Digitehnoloogia mõju laste arengule...

Tõlkinud Janar Rückenberg | 05.03.2016, 17:40

Tõlkija eessõna:

Hea lugeja, põhjus miks ma sellise kirjutise fitness.ee-sse tõlkisin on lihtne. Leian, et teema on vägagi seotud tervise, tervislikkuse ja liikumisega. Tõlkes kirjeldatud tendentse kogeme rohkem või vähem kõik, küsimus on lihtsalt selles, kes teadvustab tekkinud olukorda ja üritab midagi ette võtta. Palju on neid, kes ei saa üldse midagi aru, ei suudeta mõista juba tekkinud tõsiste probleemide algeid, ega ka ette näha suurel kiirusel süvenevaid nutihullusega seonduvaid negatiivseid suundumusi. Ent, olles mõtleja ja igatpidi praktik (nii laste isa, kui kooliõpetaja), siis on mul enamgi kui piisavalt argumente väitmaks, et asjad ei ole hästi. Me tegeleme tagajärgedega, mitte ei ürita likvideerida põhjuseid, mis probleeme algatavad. Selle asemel, et piirata aja veetmist nutitelefonis/tahvelarvutis mängides, viivitada selle soetamisega, kärpida internetis olemise aega ja tõmmata digihullusele käsipidurit näeme täna lahendusena laste „parandamist“ psühholoogide ja nõustajate juures. Me laseme „asjal“ oma rumalusest katki minna ja siis hakkame seda parandama. Kas poleks mõistlik lasta „asjal“ üldse mitte katki minna? Ennetada katki minemist? Järjest rohkem tuleb koolidesse lapsi, kelle kooliküpsuseks vajalik arengurada on väga puudulikult läbitud. Kusjuures, see puudutab absoluutselt kõiki arenguaspekte. Puuduvad koolitee alustamiseks eale vastavad vajalikud sotsiaalsed omadused, ollakse halva eneseväljendusega, võimetud keskenduma, ei suudeda kohanduda distsipliiniga ja omatakse väga tagasihoidlikku kehalist (motoorset) võimekust. Samuti on kontrastid laste oskuste ja omaduste puhul läinud väga suureks. Väikese lapse (aga ka noore inimese) arenguprotsess on täpselt samasugune nagu sportlase teekond eliiditasemele. Näiteks rahvusvahelise tasemega sõudjad treenivad 800-1200 tundi aastas, et saavutada optimaalne võimekus, mis lubab neil tipptasemel kaasa rääkida. Kui sellist mahtu ei ole, ei ole ka eliiti asja. Ent, sellise mahu saavutamiseks on vaja mitmeaastast järjepidevat tööd. Tuleb aastast aastasse treenida teatud arv tunde, alles siis saadakse nii-öelda täisväärtuslikuks ja tipptasemel kaasa rääkida suutvaks sõudjaks. See kehtib tegelikult kõikide spordialade korral. Ka arenemis- ja kujunemisjärgus väike inimene peab nii vaimseks, emotsionaalseks, psühholoogiliseks kui füüsiliseks täisväärtuslikuks küpsemiseks (optimaalne tase) läbima õigetel aegadel teatud mahus ning teatud iseloomuga vastavaid tegevusi. Ehk, nagu artikliski viidatakse, väike laps peab normaalseks arenguks iga päev teatud arvu tunde ronima, roomama, jooksma, hüppama, ühesõnaga liikuma, rahmeldama ja möllama. Tuleb püsti tõusta, kukkuda, uuesti püsti tõusta, jälle kukkuda jne. See kõik ongi sama, mis treening. Kui see jääb õigel ajal läbi tegemata, ei ole ka areng eale vastav jäädes keskmisest (normaalsest) lähtudes kaugelt puudulikuks. Ja mitte ainult, et vajalikud tegevused optimaalseks arenguks jäävad tegemata, vaid see aeg täidetakse hoopis kahjuliku tegevusega. Massilise nutihaiguse mõjud ei ilmuta ennast päeva pealt, aga paraku ei jää need mõjud tulemata. Artikliski nimetatud olulised tegevused õigel ajal vajalikus mahus moodustavad lapse normaalse kasvukeskonna, mis tagavad kujuneva isendi normaalse arengu igas aspektis. Saame paralleele tõmmata ka taimede kasvu ja arenguga. Mis juhtub, kui kasvav taim (puu, põõsas, lill jne) ei saa piisavalt toitaineid ja päikesevalgust? Ta jääb kiduraks, kiratsema ja sureb lõpuks välja. Niisama on inimesega. Näen koolitöös, kuidas järjest enam on maad võtmas üldine keskendumisvõimetus. Kõik peab tulema kohe, kiiresti ja väikese vaevaga. Tegevuselt tegevusele tahetakse minna sageli väga kiiresti, mõne lapse puhul väljendub see eriliselt hästi. Märkan, et laste kiirus, reaktsioon ja koordinatsioon on üldiselt mõnevõrra halvenenud. TAI uuringu tulemustest ilmneb, et vähe sellest, et lapsed ei saa igapäevast vajalikus mahus koormust ajaliselt täis, probleem on ka selles, et kui liigutataksegi, siis intensiivsus jääb ikkagi nii väikeseks, et pulss ei tõuse kehalise võimekuse parandamiseks piisavalt kõrgele. Ainult 31% esimese kooliastme ning kõigest 18% teise kooliastme õpilastest liigub iga päev vähemalt 60 minutit mõõduka kuni tugeva intensiivsusega.

Viited:
http://www.kliinikum.ee/leht/kliinikud-teenistused/1436-koolilaste-liikumisaktiivsus-on-madal (http://www.kliinikum.ee/leht/kliinikud-teenistused/1436-koolilaste-liikumisaktiivsus-on-madal)
http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/48181/Kont_Sigrit.pdf (http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/48181/Kont_Sigrit.pdf)

Ma ei saa jätta siinkohal iroonitsemata, aga see on nüüd siis selle “individuaalsuse” ja “tee nii, kuidas jõuad” tagajärg. Loomulikult, “miks ma pean jooksma 1000 m 5 minutiga, kui ma saan hinde 5 ka 8 minutiga joostes” (näide). Süsteem ei soodusta absoluutselt pingutamist, püüdmist ja eneseületamist, vastupidi, see soodustab laveerimist, abitust ja kohusetundetust.

Head lugemist ja kaasa mõtisklemist!


Digitehnoloogia mõju laste arengule

Selleks, et mõista probleeme, millega me täna oma laste kasvatamisel silmitsi seisame tuleks täiskasvanutele kasuks teha meenutus oma lapsepõlve mälestustesse. Isegi veel 20 aastat tagasi mängisid lapsed päevad läbi õues, sõideti rattaga, käidi ujumas, tehti palju sporti ja ehitati onne. Mängiti kõikvõimalikke erinevaid väljamõeldud mänge, mis ei vajanud erilisi vahendeid, suurt juhendamist ega vanemate ranget järelvalvet. Mineviku ajastu lapsed liikusid ja palju, nende maailmatunnetus oli loomupärane ning lihtne. Tehti koduseid majapidamistöid. Kindlasti oli oluline õhtusöögiaeg, mida oodati, sest see tõi pere kokku, et lisaks ühisele söömisele jagada muljeid, mida kellelgi möödunud päevast rääkida oli. Pärast õhtusööki mängiti võib-olla lauamänge, tegeleti õppetööga või pandi kokku mudellennukit.


Tänapäeva perekondades on asjad teistmoodi. Tehnoloogia on oma mõjudega löönud 21. sajandi perekondade vundamenti võimsad mõrad. See asjaolu on soodustanud jõuliselt nende alusväärtuste kadumist, mis on kaua aega olnud perekonna kui ühiskonna alustala selgrooks ja on perekondi koos hoidnud. Kohanemaks järjest kiireneva elutempoga ja üritades tegutsemist tõhustada loodavad vanemad žongleerides kooli, töö ja kodu vahel täna väga palju virtuaalsele kommunikatsioonile ning kaasaskantavale tehnoloogiale. Meelt lahutava iseloomuga digitehnoloogia (televisioon, internet, videomängud, iPad´id, nutitelefonid ja tahvelarvutid) on arenenud nii kiiresti, et inimestel ei ole olnud aega isegi aru saada (teadvustada) kui palju ning oluliselt see areng on meie perekonna olemust ja elustiili mõjutanud. Kaiser´i fondi poolt 2010. aastal tellitud uurimus näitas, et Põhja-Ameerika lapsed vanuses 4-12 tarbivad meelelahutusliku iseoomuga digitehnoloogiat keskmiselt 7,5 tundi päevas, kusjuures 75%-l vaatluse all olnud lapsest oli televiisor oma toas. Samuti selgus antud uurimusest, et umbes 50%-l Põhja-Ameerika peredest mängib televiisor toas terve päev. Kadunud on õhtusöögijutud ja kogunemised, mis on asendunud lihtsalt suure ekraani ees vedelemisega.





Oma mängud teostavad lapsed täna valdavalt läbi tehnoloogia tappes seeläbi suurel määral loomingulisust ja kujutlusvõime arengut. Mitte ainult, ohjeldamatu ajaveetmine digimaailmas jätab arenenemisjärgus noore inimese keha ilma hädavajalikust kehalisest tegevusest, mis on vajalik optimaalseks sensoorseks (tundlikkus, areng, mis toimub meelte abil ümbritsevast keskkonnast vastuvõetud informatsiooni baasil) ja motoorseks (liigutuslik) arenguks. Läbi virtuaalmaailma tulenev sihipäratu ja pidevalt vahelduv sensoorne stimulatsioon, mis tundide viisi istuvat noort organismi „pommitatab“ põhjustab mahajäämust ning aeglustumist lapse arengu mitmetes erinevates aspektides. Sellise harjumuse mõju omab oluliselt negatiivset mõju eelduste tekkimisele, mis on aluseks näiteks elementaarse kirjaoskuse kujunemiseks. Alaliselt arvutis istunud kiire virtuaalmaalima poolt ülestimuleritud lapsed on kooli tulles hädas enesedistsipliiniga ja tähelepanuhäiretega (keskendumisprobleemid), mis õppimist äärmiselt takistavaks asjaoluks. Koolis kui sotsiaalses süsteemis tekivad sellistel lastel kiiresti probleemid oma käitumise kontrollimisega, suhtlemisel teiste õpilastega ja õpetajatega ning tunnikorraga õppetundides.

Milline on konkreetselt digitehnoloogia mõju arenevale lapsele?
Lapse organismi arenevad sensoorsed (tunnetuslikud), motoorsed ja kõik teised süsteemid ei ole bioloogiliselt välja arenenud ning sellest tulenevalt mitte ette nähtud massiliselt istuvaks eluviisiks ja sedavõrd pööraselt ülestimuleeriva informatsiooni vastuvõtmiseks kui tänane vistuaalmaailm läbi digilahenduste seda pakub. Kiiresti areneva digitehnoloogia ohjeldamatu kasutamise negatiivse mõju suurenemist areneva lapse füüsilisele ja psühholoogilisele tervisele ning käitumisele on haridussüsteemides ja meditsiinis hakatud järjest enam märkama ning sellest aru saama. Nii Kanadas kui USA-s on laste ülekaalulisus ja diabeet saavutamas rahvusliku epideemia mõõdet. Kusjuures selle põhjust nähakse just suuresti digitehnoloogia kuritarvitamises. ADHD (aktiivsus- ja tähelepanuhäire) diagnoosimine, autism, koordinatsiooniga seotud häired, arenguhäired tervikuna, raskestimõistetav kõne, halb eneseväljendus, probleemid õppimisega, sensoorse töötlemise häired (alatundlikkus), ärevus, depressioon ja unehäired on kõik seotud enamasti digitehnoloogia ülekasutamisest ning nende probleemide registreerimine kasvab ärevust tekitaval kiirusel.

Pilguheit lapse normaalset kujunemist tagavatele olulistele faktoritele ja tehnoloogia negatiivne mõju nendele annab tunnistust, et tegemist on äärmiselt mitmetahulise probleemiga. Olukorra tõsiduse mõistmine on nii vanemate, õpetajate kui tervisespetsialistide jaoks oluline ja sellest arusaamisest lähtuvalt tuleks leida lahendeid, kuidas digitehnoloogia kasutamist laste poolt vähendada.

Lapse normaalseks arenguks peab olema tagatud neli olulist tingimust: liikumine, kompimine (puudutamine, katsumine jne), suhtlemine inimestega ja looduses viibimine. Nendest neljast kategooriast saadakse läbi tegutsemise, tunnetuse ja meelte informatsiooni, signaale ning kogemust, mis tagavad kujuneva lapse rühi, koordinatsiooni, optimaalse väljendusoskuse, maailmatunnetuse ja enesekontrolli. Tegemist on baasoskustega, mille teatud taseme kujunemine on oluline kooliminekuks ja seal toimetulekuks. Väikesed eelkooliealised lapsed, aga ka algklasside lapsed vajavad sõna otseses mõttes iga päev 2-3 tundi müramist (kukerpallitamine, kargamine, jooksmine jne) ja möllamist. Need tegevused stimuleerivad laste reaktsiooni, tasakaalu, lihastöö tunnetust ja kompimismeeli. Liikumine, kompimine, puudutamine ja katsumine erinevate praktiliste tegevuste läbi tagab liigutuste sujuvuse ja osavuse. Puudutamise ja kompimise käigus aktiveerub parasümpaatiline närvisüsteem, mille tagajärjel langevad nii kortisooli kui adrenaliini tase ning sellest tulenevalt ka ärevus. Looduses ja roheluses viibimine ei mõju lastele mitte ainult rahustavalt, vaid aitab taastada ka tähelepanu ja keskendumisvõimet ning soodustab õppimist.

Uuringud näitavad, et tehnoloogiat tarbides on erinevad liikumise ja füüsilise tegevusega seotud süsteemid alastimuleeritud, samal ajal visuaalset ning helilist informatsiooni vastuvõtvad süsteemid on väga tugevasti ülestrimuleeritud. Kuna lapse aju anatoomia, toimimine ning biokeemia on pidevas arenemises loob närvisüsteemi arengu seisukohast selline tasakaalustamata informatsiooni kogemine suuri probleeme. Läbi televiisori või arvutimängude vägivalda kogevad lapsed on seisundis, kus nende stressi- ja adrenaliinitase on kõrged. Seda seetõttu, et nende keha ei suuda ära eristada, kas nähtu on reaalne või ebareaalne.

Ohtralt erinevat digitehnoloogiat tarbivad lapsed kirjeldavad tihtipeale alalise ärevustunde olemasolu, täheldatakse kiirenenud hingamist ja südametööd ning rahutut olemist. Ollakse justkui alalises ohule eelnevas seisundis, meeleelundid on ärevad ja erksad nagu järgneks koheselt midagi vägivaldset. Sellist kroonilist stressi ja valmisoleku seisundis viibimist ei ole otseselt lastel väga palju uuritud, kuid täiskasvanute puhul põhjustab selline olukord immuunsüsteemi nõrgenemise olles aluseks mitmetele väga tõsistele haigustele ning tervisehäiretele.

Vanematel, õpetajatel ja erinevatel terapeutidel on aeg kokku tulla ja aidata ühiskonnal „üles ärgata“ nägemaks laastavaid mõjusid, mida digitehnoloogia on põhjustanud. Negatiivsed tagajärjed ei ilmne üksnes meie laste füüsilises, psühholoogilises ja käitumuslikus tervises, vaid ka võimekuses õppida ning säilitada normaalseid perekondlikke suhteid.



Samal ajal, kui tehnoloogia areng jätkab rongina edasi liikumist ja on olemas teadmine selle kasutamise kahjulikkusest on vähe võetud ette samme olukorra tasakaalustamiseks. Me toome sellise suhtumisega ohvriks oma noorsoo tervise ja jätkusuutlikkuse. Ja ehkki keegi ei vaidlegi arenenud digitehnoloogia olulisuse üle tänases maailmas on siiski massiline kõikvõimalikke digividinate tarbimine meid üksteisest pigem lahti ühendanud kui sidunudvõi lähendanud. Selle asemel, et üksteist kallistada, füüsilisel kujul reaalses maailmas mängida, teha üheskoos majapidamistöid, käia matkamas, vestelda, viibida looduses jne soetavad vanemad järjest kergekäelisemalt oma lastele televiisoreid, videomänge, tahvelarvuteid ja nutitelefone. Sellega soodustatakse pöördumatu ja sügava lõhe tekkimist enda ja oma laste vahele.

Allikas: www.huffingtonpost.com (http://www.huffingtonpost.com/cris-rowan/technology-children-negative-impact_b_3343245.html)