Varia

Eesmärkide püstitamisest...

Varia  |   |  tekst:  |  fotod: Internet  |  2 kommentaari

Mõned kuud tagasi käis meie koolis „Tagasi kooli“ projekti raames olümpiavõitja Gerd Kanter. Mis seal salata, tegemist on minu jaoks väga sümpaatse isiksusega. Ta on suur, seda nii mõõtmetelt kui vaimult, tasakaalukas, samas väga rahulik inimene ja kahtlemata oma ala tõsine tegija ning elav legend. Külaskäigu mõte oligi lastega kohtumine. Gerd rääkis oma tegemistest, oma karjäärist, spordist, aga ka elulistest asjadest üldiselt. Kuna mul oli vaba tund, õnnestus ka minul tema etteastest osa saada.(Janar Rückenberg on nimelt kehalise kasvatuse õpetaja. -toim.)

Mida täna teiega jagada tahan, on see mõte, mille kohtumisest Gerdiga kaasa sain ning millest olen pärast seda väga palju mõelnud. Ma ei kavatse täna midagi tõestada, ei kinnitada ega ümber lükata. Kutsun teid lihtsalt kaasa mõtlema.

Gerd rääkis ka eesmärkide püstitamisest. Ta rõhutas väga ja korduvalt, et kui te tahate kuhugi jõuda ja unistate millestki, mis teile väga meeldib, siis tuleb püstitada omale kohe maksimaalsed eesmärgid. Tuleb kohe sihiks võtta see kõige kõrgem. See on oluline, sest kui te seate omale kõige kõrgemad sihid ja jõuate isegi vaid poolele teele, olete ka juba väga kaugele jõudnud. Kõlab loogiliselt, kas pole. Seega, kui te panete endale kohe eesmärgiks saada maailmameistriks ja selleni isegi ei jõua, siis tõenäoliselt olete te vähemalt mitmekordne Eesti meister ikkagi, mis on tõepoolest ka väga suur asi.

Selge see, et mul puudub vähimgi alus olümpiavõitja filosoofia kritiseerimiseks. See mees on ennast läbi oma tegude igatpidi tõestanud. Ma ei kavatsegi seda, ent esitan teile oma argumendid, miks minu puhul selline eesmärkide püstitamise viis ei töötaks ja julgen arvata, et selline lähenemine ei töötaks enamuse peal. Miks? Aga sellepärast, et kui ma seaksin omale sisuliselt reaalselt hoomamatud eesmärgid, siis ma põletaksin ennast suure tõenäosusega juba eos läbi. Minu jaoks peaksid seatud sihid olema selgelt nähtavad, selgelt tajutavad. Tõsi, eesmärke võib võtta igasuguseid, kuid pigem soovitaksin ja sooviksin võtta reaalselt hinnatavaid ja saavutatavaid. Usun miskipärast, et see kehtib 99% inimeste korral. Arvan, et enamus suretaks ennast juba päris algfaasis selle kõige poole püüdlemisel.

Esiteks, inimesed ei suuda paljudel juhtudel jääda reaalseks ja hinnata oma võimalusi selle püstitatud eesmärgi poole püüdlemisel adekvaatselt. Mõni armastab judot ja püstitab omale eesmärgi saada kunagi judo olümpiavõitjaks, andmata omale tegelikult võib–olla aru, et tal puuduvad keskmisedki tahteomadused ja suur töötahe selle unistuse täitmiseks. Või teise näitena, mõni mees soovib näha ennast kunagi MM – sprindifinaalis, andmata endale tegelikult aru, et tal pole sprintimist silmas pidades isegi mitte keskmist geneetikat.

Teiseks, inimeste motivatsioon kipub hajuma, kui puuduvad vaheverstapostid. Väga oluline on vahepreemia või vahestiimul, mis annab ülevaadet tehtud tööst ja motiveerib jätkama. Sellest tulenevalt ongi minu filosoofia eesmärkide püstitamisel risti vastupidine meie olümpiavõitja käsitlusega.

Ma ei kujuta küll ette, et treeninguid alustades oleksin seadnud omale sihiks saada kulturismi maailmameistriks. Ma ei saagi ju sellist sihti endale kuidagi seada, kui ma ei oma ju alustades päris pikalt (aastates) tegelikult üldse ülevaadetki millised on mängureeglid ja mida see minult nõuab, et oma ülima eesmärgini jõuda. Minu filosoofiat toetab ka tegelikult psühholoogiast tulenev saavutusmotivatsiooni teooria, mis ütleb väga selgelt, et mida suurem on distants püstitatud eesmärkide ja reaalsete võimaluste vahel seda eesmärki saavutada, seda väiksemaks jääb ka motivatsioon ja tegutsemistahe selle eesmärgi nimel liikuda. Käsitlen seda teemat ka oma gümnaasiumi osas ning oma õpilastele seletan ma seda olukorda kõrgushüppe näol. Kui ma panen lati kõrgusele 1.80 ja ütlen, et see on kolme piir, siis ilmselt see ületab sedavõrd palju reaalseid võimalusi ja taset, et mitte keegi ei hakka isegi mitte üritama. Kui ma lasen lati 1.50 peale ja ütlen, et see on kolme piir, siis võib ilmselt näha, kuidas mõni tublim juba isegi üritab seda ületada ja kui ma lasen lati 1.15 peale ja ütlen, et tegelikult saab juba selle kõrguse ületades kolme kätte, siis proovivad seda juba ilmselt kõik ületada.

Selgelt saab näha, et mida lähemale tuli ihaldatud eesmärk reaalsetele võimalustele see eesmärk saavutada, seda enam tõusis motiveeritus seda eesmärki realiseerida.



Fitness.ee avaldatud teksti-, foto- ja videomaterjalide kopeerimine on lubatud ainult Robocop OÜ kirjalikul loal. Materjalide loata kasutamise eest esitatakse arve. Loa saamiseks palume pöörduda: toimetus@fitness.ee

 

Atarashii Naginata - uus spordiala?

Varia | 

Atarashii Naginata - kas uus spordiala? Eestis on spordialaga tegeletud kõigest paar aastat, kuid spordiala ise on juba mitme sajandi…


Kas valida nutikell või nutivõru?

Varia | 

Nutivõru on kiiduväärt trennikaaslane! Nutivõrud on lihtsamad nii oma välimuselt kui kasutamisvõimalustelt. Erinevalt puutetundliku…