Kust ja kuidas tulevad kehalises kasvatuses kriteeriumid/normid?

Janar Rückenberg | 02.12.2016, 12:23

Ainekavades on iga õppeaine kohta määratletud isegi valdkondade kaupa, mida õpilane peab kooliastmete lõpuks saavutama. Samuti, kui kooliastme lõpus on esitatud õpitulemused, siis järelikult peavad olema õpitulemused ka vahepeal (klasside lõpus). Õpitulemus klassi lõpus tähendabki teiste sõnadega standardit või pädevust (väljendugu see siis oskuses või teadmises), mis tuleks õppeaasta lõpuks saavutada. Kui püstitatud (ettenähtud) õpitulemus saavutatakse on hinnang EESKUJULIK või hindeliselt “5”. Järelikult on õpilane saavutanud eakohasele võimekusele vastava taseme. Ent mingi hinnang tuleb anda ka nendele, kes oodatavat tulemust täielikult ei saavuta. Jõuamegi kriteeriumiteni ja/või niinimetatud normideni, mille arusaadavamaks väljundiks on erinevad hinded/hinnangud. Ükskõik kui relatiivseks tänases ühiskonnas absoluutselt kõike muuta ka ei üritataks, me ei pääse teadmiste mõõtmisest, kriteeriumitest ja normidest. Kehtiv riiklik õppekava juba ise näeb seda ette, kui sätestab õpitulemused, mis tuleb saavutada. Kas me ütleme selle välja või mitte, kuid paratamatult kujuneb olukord, et ühed püüdlevad, saavutavad, õpivad, oskavad, omandavad rohkem, teised vähem. Õppimine on töö ja iga töö tulemuslikkust on võimalik mõõta või hinnata. See on isegi vajalik, sest see näitab meile, kuidas oleme aega kasutanud, mida teinud efektiivselt/ebaefektiivselt ja mida saaks paremini. Õpitulemus on lõppsiht kuhu tuleks ideaalis jõuda. Aga milline hinne või hinnang anda, kui õpilane jõuab lõppsihti silmas pidades poole peale, 75% või 90% juurde? Need ongi kriteeriumid, mis on määratletud kas hinnetega 1, 2, 3, 4, 5 või hinnangutega (ka pikemalt ja kujundavalt kirjeldustega) eeskujulik, hea, rahuldav või puudulik koos mõne lisalusega. Tean, on neid, kes hakkavad argumenteerima ajaraamidega, et kõigilt ei olegi õige nõuda kooliaasta lõpuks samale kaugusele jõudmist. Õnneks meie õppekavad ei ole veel selles osas järgi andnud ja siiski eksisteerib kõikidele tavakooli õpilastele ühe kaugusele maha tõmmatud “finišijoon”. Miks õnneks? Sellepäerast, et ükskõik kui individuaalseks me täna kõike nimetada ka ei üritaks on olemas siiski ajafaktor, mille olulisuse eiramine on loodusseadustega vastandumine. Adekvaatse kahepoolse (kodu ja kool) pingutuse tagajärjel on täiesti vabalt võimalik peaaegu kõikidel (äärmised eriolukorrad) esitatud õpitulemusteni jõuda. Aga ma juhin siinkohal tähelepanu sõnapaarile “kahepoolne pingutus”, isegi kolmepoolne, õpilane, lapsevanem ja õpetaja. Me räägime põhihariduse omandamisel siiski baasoskuste omandamisest, mida on vaja, et noorest inimesest kujuneks väärikas ja elus toimetulev kodanik. Kui juba nende oskuste omandamisel hakkame tegema suuri mööndusi ja rääkima rõhutatult individuaalsusest, siis ma ei ole kindel, kas tagajärjeks saavad olema täisväärtuslikud kodanikud ja terve ühiskond. Hindamissüsteem on niigi läbi hindamiskriteeriumite individuaalsust arvestav. Kui sa suudad soovitavalt ettenähtust ka 52% omandada (mis on praktiliselt ainult pool), siis keegi ei ütle, et sa oled nõrk, ei saanud läbi või sellest ei piisa. Seega ma väidan, et igasuguse individuaalsusega on koguaeg paindlikult arvestatud. Ka 52%, 61% või 85% tähendavad tehtud tööd, kuid näitavad väiksemat võimekust ja lihtsalt mittemaksimaalse saavutamist. Tõsiasi ongi see, et me ei olegi oma erinevatelt võimekustelt homogeensed, miks seda fakti niivõrd kardetakse ja pead liiva alla peidetakse? Millist individuaalse võimekuse arvestamist veel soovitakse saavutada? Kas nii, et igale õpilasele on ettenähtud omaette tegevused, omaette õppekava? Tulgem maa peale! Paraku on mingi ühisosa, mille peaks kõik indiviidid omandama, vastasel korral läheb meil nii koolis kui ühiskonna tasandil kooseksisteerimine raskeks, kui mitte võimatuks. Me kõik peame ikka kõndima ja rääkima õppima, võiks tunda korrutustabelit, kella jne ehk täpselt seda pisut põhjalikumalt, mida põhiharidus pakub.

Samuti, on lugematul hulgal oskusi, arenguid, pädevusi, mille saavutamiseks on oma aeg ja ajaline piir. See aeg on enamasti väga pikk ja ajaline piir paindlik ning algused/lõpud ei ole enamasti minutitega ega tundidena määratud. Kuid teatud asjade ärategemiseks (õppimiseks, omandamiseks) ei ole meil ka lõputult aega. Lihtne näide: kui teatud sotsiaalsed oskused/omadused jäävad lastel teatud ajaks väljakujunemata kannatab lapsest täiskasvanuks sirgunud kodanik selle puuduse tõttu tõenäoliselt terve elu. Alates töö leidmisest, erinevatesse kollektiividesse sobitumisest pere loomiseni välja. Seetõttu meil ei ole aega lõputult koguaeg igaühe nõndanimetatud individuaalse iseärasusega arvestada, mis paljudel juhtudel väljendub pigem lihtsalt kasvatamatusena, pahena, tujukuse või kapriisina. Kusjuures see tõsiasi kehtib üldistest inimlikest voorustest spetsiifiliste teoreetiliste teadmiste ja füüsiliste tegevusteni (liigutusoskuseni) välja. Kes lastega tegelevad need teavad, et laste arengus on erinevate oskuste ja omaduste omandamiseks/kujundamiseks teatud sensitiivsed perioodid. Need on ajaperioodid elukaares, mille ajal noor organism omandab õpib teatud oskusi, pädevusi, tegevusi (sealhulgas füüsilisi) väga kiiresti, hästi ja efektiivselt. Kui need perioodid mööda lasta on paljusid asju kordades raskem või isegi võimatu õpetada/omandada. Seetõttu ei ole aega seda tiritamme või hundiratast õppida terve eluaeg. Te võite seda loomulikult teha, kuid tõenäosus seda algklassides tugeval sensitiivsel perioodil selgeks saada on peaaegu 100% võrreldes sellega, kui te seda neljakümneselt õppima hakkate. Seega on väga ebamõistlik eakohasuse aspektiga, sellest tulenevalt ka eakohase keskmisega mitte arvestada.

Jelena Sepp: “Kuigi teame, et individuaalsed arengutempod on väga erinevad ja kokkuvõtlikud andmed (õpikud, tabelid) kirjeldavad vaid üldist tendentsi, peame samas lapse arengu hindamisel ja mõjutamisel arvestama nn. sensitiivsete perioodidega, mil vastava arendava mõjutuse efekt on maksimaalne. Kui näiteks lapse kõne ei teki ega arene kõne sensitiivsel perioodil (1,5–3 a.), siis hiljem on kaotatud aega väga raske tasa teha. Kurdile lapsele kõne õpetamine on palju tulemuslikum just selle sensitiivse perioodi vältel.”

https://jmadisson.wordpress.com/2009/10/31/lapse-arengust-ja-selle-jalgimisest/ (http://jmadisson.wordpress.com/2009/10/31/lapse-arengust-ja-selle-jalgimisest/)

Tagasi normide juurde. Toon teieni lihtsa näite kehalisest kasvatusest. Paljude teiste määratletud õpitulemuste kõrval on 6. klassi kergejõustiku õpitulemuste all kirjas, et 6. klassi lõpetaja suudab järjest joosta jõukohases tempos 9 minutit. See on ju kõige ehedam standard või tase ehk maksimaalne õpitulemus, mida 6. klassi lõpetaja ainekava kohaselt peaks saavutama. Kuna riiklikus õppekavas on õpitulemused antud kooliastmete kaupa tuleb igal aineõpetajal endal kirjutada õptulemused lahti ka klasside kaupa. Antud näite korral järjest jooksmise kohta tähendaks see ju seda, et 5. klassi lõpetaja võiks suuta järjest joosta 7 minutit ja 4. klassi lõpetaja 5 minutit. Ei ole ju mõistlik mängida 4. ja 5. klassis ringmänge ja siis 6. klassi lõpus panna lapsed ootamatult tõsisasja ette, et “teil tuleb järjest 9 minutit joosta”. Kooliastme õpitulemusteni on ju igati loogiline ja mõistlik järk-järgult jõuda.

Aga mis saab siis, kui 6. klassi lõpetaja, kes peaks olema suuteline järjest jooksma 9 minutit jõuab järjest joosta 7 või 5 minutit? Kas ta on siis ettenähtud õpitulemuse saavutanud? Ei ole ju, me kõik saame sellest aru. Siin tulevadki mängu hindekriteeriumid või normid, määratlused, mida rahva seas nii halvustavalt kasutatakse. Paraku tuleb etteantud õpitulemustest lähtuvalt õpetajatel normid või kriteeriumid koostada, see on suisa kohustus, mida näeb riiklik õppeakava ette:

”Õpitulemusi hinnatakse sõnaliste hinnangute ja numbriliste hinnetega. Õpitulemuste kontrollimise vormid peavad olema mitmekesised ja vastavuses oodatavate õpitulemustega. Õpilased peavad teadma, mida ja millal hinnatakse, mis hindamisvahendeid kasutatakse ning mis on hindamise kriteeriumid.”

Seadus ise määratleb ära, et peavad olema paika pandud 1, 2, 3, 4 ja 5 piirid/kriteeriumid/normid/standardid jne. Selge see, et kui maksimaalselt hea võimekus on 9 minutit võimetekohast järjest jooksmist, siis kõigest 6 minutit järjest jooksmist ei saa tähendada eeskujulikku või head hinnangut võimekusele, mõõdame seda siis numbriga, tähega või kujundavalt lausega/kirjeldusega. On veider, et aeg-ajalt ujub ikka pinnale ka niinimetatud nägude järgi hindamise probleemi. Aga selgelt mõistetavate kriteeriumite puudumine, igasugused ebamäärased kirjeldused, need ju soodustavadki segadust ja vähendavad hindamispõhimõtete läbipaistvust.