Profikulturism on kurssi kaotamas...

Tõlkinud Janar Rückenberg | 09.10.2015, 19:53

Täpsemalt 8. märtsil 2015, vähem kui 24 tundi pärast seda, kui Columboses, Ohios oli suure rõõmuga õnnitletud järjekordset Arnold Classic´u võitjat tuli Schwarzenegger oma iga-aastasele pühapäeva hommikusele seminarile kogunenud fännide ja ajakirjanike ette pommsõnumiga. Ta andis jõuliselt hävitava hinnangu hetkel valitsevale seisule eliitkulturismis heites tekkinud olukorda esmajärgus ette IFBB peakohtunik Jim Manionile ning teistele ametnikele, kes selle asemel, et eelistada esteetiliselt arendatud füüsiseid (näiteks omaaegne Steeve Reevesi stiilis esteetika) „valivad võitjateks võistlejaid, kelle keha on „pudelikujuga“ või kes on lihtsalt jämedama kaela ja suuremate lihastega“. See oli korralik peapesu, mille kaja kostus veel nädalaid hiljem jututubades, foorumites ja jõusaalides.

Schwarzenegger on selline harvaesinev avaliku elu tegelene, kes on tõusnud pisikesest subkultuurist ülemaailmseks kuulsuseks, kuid ei ole seejuures oma ürgjuurtest palju kõrvale kaldunud. Tegemist on siiski mehega, kes on California kubernerina olnud ühe maailma suurima majandussüsteemi eesotsas ja kes on läbi aegade üks enim-müüdumaid filmistaare. Seesama mees on avalikult mõtisklemas kulturismi kui spordi esteetikast. Muidugi, kui seda üldse enam spordina klassifitseerida saab ja selle tipptasemel viljelejaid üleüldse sportlasteks nimetada võib, kuna vaevalt, et neid spordiajakirjade lehekülgedel figureerimas näha saab. Ja seejuures ei saa teda oma arvamusega maha kanda, nagu ühte asjatundatut kiiktoolis virisevat vanameest stiilis, et „tänapäeva kulturism on hukas, kus ikka meie omal ajal“.



Paljud on Schwarzenegger´iga nõus. Kogenud vaatlejad ja tippkulturismi arengut pikemalt jälginud huvilised teavad hästi, millest Schwarzenegger räägib: väljavajunud punnitavad maod, süntool, akne armid, nahaalused mädapaised ja Michelini mehikese sarnased, justkui tükkidest kokku pandud ebaloomulikud kehad. Vahest tundub kulturismi võistlustel nagu laval seisaks mööblikapid, millel on pead otsas. See, mis tänastel tippkulturistidel on puudu, seda võib näha seitsmekümnendatel, kui oli Arnoldi kõrgaeg. Seda perioodi nimetatakse ka kulturismi „Kuldseks ajastuks“.

Ei möödu aastatki, kui ei heisataks Frank Zane´i kehakontuuridega loosungit deklareerides seda kui ideaalset maskuliinset esteetikat, mille poole kõik kulturistid peaks püüdlema. Seitsmekümnendate ajastu Schwarzenegger´i pildid ajakirjade kaantel müüvad endiselt paremini kui kaasaegsed kulturismistaarid. See ajastu sünnitas kulturismi, andis etalonid ja oli selle suure tööstuse aluseks.

„Kuldne ajastu“, see kvaliteet on unustatud

Kui selles osas, et kulturism kui sport peaks kursi tagasi võtma „Kuldse ajastu“ etalonile ja esteetikale ollakse järjest enam ühel meelel, siis selles osas, kuidas kulturism tänasesse seisu on sattunud on arvamusi erinevaid. On neid, kes ütlevad, et süüdi on nn. „gurud“, kes ei ole muud, kui ainete varustajad, kes tegutsevad mustal turul ja levitavad aineid ilma igasuguse meditsiinilise kontrolli ja vastutuseta.

Aga tegelikult sai tänane asjade seis alguse juba palju varem enne „gurude“ tegutsemise aega. Üheksakümnendate keskel palus kord üks ajakirja „Flex“ toimetaja ühelt tippkulturistilt, et see saadaks näidise oma treeningkavast. See konkreetne kulturist, kes oli tuntud oma vaimuka teravmeelsuse poolest saatis nii poolnaljapärast toimetajale koopia oma ainekuuridest. See oli pooliroonitsev-humooritsev vastus nimekirjaga hädavajalikust ainete arsenalist, mida on vaja, et eliitkulturismis edukas olla ja läbi lüüa. Siinkohal tuleb vägisi meelde ütlus: „See on naljakas, sellepärast, et see on tõsi.“ Ainult, et tänasel päeval ei olegi see olukord enam nii naljakas.





Nüüd, kakskümmend aastat hiljem suureneb varalahkunud tippkulturistide, aga ka amatöörkulturistide konto iga aastaga. Tean juba isiklikult mitmeid tippmehi, keda täna enam ei ole - Don Youngblood, Art Atwood, Mat DuVal, Greg Kovacs, Luke Wood – aga üks nendest, Mike Matarazzo, on mind puudutanud eriti valusalt ja sügavalt. Bostonis sündinud rõõmsameelne võitleja, kes suri eelmisel aastal oodates oma südame siirdamist. Enne oma lahkumist hoiatas ta teisi, et ärge valige seda teed, mida tema otsustas käia.

Matarazzo surm oligi see, mis viis mind veel süüdiolevate osapoolte avastamiseni, kes kannavad suurt vastutust selle kurva nimekirja tekkimise ja suurenemise eest: mina ise ja minu meedias tegutsevad kaaslased.

Me ju nägime, et selline olukord on tulemas. Me oleme vaadanud pealt, kuidas mõni järjekordne profikulturist tuleb panna tilgutite alla, kuidas nad raskelt taaruvad ja ahmivad õhku, kui tuleb juba mõni trepiastegi võtta. Olen näinud ka, kui ükskord langes üks võistleja insuliinist šokki nii, et kohale kutsuti meedikud, kes teda turgutasid ja haiglasse ära viisid.


Kohtupäevad

Sarnaselt Arnoldile võib ju loomulikult viga kohtunikes näha, kuid lõppude lõpuks on ka nende mõju teatud mõttes piiratud ja mittelõplik. Olen olnud võistlustel, kus kohtunikud on ilmselged steroidimonstrumid konkurentsist välja jätnud ja selle tagajärjeks on olnud pealtvaatajate üksmeelne valihäälne põlgus otsuse vastu. Sellises subjektiivselt hinnatavas spordis, kus puuduvad selgelt ja otseselt mõõdetavad kriteeriumid võib publiku reaktsioonidel olla tohutult kaalukas mõju. See kehtib ja toimib nii nais- kui meesvõistlejate hindamise korral.
1992. aastal võistles inglane Paula Bircumshaw „Ms. Internationalil“ erakordselt massiivsena (selle aja kohta). Aga kohtunikud välistasid ta oma hinnangutega koheselt konkurentsist eelistades mitte niivõrd massiivseid, kuivõrd esteetilisemaid ja reljeefsemaid võistlejaid. Ta ei saanud isegi kuue parima hulka.

Ta oli juba lava taga ja riides, aga saalis hõikusid pealtvaatajad lakkamatult ja järjepidevalt tema nime. Ta vastas nende soovile ja läks lavale tagasi ning seisis väikeste kaasvõistlejate kõrvale, kes olid teda kohtade poolest selja taha jätnud. Rahvas hullus selle teguviisi heakskiidu märgiks.



Naiste kulturism profitasemel ongi kadumas, sillutades selle tendentsiga teed väiksema lihasmassiga standardit dikteerivale naiste füüsise (women´s physique) kategooriale. Pildil ongi 2015. aasta naiste Physique Olympia võitja Juliana Malacarne.

Bircumshaw sai lavale ilmumise eest kuuekuulise võistluskeelu, aga rahva silmis sai temast hoopis suur kangelane ja tegija. Ent ühtlasi said ka kohtunikud oma õppetunni ja selge sõnumi. Niisamuti sai seda kulturismiga seotud ajakirjandus. Üheksakümnendatel, enne suurt internetiajastu algust näitasid suunda ajakirjad nagu „Flex“, „Muscle & Fitness“, „MuscleMag“ ja „Muscular Development“. Paula oli automaatselt müügiks hea eksemplar ja proovikivi, kes oli pidevalt „näidendis“ peategelase rollis. Tulemuseks oli see, et naiste kulturismis võetigi massiivsust ning suurust silmas pidades omaks uued standardid, mis viisid meid lõpuks hädaldamiseni, kuidas ebaloomulikult lihastes mehistunud naised on meessuguhormoone silmini täistopitud ning sellest olukorrast on kujunenud kulturismi mainele tõsine hoop.

Tänaseks on naiste kulturism profitasemel hääbumas sillutades selle tendentsiga teed väiksema lihasmassiga standardit dikteerivale naiste füüsise (women´s physique) kategooriale. „Ms. International“, mis oli Bircumshaw show on tänaseks oma eksisteerimise lõpetanud ja asendunud „Physique International´iga“. Olgu siinkohal lisatud, et Bircumshaw´d, kes on iseenesest tore ja sõbralik ei saanudki veel mingiks keemiamonstrumiks pidada. Tänaste standardite järgi oleks ta sobitunudki pigem physique´i kategooriasse.

Ajutised ja ühekordselt kasutatavad tööriistad

Aga paraku just selline tundubki olema IFBB strateegia ja tööviis: luuakse uus kategooria uute eelistatud ja soovitud standarditega ning vana suretatakse uue asemele loomisega lihtsalt välja. Sarnane protsess on tõenäoliselt aset leidmas meeste füüsise (men´s physique) kategooriaga, mis on loodud uueks ihaldatavaks standardiks. Ja lõppenud suvel, just nagu vastuseks Schwarzenegger´ile andis Manion teada, et luuakse uus klassikalise füüsise (classic physique) kategooria.

Samuti, fännid ja meedia nõuavad vaatemängu ja kui „laipade hunnik“ hakkab liiga kõrgeks kasvama, siis väljendatakse põlgust ja pahameelt. Wrestling ja selles mängus toimuv on ju samuti täis näiteid, kes on noorelt surnud, seda peamiselt üledooside, suitsiidide ja südameatakkide tõttu. Samuti on vaatemängulisemaks rahvusalaks number üks tituleeritud ameerika jalgpall ja seda teostav rahvuslik liiga (The National Football League) samasuguses olukorras, kui mängijad sureevad suurte traumade ja põrutuste tõttu enneaegselt. Kahjuks ei oma need hädad nende sportlike meelelahutuste populaarsusele erilist mõju, kas sellest üldse aru saadakse ja kas keegi sellest hoolib.

Kõikide nende spordialade puhul on ühine see, et mitte üksnes isegi ainete kasutamise iseenesest ei ole probleem, kuivõrd ka see, kuidas süsteem profisportlasi kohtleb. Nagu tavalised ühekordselt kasutatavad eesmärgi täitmisele suunatud elutud tööriistad. Loomulikult on palju neid, kes tahaks vaielda, et see ongi vahetuskaup: saad tuntuse ja tšeki kopsaka summaga, kuid oled selle juures valmis võtma ka väga suuri riske.

Võib-olla see ongi tõsi. Aga ma ei saa endiselt mõtteid Mike Matarazzolt, kes oli isa, abikaasa ja sõber. Täis rõõmu ning elujõudu peaks ta tegelikult praegu olema koos meiega, et naerda, nalja teha ja lihtsalt elada.

Muide, kulturist, kes saatis poolnaljatledes ja teravmeelitsedes „Flex´i“ toimetajale näiteks oma „treeningkava“, teate, kes see oli. See oli Nasser El Sonbaty. Ta suri 47 aastaselt südame ja neerupuudulikkusesse.

Allikas: www.bodybuilding.com (http://www.bodybuilding.com/fun/pro-bodybuilding-has-lost-its-way.html)