Individuaalne lähenemine ja valikud

Individuaalne lähenemine kõlab koolis ja kodus peaaegu alati hästi, aga selle kõrval peab lapsel olema ka selge piir. Kui iga raskus muutub kohe erandiks või uueks valikuks, ei õpi laps pingutama, lõpuni tegema ega ebamugavust taluma.

Miks individuaalne lähenemine vajab piire

Olen ise laps olnud, mul on omal lapsed ja töötan päevast päeva lastega. Seepärast ei räägi ma sellest teemast kõrvaltvaatajana. Koolis näeb väga kiiresti ära, mis juhtub siis, kui laps harjub mõttega, et iga ebamugav ülesanne peab tema jaoks kohe teistsuguseks muutuma.

Liigne vabaduste ja valikute andmine õpilastele ning lastele üldiselt on hakanud taluvuse piire ületama. See ei puuduta ainult kooli. Sama muster tekib kodus, trennis, arvuti taga ja hiljem tööl. Kui standardid kaovad, kaob vaikselt ka arusaam, mille poole üldse püüelda.

Lapsel peavad olema standardid. Mitte selleks, et teda murda, vaid selleks, et tal oleks millest kinni võtta. Need võivad olla seotud viisakuse, õppimise, kehalise kasvatuse, trennis käimise või lihtsa lubadusega: alustatu tuleb lõpuni teha. Kui laps ise ei oska veel sihti seada, on see lapsevanema, kooli ja õpetaja töö.

Isikupära on oluline. Loomulikult on lapsed erinevad. Mõni jookseb paremini, teine kirjutab paremini, kolmas taipab matemaatikat kiiremini. Aga individuaalsuse rõhutamine ei tohi muutuda ettekäändeks, millega iga pingutus maha tõmmatakse. Siin lähebki piir.

Kui igas tunnis ja igas olukorras lähtuda ainult lapse hetke-eelistusest, jõuame olukorda, kus 20 aasta pärast on igal õpilasel oma isiklik ainekava. Kas see oleks normaalne? Vaevalt. Kool ei saa olla lõputu erandite süsteem, kus ühised ootused enam ei kehti.

Kuidas valikud võivad pingutust lõhkuda

Võtame lihtsa näite. Kehalises kasvatuses ütleb õpetaja: kui pikka maad joosta ei jõua, jookse lühemat maad, aga tee seda mitu korda ja kiiresti. See on mõistlik kohandamine. Aga kui kohandamine tähendab seda, et laps ei pea enam üldse pingutama, siis ei ole see enam tugi, vaid järeleandmine.

Sama kehtib teistes ainetes. Matemaatikas ei saa alati öelda, et kui tekstülesanded ei sobi, teeme ainult midagi muud. Kirjanduses ei saa igal korral kirjandi asemel luuletust kirjutada. Jaan, Raul ja Ene võivad vajada erinevat tuge, aga nad vajavad ka tunnet, et mõni asi tuleb lihtsalt ära teha.

Siin sobib hästi vana näide filmist Kevade. Õpetaja Laur ütleb Tootsile: “Katsu paremini õppida! Kui sa nii palju ei saa, kui üles antud, pole vaja. Aga mis õpid, õpi hästi.” Toots vastab, et õpib homme poole vene keele tükist. Laur ütleb: “Tubli! Õpi pool, aga hästi!”

Mis edasi tuli? Toots proovis piiri veel nihutada: “Kui ma kahte rehkendust ei jõua, ma teen ühe!” See ongi asja tuum. Kui laps saab aru, et iga nõuet saab kohe pooleks rääkida, hakkab ta seda mustrit kasutama. Mitte pahatahtlikult, vaid inimlikult. Kergem tee on lihtsalt kergem.

Ausalt öeldes ei ole see ainult laste probleem. Täiskasvanud teevad sama. Kui mõni harjutus jõusaalis ei meeldi, jäetakse see vahele. Kui jooksmine on raske, leitakse vabandus. Kui töö nõuab süvenemist, otsitakse midagi lihtsamat. Laps õpib sama käitumist kiiresti, eriti siis, kui täiskasvanu seda pidevalt lubab.

Kehalises kasvatuses on seda eriti hästi näha. Kevadise kestusjooksu ajaks on lihtsam hankida vabastuspaber ja ennast haigeks teha, kui kannatada ära üks ebamugav jooks. Aga kui ebamugavust ei harjuta, ei teki ka visadust. Ja ilma visaduseta jäävad paljud head asjad kogemata.

Individuaalne lähenemine trennis ja koolis

Treeningus on sama loogika. Kui mõni liigutus ei tule välja, ei tähenda see kohe, et seda ei peaks tegema. Tihti tähendab see, et just selles kohas on nõrkus. Targad kulturismitreenerid on öelnud, et kui mõni harjutus ei meeldi, siis peadki seda just tegema. Järelikult on selles harjutuses osalevad lihased nõrgad või liigutus ise nõrk.

See mõte sobib ka kooli. Kui lapsel on raske sõnu pähe õppida, ei lahenda probleemi see, et ta õpib alati midagi muud. Kui pallimäng ei tule välja, ei aita see, kui laps pääseb alati platsilt ära. Lahendus on tihti lihtsam ja ebamugavam: harjutada natuke rohkem.

Võtame pallimängud. Kui laps ei viitsi pingutada, et jalad tööle saada, jääb ta rahvastepallis kohe pallile ette. Võrkpallis ei jõua ta õigesse kohta. Korvpallis jääb liikumine hiljaks. Indiacas ei jõua ta Indiaca pallile alla, et see vastase poolele tagasi lüüa. Siis tundubki mäng igav. Tegelik põhjus ei ole aga alati mängus, vaid selles, et vajalik oskus pole välja arenenud.

Üks puudujääk sünnitab järgmise. Kuna ei tule välja, ei meeldi. Kuna ei meeldi, ei harjutata. Kuna ei harjutata, ei tule veel vähem välja. Lõpuks jääb mulje, et miski ei huvita. Tegelikult pole laps saanud piisavalt kaua ühe asja juures püsida, et eduelamust tunda.

Arvutimängude näide on samuti kõnekas. Tänapäeval on online-mänge lõputult. Üks mäng läheb raskeks, võetakse järgmine. Siis veel järgmine. Kui algusest edasi ei saa, pole vaja pusida, sest valikuid on miljoneid. Pidev vahetamine õpetab, et raskuse korral ei pea süvenema, vaid võib põgeneda uue asja juurde.

Mäletan aega, kui mul oli mäng kollaste kassettide peal. Rakvere turult uusi kassette osta ei jõudnud ega raatsinud. Mul oli ainult kaks mängu: Super Mario ja Tank. See tähendas, et mul ei olnud võimalust iga raskuse juures mujale klõpsida. Põrusin, elud said otsa ja alustasin uuesti.

Lõpuks sain nendes mängudes väga heaks. Mitte sellepärast, et need oleksid olnud lihtsad, vaid sellepärast, et valikuid oli vähe ja kordusi palju. See õpetas uuesti proovima. Just see oskus on lastel kadumas, kui iga raskuse kõrvale pakutakse kohe lihtsam tee.

Ma puutun kokku kümnete kaupa lastega, kelle süvenemisvõimet või keskendumisvõimet jagub ainult 5 – 6 minutiks. Kui samal ajal kaovad kokkulepitud normid ja vähimgi kohustus pingutada, tekib selliseid lapsi juurde. See ei ole ainult kooli mure. See on kodu, huvitegevuse ja kogu ühiskonna mure.

Mida teha, et valikud ei rikuks vastutust

Lihtne tõde: laps vajab nii mõistmist kui ka nõudmist. Ainult nõudmine muutub karmuseks. Ainult mõistmine muutub mugavuseks. Hea täiskasvanu oskab vaadata, millal laps tõesti ei saa ja millal ta lihtsalt ei taha.

Standard peab olema enamusele lastele saavutatav, vähemalt rahuldaval tasemel. Ma võin pea panti panna, et ükski mõistlik õpetaja ei nõua kolme eest midagi ulmelist. Kui õpilase suhtumine on paigas, ollakse pigem inimlikud ja paindlikud. Vahel tehaksegi järeleandmisi, aga neid ei tohi muuta automaatseks õiguseks.

Ka minu käe all on olnud palju õpilasi, kelle kehalise kasvatuse hinne ei ole 4 või 5 sellepärast, et nad oleksid superatleedid. Pigem on põhjus suhtumises. Nad pingutavad, proovivad ja teevad oma võimete piires tööd. Sellist hoiakut tuleb väärtustada.

Mis siis tegelikult aitab? Esmalt peab laps teadma, mis on miinimum, mis tuleb ära teha. Teiseks peab tal olema võimalus harjutada ilma pideva häbistamiseta. Kolmandaks peab täiskasvanu hoidma joont: kui leppisime kokku, siis teeme lõpuni. Mitte täiuslikult, aga ausalt.

Individuaalne lähenemine ei tähenda, et kohustused kaovad. See tähendab, et täiskasvanu valib sobiva tee sama eesmärgi poole. Ühel lapsel võib olla vaja rohkem aega, teisel lihtsamat algust, kolmandal konkreetsemat juhendit. Aga eesmärk ei kao: õppida, pingutada ja vastutada.

Kui me seda piiri ei hoia, võime ühel päeval jõuda absurdsesse olukorda, kus laps ei peagi olema viisakas ega ütlema ruumi sisenedes “tere”, sest see olevat tema isiksusest tulenev raske väljakutse. See kõlab üle võlli, aga just nii libisevad piirid paigast, kui iga ühine norm muutub vaieldavaks.

Ma ei arva, et valikuid ei peaks olema. Kaugel sellest. Valikud on vajalikud, kui need toetavad arengut. Aga valik ei tohi olla automaatne pääsetee kõigest raskest. Lapsel peavad olema ka kohustused ja vastutus, mitte ainult õigused ja lõputud võimalused. Inimene valib kümnest juhust üheksal korral kergema tee. Just sellepärast vajab laps täiskasvanut, kes vahel ütleb: proovi veel.

KKK

Kas individuaalne lähenemine on halb?

Ei ole. Halb on see siis, kui individuaalne lähenemine tähendab pingutusest loobumist. Mõistlik tugi aitab lapsel eesmärgini jõuda, mitte eesmärki ära kaotada.

Kuidas teha vahet toe ja liigse järeleandmise vahel?

Küsi, kas laps liigub endiselt sama põhieesmärgi poole. Kui jah, on see tugi. Kui eesmärk kaob ja alles jääb ainult mugavam variant, on see juba järeleandmine.

Mida saab lapsevanem kodus teha?

Hoia lihtsaid kokkuleppeid. Las laps lõpetab alustatud ülesande, proovib rasket asja uuesti ja kogeb, et pingutus võib anda tulemuse. Väikesed järjepidevad nõudmised kasvatavad vastutust paremini kui pikk moraalilugemine.

Autor: Janar Rückenberg

Allikas:Turg.Fitness.ee

Tule trenni! ArtGym