Sportlased ja keelatud ainete eelis
Sportlased ei võistle ainult tulemuse, vaid ka usalduse pärast. Kui mängus on keelatud ained, ei kao probleem sellega, et tulemus on parem või publik saab suurema etenduse.
Lihtne tõde: doping lõhub kokkuleppe, millele sport toetub. See artikkel koondab algse loo peamised mõtted selgemasse vormi ja hoiab alles nimed, aastad ning argumendid, millele tekst tugines.
Miks sportlased ja aus mäng kokku käivad
David Fairchild, PhD, Indiana Ülikooli Filosoofia teaduskonna Emeriitprofessor, sõnastas 1992. aastal põhimõtte otse: keelatud ainete kasutamine on petmine, sest see rikub kokkulepitud reegleid. Tema mõte ei vajanud keerulist keelt. Kui sportlane tegutseb teadlikult, vabatahtlikult ja kaalutletult, et saada võistlustel eelis, siis ei ole see juhus. See on valik.
Just see eristab dopingut tavalisest treeningust. Jõusaalis tehtud töö, uni, toitumine ja oskuslik plaan on lubatud viisid paremaks saada. Keelatud ainete kasutamine on aga katse lükata end teistest ette vahendiga, mille osas reeglid ütlevad selgelt: seda ei tohi teha.
Michael J. Beloff, Inglise jurist, kirjutas 2001. aastal samast asjast võrdsete tingimuste kaudu. Spordi mõte on, et edu määraksid naturaalne talent, kiirus, osavus, jõud, vastupidavus ja treeninguga lihvitud oskused. Kui tulemuse otsustab pigem testosterooni purgike kui töö treeningrajal, siis on mänguväljak juba viltu.
Kuidas keelatud ainete eelis tekib
Michael Dillingham, San Francisco „49ers´i“ jalgpalli koondise füsioterapeut, kirjutas 2004. a., et steroidide ja teiste keelatud ainete kasutamine on PETMISE üks suur ja võimas ilming. Põhjus on lihtne: steroidid toimivad. Kui need ei annaks eelist, ei oleks sportlastel kiusatust neid kasutada.
Mis siis tegelikult juhtub? Aus sportlane lähtub reeglitest, teine aga lisab süsteemi keelatud abivahendi. Mõlemad seisavad stardijoonel, aga nende lähtekoht ei ole enam sama. Üks mängib kokkuleppe järgi, teine kasutab seda kokkulepet enda kasuks ära.
Richard Pound, endine Maailma Antidopingu Liidu president, rõhutas 2008. a., et ükski sportlane ei võta aineid mänguväljaku võrdsustamiseks. Neid võetakse selleks, et saada eelis. Ja kui mõtlemine läheb sinna, et „meie“ võtame 1000 mg, siis „nemad“ võtavad 1500 mg või 2000 mg, varsti juba 2500 mg. See ring ei lõpe ausama spordiga. See viib võidujooksuni, kus võisteldakse järjest suurema riskiga.
Poundi mõte oli karm, aga selge: lõpptulemus ei ole enam inimlik spordivõistlus. See muutub tehislikult üles töötatud kehade kokkutulekuks, kus tulemus ei näita enam ainult sportlikku võimekust.
Sportlased, moraal ja surve vaikida
Eric Walker, „Oakland A“ endine pesapalli meeskonna konsultant, vaatas teemat teise nurga alt. Tema sõnul jääb tihti tunnustuseta nende sportlaste valik, kes ei lange kiusatusse. Nad võiksid samuti otsida lühemat teed, aga ei tee seda, sest austavad reegleid ja oma südametunnistust.
See on tähtis punkt. Dopingust rääkides keskendutakse sageli vahelejääjatele, karistustele ja rekorditele. Vähem räägitakse neist, kes teevad raske otsuse jääda puhtaks ka siis, kui konkurent võib keelatud ainete abil ette saada. Just nende valik hoiab spordi mõtte elus.
Raamatu „How Good People Make Tough Choices“ autor Rushworth M. Kidder ütles, et steroidid ja nende kasutamine ei ole moraalselt neutraalne. Need annavad kasutajale ebaausa eelise ja kahjustavad keha. Tema hinnangul algab klassikaliselt ebavõrdne võistlus siis, kui võit ei tule enam atleetlikkusest ja sportlikust vaprusest, vaid ebaaususest.
Mida peaks lugeja keelatud ainete jutust kaasa võtma
Ausalt öeldes ei ole siin vaja otsida halli ala sealt, kus reeglid on mustvalgelt kirjas. Kui aine on keelatud, siis selle kasutamine ei ole „nutikas ettevalmistus“. See on reeglite rikkumine.
Algse artikli lõpuosa rõhutas sama: steroidid ja teised keelatud ained on illegaalsed ja ebaeetilised. Ka profisportlasena ei ole rahaline kasu väärt riske, mis steroidide kasutamisega kaasnevad. Lisaks on sportlased noortele eeskujuks, meeldib see neile või mitte.
Seepärast tuleb keelatud ainete kasutamine hukka mõista igal tasandil. Mitte sellepärast, et sport peaks olema nõrk või pehme, vaid sellepärast, et tugev tulemus peab tulema lubatud töö, mitte varjatud rikkumise kaudu.
KKK: sportlased ja keelatud ained
Kas keelatud ainete kasutamine annab alati eelise?
Algse artikli põhiargument on, et keelatud ainete eesmärk on eelis. Kui sportlane võtab aineid teadlikult, teeb ta seda tulemuse parandamiseks, mitte lihtsalt niisama.
Miks on doping ebaeetiline, kui kõik võiksid seda teha?
Sest „kõik võiksid“ ei tee rikkumist ausaks. Kui reeglid keelavad aine, siis selle kasutamine sunnib ausaid sportlasi valima terviseriski, reeglite rikkumise või ebavõrdse võistluse vahel.
Mida tähendab võrdne mänguväljak spordis?
See tähendab, et võistlus peaks toimuma samade reeglite järgi. Võita võib talent, töö, oskus ja parem ettevalmistus, aga mitte keelatud aine, mida teine sportlane reeglite tõttu ei kasuta.
Allikas
Kirjutis tugineb algses artiklis viidatud materjalile: Sports and Drugs ProConi kokkuvõte. Katkised Associated Contenti viited on eemaldatud, kuid tekstis säilis nende mõtete sisu.
Tõlkinud Janar Rückenberg
Tule trenni! ArtGym
