Eesmärkide püstitamine: suurelt või sammhaaval?

Mõned kuud tagasi käis meie koolis „Tagasi kooli” projekti raames olümpiavõitja Gerd Kanter. Tema jutust jäi mulle eriti meelde see osa, kus ta rääkis eesmärkide püstitamisest. Olen sellest pärast tema külaskäiku väga palju mõelnud — ja jõudnud hoopis teistsuguste järeldustele kui tema. Kutsun teid kaasa mõtlema.

Gerd rõhutas korduvalt: kui sa unistad millestki suurest, püstita kohe maksimaalne eesmärk. Sea sihiks kõige kõrgem. Loogika on lihtne — kui võtad sihiks maailmameistri tiitli ja jõuad poolele teele, oled tõenäoliselt mitmekordne Eesti meister. Ja see ongi väga suur asi. Loogiliselt kõlab, kas pole?

Mul ei ole vähimatki alust olümpiavõitja filosoofiat kritiseerida. See mees on ennast oma tegudega tõestanud. Aga ma julgen pakkuda, et minu peal — ja arvatavasti 99% tavainimeste peal — selline lähenemine ei töötaks.

Miks suured eesmärgid tihti läbi põlevad

Esiteks — inimesed ei suuda enamasti reaalselt hinnata oma võimalusi. Mõni armastab judot ja unistab olümpiakullast, andmata endale aru, et tal puuduvad selleks keskmisedki tahteomadused. Teine soovib näha ennast MM-i sprindifinaalis, kuigi tal pole sprintimiseks isegi keskmist geneetikat. Selline ebaproportsioon paneb inimese kustuma juba enne, kui ta päriselt alustada jõuab.

Teiseks — motivatsioon kipub hajuma, kui puuduvad vaheverstapostid. Vahepreemia, vahestiimul, väike võit — need annavad ülevaate tehtud tööst ja motiveerivad jätkama. Just sellepärast on minu filosoofia eesmärkide püstitamisel olümpiavõitja omaga risti vastupidine.

Psühholoogiast tulenev saavutusmotivatsiooni teooria toetab seda: mida suurem on distants püstitatud eesmärgi ja reaalsete võimaluste vahel, seda väiksemaks jääb motivatsioon selle nimel pingutada. Seletan seda oma gümnasistidele kõrgushüppe näitel.

Kui ma panen lati 1.80 peale ja ütlen, et see on „kolme” piir, ei hakka keegi isegi proovima — see ületab nende reaalseid võimalusi liiga palju. Kui lasen lati 1.50 peale, näeb juba mõni tublim üritavat. Aga kui lasen lati 1.15 peale, proovivad seda ületada juba kõik.

Eesmärkide püstitamine vaheetappidena

Mida lähemale jõuab ihaldatud eesmärk reaalsetele võimalustele, seda enam tõuseb motiveeritus seda saavutada. Kui 1.15 on käes, hakkame juba rääkima neljast, mille saab 1.30-ga. Aga kui oleksin „kolme” kriteeriumiks pannud kohe 1.30, ei oleks proovijaid sugugi nii palju.

Räägime kulturismist. Algajal — või isegi mõni aasta treeninud inimesel — on minu arvates hullumeelne mõte seada eesmärgiks maailmameistri tiitel. Palju edasiviivam on jada väikestest sammudest:

• Esmalt tee selline vorm, et laval kriitikat kannatab.
• Tee üldse esimene võistlus ära.
• Ära oma kategoorias viimaseks jää.
• Võida oma kategooria.
• Pääse finaali, absoluutselt parima valimisele.
• Ära absoluudis viimaseks jää.
• Pääse absoluudi esikolmikusse.
• Võida absoluut.
• Pääse koondisesse.
• Ära välisvõistlustel oma kategoorias viimane ole.
• Jõua välisvõistlustel esikolmikusse või -viisikusse.
• Alles siis hakka mõtlema Euroopa või maailma tiitlile.

On enam kui utoopiline rääkida Euroopa meistritiitlist, kui oled oma kodumaal stabiilselt 5–6-mehelise kategooria viimane või eelviimane mees. Vaheetapid ei ole tagasihoidlikkus — need on ainus viis tegelikult kuhugi jõuda.

Mida ütlevad õpilased ise

Kui küsitlen oma gümnasiste, kumba viisi nad eelistavad — kohe maksimaalset või vaheetappide kaupa —, siis 10-st 8 eelistab vaheetappidena edasi liikuda. Eriti pärast seda, kui olen põhjendanud selle lähenemise loogikat ja eeliseid.

Kas on võimalik, et meie esikettamees teadis kohe pärast esimest ketta hoidmist: „Jah, minust saab olümpiavõitja”? Ma kahtlen. Pigem tekkisid sellised mõtted siis, kui oldi juba mitmekordne Eesti meister ja kui 65 m oli alistatud. Siis võis ambitsioon hüppeliselt tõusta: „65 m on käes, mis oleks kui 4 aasta pärast…?” Eks teid püha tõeni on erinevaid.

Aga vahepeal on oluline „lõkkesse puid peale visata”, muidu kipub tuli ära kustuma. Mis kasu on suurtest unistustest, kui liialt suur ambitsioon ei lasegi meil oma eesmärgi suunas päriselt arenema hakata?

KKK eesmärkide püstitamise kohta

Kas suured eesmärgid on alati halb mõte?
Ei. Mõnele inimesele suured sihid sobivad ja toimivad. Aga enamuse jaoks on need ilma vahesammudeta lihtsalt liiga kaugel, et päriselt motiveerida.

Kui väikesed peaksid vaheetapid olema?
Piisavalt väikesed, et tunduda saavutatavad järgmise paari kuu jooksul. Kui vahesamm tundub juba algusest peale võimatu, on see järelikult liiga suur — jaga see omakorda kaheks.

Kuidas teada, millal tõsta lätti?
Kui oled hetkese vahe-eesmärgi stabiilselt saavutanud — mitte ühe õnneliku korra, vaid korduvalt —, siis on aeg sõnastada järgmine. Mitte enne.

Janar Rückenberg

Allikas: WHO – kehaline aktiivsus.