Varia

Valikute mitmekesisus ja liialt individuaalne lähenemine rikuvad lapsed…

Varia  |   |  tekst:  |  fotod: Internet  |  Kommenteeri

Tõsi on, olen vankumatul veendumusel, et liigne vabaduste ja valikute andmine õpilastele ja lastele üldiselt hakkab vaikselt taluvuse piire ületama. Ma olen ise laps olnud, mul on omal lapsed ja ma töötan päevast päeva koos lastega. Seega ei saa mind sugugi võhikuks pidada või inimeseks, kes ei tea, mida räägib. See, mida ma väidan, kehtib nii mikro – kui makrotasandil, nii koduses miljöös kui ühiskonna tasandil. Kuna töötan koolis, siis puutun selle, minu jaoks probleemiga kokku loomulikult peamiselt oma töö juures. Ent, probleemi alge iseenesest ei ole kindlasti koolis (koolides) ja veel kurvem on see, et kahjuks ei jää ka resultaadid ainult haridust andvate asutuste seinte vahele.

Alustan sellest, et inimesel, sealhulgas ka lapsel kui kujuneval karakteril peavad olema standardid ja seda igas valdkonnas. Olgu selleks üldine moraal, isiklikud eesmärgid/sihid või õppetöö. Kui lapsel endal puudub oskus ja võime omale püüdlusi seada, on see lapsevanema, kooli ja õpetaja kohus. Ma väidan, et täna väga populaarse “individuaalsuse” rõhutamisega teeb ühiskond omale negatiivse karuteene, mis kulmineerub sellega, et lõpuks ei kehti enam kellelegi ükski seadus, mingi norm, rääkimata kinnitamata moraali ja eetika tavadest. Niisiis, kokkulepitud väärtused ja orientiirid, nii otsesed kui kaudsed ja seda igal pool on siiski vajalikud. Teisiti ei ole võimalik inimesel ühiskonnas täisväärtuslikult eksisteerida. Sihid on alati olnud motivatsiooniks ja edasiviivaks jõuks. Millegi poole püüdlemine, millegi suunas küündimine või millestki juhindumine on ainult ergutav ja edumeelne, õigupoolest seesama pidev püüdlus millegi poole on aidanud inimkonnal üldse ellu jääda. Vahet pole, on selleks sihiks siis mõni hindeline nõue kooli tunnist või püüdlus heale elule üldiselt.

Isikupära on hea ja sellega on kindlasti oluline alati arvestada, kuid individuaalsuse rõhutajad võiks veidi hoogu siiski maha võtta. Palju toonitatakse pedagoogikas individuaalset lähenemist, seda igas tunnis. Ma väidan, et ei ole enam hullemat asja, kui selliste soovituste avalik ja massiline deklareerimine. See ei ole kontseptsioon, millega mängida. Igasugune individuaalsus on tegelikult äärmiselt abstraktne ja raskesti mõõdetav, mistõttu on manipuleerimine süsteemiga väga kerge tekkima. Järjest enam hakkavad levima olukorrad, kus individuaalse ja isiksusekeskse õppe ettekäändel tehakse suuri ja põhjendamatuid järeleandmisi. Ma ei räägigi otseselt oma ainest, kehalisest kasvatusest. On tõsiasi, et kõik me oleme individuaalsed, kõigil meil on erinevad võimed ja võimekus. Ükskõik, millist valdkonda silmas pidada, kas te kujutate ette, mis juhtub, kui hakata lähtuma näiteks tundide läbiviimisel ja hindamisel valdavalt õpilase individuaalsusest? Juhtub see, et 20 aasta pärast oleme sealmaal, et igal õpilasel on oma isiklik ainekava. Kas see oleks normaalne? Mida tähendab individuaalne lähenemine või individuaalsuse arvestamine kooli tunnis? See tähendab seda, et “Jaan”, kui sa tõesti pikka maad joosta ei jõua, siis jookse lühikest maad, aga mitu korda ja kiiresti. Matemaatikas, “Raul”, sinul ei tule tekstülesanded hästi välja, tegele sina siis logaritmidega. Kirjandus, “Ene”, sul kirjandi kirjutamine ei tule nii hästi välja, aga ma olen näinud, et sa saad ilusate luuletuste kirjutamisega hakkama. Teised teevad homseks kirjandi, tee sa luuletus. Mis te arvate, kas see on normaalne või kuidas selliseid tunde peetakse? Praegu on Eesti koolides ehk igas klassis õppeaineti selliseid “erivajadusega” mõned üksikud, kuid kui meie ühiskond ja haridussüsteemi kujundajad kõvasti pingutavad, siis käibki ka tänapäeva kool nagu 100 aastat tagasi “Kevade” filmis. Mäletate seda repliiki filmist “Kevade”, mida õpetaja Laur Tootsile ütles, kui too oma asjadele järgi tuli: “Katsu paremini õppida! Kui sa nii palju ei saa, kui üles antud, pole vaja. Aga mis õpid, õpi hästi.“ Toots: “Jaah. Ma õpin homme poole vene keele tükist!” Laur:“Tubli! Õpi pool, aga hästi!” Mis edasi tuli? Edasi tuli see, mis hakkabki tahtejõuetuse katkuna ja lodevuse epideemiana levima, kui ühiskond korrutab koguaeg võimalikult individuaalse lähenemise vajalikkust, standardite mitte kasutamisest, paljude valikute ja võimaluste andmisest. Kui õpetaja Laur oli mänguga kaasa läinud ja järeleandmised teinud, arenes asi kohe edasi, Toots: “Kui ma kahte rehkendust ei jõua, ma teen ühe!” Selles, meie kultusfilmi ühes episoodis peitubki kogu probleemi olemus. Andkem korraks ühes asjas järgi ja nii hakkabki olema, annad sõrme, läheb terve käsi. Ega inimesed, sealhulgas lapsed ei ole lollid. Läheb juba natukenegi raskeks, pingutust nõudvaks, teen midagi muud, valin uue või proovin seda järgmist. See kehtib absoluutselt igas aines, igal pool, iga inimese korral ja ühiskonna igas sfääris. Ainult, et on ülimalt ohtlik hakata juurutama sellist eluhoiakut noorte kujunevate inimeste peal. Valikute paljusus ja võimalus hüpata ühelt asjalt teisele toob kaasa selle, et mingisugust kohusetunnet, visadust, tahtejõudu ja kannatamise võimet ei saagi tekkima. Mis kodanikud meie lastest nii sirguvad? Loomulikult, kellele meeldiks kannatada, ükskõik, räägime me vaimses või füüsilises mõttes.


Fitness.ee avaldatud teksti-, foto- ja videomaterjalide kopeerimine on lubatud ainult Robocop OÜ kirjalikul loal. Materjalide loata kasutamise eest esitatakse arve. Loa saamiseks palume pöörduda: toimetus@fitness.ee

 

Atarashii Naginata - uus spordiala?

Varia | 

Atarashii Naginata - kas uus spordiala? Eestis on spordialaga tegeletud kõigest paar aastat, kuid spordiala ise on juba mitme sajandi…


Kas valida nutikell või nutivõru?

Varia | 

Nutivõru on kiiduväärt trennikaaslane! Nutivõrud on lihtsamad nii oma välimuselt kui kasutamisvõimalustelt. Erinevalt puutetundliku…