Me ei saa enne teada, kes me oleme, kuni me pole näinud, mida me teha suudame… II osa

Janar Rückenberg | 13.07.2013, 18:50

Mida sellised ettevõtmised meile annavad?

Tegemist on omaette suure teemaga, mille kohta oleks kirjutada palju. Alustame sellest, et miks selliseid asju üldse ette on vaja võtta või ei ole vaja võtta. Number üks, kes on sporditeooriatega tutvunud, siis spordi üks arvukatest funktsioonidest on prognoosiv funktsioon. Kui selliseid väljakutsuvaid pingutusi üldse ei tehtaks, piire ei kombataks – me ju ei teakski, milleks võimelised oleme. Kui palju on inimene võimeline järjest kõndima, millist raskust suudetakse tõsta, millist kuumust talutakse, kui kaua suudetakse ilma veeta olla, kui kõrgele suudetakse ronida, kui sügavale sukelduda jne jne jne. Need on tähtsad teadmised inimkonnale tervikuna, aga ka iga inimese enese seisukohalt olulised. Ühesõnaga, normaalne inimene tahab teada saada, milleks ta võimeline on, kes ta on, mida suudab ja mida ei suuda. Selline piiride kompamine peaks meil juba geneetiliselt sees olema.

Number kaks, sellised teod loovad ja avavad väärtusi, aitavad panna väärtusi mõistma. Sellistest olukordadest saadavatel kogemustel on kirjeldamatult positiivne mõju meie tahteomadustele, meie isiksusele, maailmavaatele ja ümbritseva elu tunnetamisvõimele. Kogu see ettevõtmine iseenesest pakatab näidetest koostöö, tahtejõu, visaduse, edasipürgivuse, kannatamise, eesmärkide püstitamise ja nende saavutamise kohta. Need on ju kõik omadused, millega meil kõigil tuleb tegeleda ja mille arendamine teatud tasemele tuleb ainult kasuks.

Kirjanik Martha Grimes on tabavalt öelnud: „Me ei saa enne teada, kes me oleme, kuni me pole näinud, mida me teha suudame!“ Tihtipeale ei olegi sellistes ettevõtmistes (ebareaalsetena ja mõttetuna tunduvates väljakutsetes) mingisugust loogikat või käegakatsutavat ja silmaga nähtavat sügavamat mõtet. Ent, sellised teod/tegemised aitavad meil ennast rohkem avastada, kui miski muu siin ilmas üldse. Miks peaksid inimesed teadma, kes nad on või mida teha suudavad. Sellel on väga lihtne põhjus – kui inimene teab oma kohta siin päikese all, teab, kellega tal enda näol tegemist on, siis inimene on rahulolev, parem ja õnnelik. Kas ei ole need piisavad põhjused selliste asjade ettevõtmiseks?

Sama võiks vabalt küsida, et mida imet lähevad inimesed Mount Everest´i tippu otsima? Täpselt samasugune mõttetus, piin, vaev ja Kolgata tee. Lisaks seotud suurte riskidega tervisekahjustustele ja elule. Samas, minnakse, mida tõestama, milleks ronida mingi mäe tippu, riskeerida jumal teab millega ja midagi tõestada?

Aga, seda, et rasket tööd enam keegi ei armasta, see on ammu teada. Spordipäevadel loobime kummikuid ja mobiiltelefone, kõnnime karkudel ja teeme 10 m kotijooksu. Vahelduseks vahva, aga sellisest suhtumisest kujundadagi see peamine, nõmeduse tipp! Ja siis imestame, et noored on stressis, närvilised, tegelevad lollustega või hoopis, on tegelikult tegevusetud. Aga, haridussüsteem ja „pead“ eesotsas deklameerivad jõudsalt ning kõlavalt, et sundida ka ei tohi. Milline lollus, milline lühinägelikkus ja seoste loomise võime puudumine. Teadmine, et viskasin kuskil vallapäeval 17.5 m kummikut ei paku mitte mingisugust rahuldust, mitte mingisugust eneseteostust. Väga lihtne, sellel pole mingit väärtust, ei teiste, pealtvaatajate ega viskaja enda jaoks. Kui, siis ehk hetkeline võltsemotsioon, „homme“ ei huvita see enam kedagi. Ja see on sellepärast nii, et see ei nõua mingisugust pingutust. Kui midagi saadakse lihtsalt, kergelt, ilma vaevata, siis seda ei väärtustata. Miks ollakse rahuldamatud, eneseteostamata? Sellepärast ollaksegi, et ei armastata rasket tööd, seda suisa kardetakse. Kõik tegevused peavad jumala eest olema sellised, mis kannatusi ja valu ei põhjusta. Kõik peab olema ülimugav, stressi mittetekitav. Samas, räägime depressioonist, unehäiretest, ärevushäiretest, ikka ja jälle sellest, et noored on ülekaalulised ning füüsiliselt väga nõrgad. Põhjus on ju ilmne, need sümptomid tekivadki siis, kui inimene ei kuluta või ei väsita ennast füüsiliselt vajalikul määral. Lihtne näide, pange puberteedist noorhärra, kes igal õhult küla bussijaamas passib mitmeks tunniks kartuleid võtma või metsas 6 – 7 tundi järjest oksi tassima ja vaadake siis, kas ta õhtul veel kipub bussijaama „hängima“? Vaevalt, vastupidi, ta õpib aega hoopis palju enam väärtustama ja seda kvaliteetsemalt sisustama. Kui esimestel päevadel ehk harjumusest leiab veel selle jõu peale väsitavat päeva sinna passima minna, siis pärast 4 – 5 päeva enam mitte või kui läheb, tuleb koju juba õhtul kell üheksa või pool kümme, varasema kella kahe veerand kolme asemel.

Järjest enam on koolides nn. ärevushäiretega, hüperaktiivseid ja kõikvõimalike erinevate käitumishälvetega lapsi. Teate, pangem oma lapsed tööle, sundigem natukenegi oma lapsi füüsilist tööd tegema, sõna otsese tähenduses higi valama ja nimetatud diagnoosid hakkavad vähenema. Alustame sellest, et kui on koolis spordipäev, kus kavas 1000 m jooks, siis pool kooli on vabastuspaberitega. Võin tuua kümneid näiteid sellest, kui õpilane saab huitaval kombel ära teha 60 m jooksu, kaugushüpped ja palliviske, kuid 400 m või 1000 m ajaks on kellel põlv haigeks jäänud, kellel hüppeliiges või kes kaob lihtsalt ära.

Ja kõige selle taustal küsitakse, et milleks selliseid asju (Silvari rännak) on vaja. Mida see annab? Milline vastuolu! Ja kui siis keegi, kes on teistsugune, kes väärtustab rasket tööd, kes julgeb enesele väljakutsuvaid eneseületust nõudvaid eesmärke seada, millegi sellisega maha saab, siis needsamad „pilaspordipäevade“ propageerijad koolides löövad käsi kokku, „ahhetavad“ ja „ohhetavad“, imestatakse ning räägitakse, et kui suur asi jne. Miks te ise siis selliselt asjasse ei suhtu, miks te tembeldate raske töö ja vaeva lubamatuks, miks te räägite, et noorsugu ei tohi kuidagi kurnata, kõik peab nii mugav olema ja miks te ise selliseid asju ette ei võta? Milline komöödia!

Tervislikkus. Palju võib kuulda ka, et „kas selline asi on tervislik“? „Mõtle, mis saab ikka jalgadega, magamata, väsinud, saab päikesepiste jne“. Kullakesed, see on köömes selle kõrval, mida 99.9% inimestest 24/7 oma tervisega teevad. Seesama netikommentaator, kes kribab tervisekahjustustele viitavat kommentaari Silvari ebamaisele ettevõtmisele nosib samal ajal sõõrikut, rüüpab peale magusat mahlajooki. Alles paar päeva tagasi sai ta teada, et tal on II tüüpi suhkruhaigus. Rasvaprotsent on 34, vererõhk on kõrge, enesetunne on stabiilselt halb ja jõudlus kehva. Aga seda, et 180 km jalgsi käia on ebatervislik, seda teab mees hästi. Absurdi tipp! Ja sellises stiilis kasvavad peale terved põlvkonnad.

Tervis on tähtis ja seda ei saa eitada, kuid see liigne „tervislikkuse“ teema on lihtsalt hea maskeerimaks laiskust ja lodevust. Üks selline katsumus pakub võib – olla rohkem rõõme, emotsioone ja kogemusi, kui keskmise inimese 5 – 10 aasta sündmused ning tegevused kokku. Õpitakse kannatama, õpitakse ennast tundma, sundima ja kokku võtma, õpitakse teisi tundma. Ma võrdleksin sellist ekstreemset katsumust, sellega hakkama saamist mingis mõttes teatris käiguga. Ainult, et see on etendus, milles oleme ise osaline. Kas positiivne või peaosaline, milliseks kujuneb lõppvaatus, kas tegemist saab olema seiklusega või draamaga, selle määramegi meie ise. Nagu teatriskäik, filmi vaatamine või raamatu lugemine, kõikidest nendest me õpime, saame mingi tarkuse, teeme mingid järeldused, kogeme midagi. Vahe nimetatud tegevuste ja ekstreemse enese proovilepaneku vahel on ainult see, et viimases ei jää saadud teadmine teoreetiliseks, vaid osaleme sündmustikus jooksvalt praktilisel kujul ise.

Tunnistan ausalt, et pahandan tõsiselt küsimuste peale: milleks, mis mõttega, mida sa sellega tõestad? Mina tahan seepeale küsida, et: milleks üldse midagi teha? Mis on mõtet üldse proovida teha seda, teist või kolmandat? Teate, sellise suhtumise taustal on kogu sport, võistlussport, olümpiamängud ja tegelikult terve elu täiesti tühised, mõttetud ja tarbetud.

Juba väikesest poisist peale on mind selline teatav „skeptilisus“, „tagasihoidmine“ ja „alati tervislikkusele“ viitamine ärritanud. Nagu juba varem korduvalt rõhutatud – nii ei saagi midagi teha, sest alati võib midagi juhtuda. Juba vanasõnagi ütleb, et „tegijal juhtub mõndagi“, kas siis ei peakski tegema?

Aga, aitab, selleks korraks. Võtaksin selle Silvari poolt üleskutsutud ja ka edukalt realiseeritud retke kokku Ameerika maratonijooksja John Bingham´i (mees on läbinud üle 40 täismaratoni) tabava mõtteteraga: “The miracle isn't that I finished. The miracle is that I had the courage to start.”

Ärge kartke rasket tööd, ärge kartke vaeva, ärge kartke pingutada ja enesele väljakutseid võtta. Rahulolu, aga ka kasvatav kasutegur, mille te pärast kestvat pingutust, suurt kurnatust või vaeva nägemist saate – sellele ei ole alternatiivi! Sellise suhtumise ja teadmisega peaks kogu meie noorsugu kasvama!

"Ime ei ole see, et ta lõpetas. Ime on see, et ta julges üldse alustada"...