgitamiseks vaid mõnd raamatut, ajakirja või veebilehte lisaks uurida ja ongi teoreetiline teadmine olemas. Või, nagu ma olen „meeletus segaduses“ olevatele nõuküsijatele vahest ka poolnaljatledes öelnud. „See ei ole raketiteadus, elage ja tegutsege täpselt risti vastupidi sellele eluviisile, mis teie kaalu kasvatas ja te näete tulemusi.“ Naljatledes küll, aga see ei olegi ju tegelikult vale. Analüütiline mõtlemine, mälu ja kogemus on ju iga inimese peas mingilgi tasemel olemas. „Kuidas ma tüsenesin, kuidas olen selliseks läinud?“ Kusjuures tihtipeale räägivad inimesed ise selle (põhjuse) omavahelistes vestlustes välja. „Olen palju väljas söömas käinud, palju rämpstoitu söönud, viimasel ajal vähe liikunud jne.“ Tee täpselt tagurpidi tagasi! Hakka rohkem liikuma, vali toitu, söö vähem, pidutse harvem. Seda, et juurviljad on tervislikud ja pizza, Coca-cola, viinerid, rasvased toidud või õlu ei ole tervislik on ju nüüdseks juba aastakümneid deklareeritud. Tänasel infoajastul on võimatu olla mitte kuulnud, mis on tervislik ja mis mitte. On võimatu olla mitteteadlik sellest, et liikumine on tervis, pidev istumine ja ülesöömine, see on haigused ja surm. Tervise ja tervislikkusega seonduvat teavet tuleb sisse ju „ustest ja akendest“.

TAHTE puudumine võimaldab manipuleerida ja orjastab…

Tegelikult ongi küsimus on juba ammu hoopis milleski muus. Nagu ütleb ajaloofilosoof Einar Laigna oma arutlustes Vana-Kreeka filosoofe tsiteerides „Inimesel on mõistus ja teadmine, kuid puudub TAHE selle õige teadmise elluviimiseks.“

Filosoofias ongi TAHTE probleem olnud inimese uurimisel ja kirjeldamisel kesksel kohal. Tuleb mõista, et kui puudub TAHE, siis ei ole ühestki kavast tuleneva teadmisega midagi teha. Ja TAHET saab üksnes pikkamööda treenida ning arendada. Seda ei saa „Selver´ist“ või veebipoest osta (õnneks), ükskõik kui palju raha välja ka ei käiks. On öeldud ka nõnda, et inimene on iseenda kõige suurem vaenlane. Ma täiendaksin seda nii, et eriti on seda TAHTETU või TAHTEJÕUETU inimene. TAHTETUT inimest juhivad mugavus, naudingud, pealiskaudsus, sõltuvused, emotsioonid ja ürgsed tungid. Need omadused ja nähtused on midagi sellist, mis ei allu otseselt mõistuse kontrollile ja võivad teadmiste ning ebapiisava TAHTE puudumise korral teha eriliselt palju paha. Kaasaja inimene on turumajanduse ja kaupmehe poolt taltsutatud ning dresseeritud anduma ihadele, himudele ja naudingutele. See on suletud ring ja süsteemide süsteem. Esmalt pannakse inimene sõltuma oma himudest, siis hakatakse selle sõltuvuse pealt teenima või hakatakse müüma ravi, mida inimene liigse himu tagajärjel tekkinud kahjustuste leevendamiseks vajab. Läbimüükide aluseks ongi mugavused, naudingud, himu, sõltuvus ja haigused. Väga lihtne, kõige pealt söödame ja joodame inimesed üle, tekivad terviseprobleemid, suhkruhaigus jne. Aga selline seisund on ju omakorda ülimalt soodne ja meeltmööda ravimite tootjatele. Ühest ahelast teise.

Voorused nagu tarkus, mõõdukus ja meelekindlus võivad isegi olemas olla, aga kuna puudub TAHE, siis need väärtused ei pääse meid meie tegemistes juhtima. Me orjame mugavust, kirgesid ja naudinguid, mis tegelikult ei tee meid õnnelikumaks vaid õnnetumaks. Budismis on selle kohta väga selge seisukoht: mida rohkem tahtmisi (soove ja ihasid) meil on, seda rohkem me tegelikult kannatame. Sellest tulenevalt, mida vähem inimesel on, mida vähemaga osatakse toime tulla, seda kergem on elada. Seda rohkem jääb aega enda sisse vaatamiseks, aga ka aega ümbritseva avastamiseks. Seda rohkem rahul on inimene, mida vähem ta tahab ja omab. Seda vabamad ja sõltumatumad me oleme. Arthur Schopenhauer on selle kohta öelnud nõnda: „Naudingud ei muuda elu elamisväärseks.“

Kõik see ei ole mõtlevale inimesele tegelikult mingi uudis, sest kes vaatab ringi, see näeb, et elame ajastul, kui teenitaksegi (rikastutaksegi) masside rumaluse ja TAHTE puudumise pealt. Mida rohkem on TAHTEJÕUETUST, seda enam orienteerub elulaad üksnes mugavustele ja naudingutele ning seda lihtsam on inimestele isegi väga tühiseid asju müüa. Tegelikult, kasvõi need samad treeningkavad. See informatsioon ja on ju igal pool olemas, korjake vaid üles! Ma näen isegi seost: mida tahtejõuetum on inimene, seda rohkem ja seda „mõttetumaid“ asju talle müüa saab. Varbaküünte lõikamise teenus, toidu kojutellimine, vabandamise teenus jne jne jne, rääkimata sadadest tuhandetest kaubaartiklitest, milleta läheks elu ikka edasi, tõenäoliselt isegi õnnelikumalt neid asju omades. Selge see, et kõike ei saa tühiseks pidada, aga piir mõistliku ja mõttetu vahel on õhkõrn ning kummitab meid kõiki. Õppigem küsima ja eristama: „Kas mul ikka on seda vaja või olen lihtsalt andnud ahvatlusele järele ja läinud kergema vastupanu teed?“

TEADMINE→TAHE→TEGU→TULEMUS…

Paraku ei mõista inimesed, et mida tahtejõuetumad nad on, seda õnnetumad nad kokkuvõttes on. Pidev püüdlus AINULT mugavusele, orienteeritus naudingutele ja üksnes hea tunde taotlus on esmapilgul küll justkui head ning väärt asjad, aga need suretavad ka meie TAHET, seda sama iseloomuomadust, mida on vaja, et raha eest lunastatud kava toimima hakkaks. Teadmisi saab erinevatel viisidel koguda, aga TAHET saab läbi raskete ning ebamugavate olukordade arendada. TAHE areneb ainult läbi praktika. Pole kasu ainult kavas või artiklis kirjapandud tarkustest, kui puudub TAHE nende elluviimiseks. Paralleele saab tõmmata riigiga. Meil võivad riigi toimimiseks olemas olla kõik vajalikud seadused, aga kui neid seadusi ei järgita, ei täideta ega viida ellu, siis pole nendest seadustest mitte midagi kasu. Riik ei täida oma funktsiooni ega toimi tulemuslikult. Vahest tundubki mulle nii, et paljud „kavadetellijad“ soovivad iseendalegi teadvustamta tegelikult mitte niivõrd seda teadmist osta, kuivõrd seda TAHET ja pealehakkamist, et „nüüd mul on kava ja nüüd pean korralikult ikka tegema hakkama“.

Niisiis, mida väiksem on võimekus läbi TAHTE ratsionaalsust ja teadmist kehtestada, seda lihtsam on meiega manipuleerida ja sõltuvusse panna. See on omamoodi orjastamise viis. Mida rohkem ohjeldamatuid himusid, seda rohkem on arutut tarbimist. Mõttetut tarbimist, mis on samastunud raiskamise mõistega ja on ammu ületanud igasuguse mõistlikkuse piiri. Mõõdukus on aga „müügiinimeste“ vaenlane, sest arenenud mõõdutunne õpetab piiri pidama iga naudingu korral. Üleüldse on TAHTEJÕU kõrge kvaliteet kapitalismi ja turumajanduse jaoks võrdlemisi ebasoodne, sest see tähendab ratsionaalsust, loobumisi ja mõõdukust.

Selles osas imetlen ma oma isa, kes läheb tihipeale otsusekindlalt suures ostukeskuses läbi tuhandete kaubaartiklite, möödub kümnetest ahvatlevatest „kollastest siltidest“ suundub oma ostuobjektini, ostab üksnes selle, temale vajaliku toote ning kõnnib sirge seljaga tagasi poest välja…

KOGUGEM TEADMISI JA KARASTAGEM TAHET!

Autor: Janar Rückenberg