„Live for nothing or die for something“
Sellega, et olen gümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetaja, on Fitness.ee lugeja ilmselt kursis. Gümnaasiumi astmes käsitlen oma tundides lisaks paljudele teistele põnevatele spordiga seonduvatele valdkondadele ka tippsporti, selle olemust, plusse ja miinuseid. Pärast esmast omapoolset teema tutvustamist ja analüüsi annavad õpilased mulle kuuldu ja loetu kohta läbi kontrolltöö mõistagi tagasisidet. Ent see kontrolltöö selle teema kohta ei olegi niivõrd kuiv ja range teadmiste kontroll, kuivõrd õpilase enda arvamus ja mõtted selle käsitletava teema kohta.
Miks ma seda räägin? See on oluline taustainfo teadmiseks ja mõistmiseks, kust pärineb ajend käesoleva artikli loomiseks. Üks küsimus kaheksast küsimusest, mille ma õpilastele esitan, on järgmine:
Stsenaarium on järgmine: oletame, et sa saaksid oma tulevikku valida, suunata või määrata. Kas valiksid järgmise variandi? Sul on poeg, kes hakkab 10 aastaselt tegelema jalgrattaspordiga. 17 aastaselt on ta Eesti tipus, 23 aastaselt maailma eliidis. Vabasid nädalavahetuseid ilmselt tal väga palju olema ei saa, kuna koguaeg on trenn ja üks treeninglaager ajab teist taga. 28 aastaselt on ta viiekordne maantesõidu Maailmameister, neljakordne Euroopa meister, kodus on karikate ja trofeede tarvis tervelt oma tuba, ei ole rattahuvilist, kes sinu poja nime ja tegemistega kursis ei ole. Poiss on kolmekümnendaks eluaastaks rahaliselt elu lõpuni kindlustatud, tõesti kindlustatud, isegi nii kindlustatud, et lapsed ei peaks ka eriti raha pärast muretsema. Kuid…kui poiss (mees) saab 32, selgub karm tõsiasi… puusaliigesed on nii läbi, et tippsportlase karjäär tuleb lõpetada, vähe sellest, puusaliigesed tuleb mõlemad ära vahetada. Hoolimata liigeste vahetusest on võimalik pärast veel suhteliselt kvaliteetselt edasi elada, kuid tippsordiga tuleb hüvasti jätta ja proteesid on vältimatud.
Kui te saaksite oma järglasele valida eelneva elusaatuse, siis mida te teeksite? Anna oma argumenteeritud vastus, miks valiksite sellise elu või miks mitte, põhjenda. Au, kuulsus, trofeed, karikad, eluaegne rahaline kindlustatus ja rahuldatud ambitsioonid puusaproteeside vastu? Põhjenda?
Lisan veel vaid seda, et see stsenaarium on puhas väljamõeldis, mõni asi ei pruugi isegi klappida, kuid see ongi lihtsalt provotseeritud illusioon dilemmade tekitamiseks.
Ma ei kavatse hakata põhjalikumalt analüüsima oma õpilaste tööde vastuseid, kuid lühidalt on läbiv tulemus selline, et 70% gümnaasiumiõpilastest isegi valiksid oma järeltulijale minu poolt konstrueeritud elusaatuse. On isegi huvitav, et kaldumine toimub selles suunas. Küll toon teieni omamoodi filosoofilise mõtte, mille esitan ka oma õpilastele pärast nende arvamuse teadasaamist. Live for nothing or die for something… mõistagi ma tõlgin ja mõttestan selle lause sisu neile lahti. Iseäranis on see suunatud mõtisklemiseks neile, kes andsid minu kirjeldatud stsenaariumile resoluutselt eitava vastuse.
Kust ma selle mõtte tabasin? Öelge veel, et Stallone „Rambo“ on tühipaljas sisutu tapmine, sest just sealt, täpsemalt „Rambo 4 – st“ selle sisuka lause leidsin. Mis seal salata, eks see teema tuleneb suuresti ka minu enda sisemistest mõtisklustest. Olen palju mõelnud, et kas ja kuna ma hakkan kõike tehtut kahetsema, kui palju peaks ennast veel vigastama, mis peaks veel juhtuma või kuna saabub see punkt, mil ma tunnen ja mõtlen, et oli seda kõike vaja. Ühelt poolt rasked, kuid positiivset rahuldust ja eneseteostust pakkunud trennid, kõik need saavutused, rekordid ja vägiteod jõusaalis, suhteliselt rahuldavale tasemele jõudmine Eesti kulturismis. Teiselt poolt arvukad vigastused, organismi alaline kurnatus, rasked dieedid, rahalisest kasutegurist pole mõtet üldse rääkida.
Hetkel ma vaatan tagasi ja veel ei kahetse midagi. Ent, kui peaksin isegi puusaproteesideni jõudma… siis ma enam nii kindel olla ei saa. Või, kui ilmneb, et oma vanaduspäevad tuleb kõik väga rängas seljavalus ja tervet keha hõlmavas liigesepõletikus veeta?
Ma arvan, et selles selgusele jõudmine ei ole päevade küsimus, vaid see nõuab nii mõnegi aasta tõsist sisemist arutlust.
Ent, mis on selge ja mida räägin ka oma õpilastele on see, et tegelikult taandubki laias laastus kõik sellele filosoofiale: live for nothing or die for something.
Esimene valik „Live for nothing…“ on see elustiil, mida viljeleb hall mass. See tähendab lihtsalt terve oma elu elamist mitte midagi saavutamata. Elatakse sihitult, ennast teostamata, millegi poole püüdlemata ja suhteliselt sisutult. Kusjuures ma ei arva sugugi, et see enese teostamine peaks ainult sportlikku laadi olema.
Teine valik „Die for something…“, riskitakse, elatakse millegi nimel, millegi suure nimel ohverdatakse ennast, oma tervist, kulutatakse ennast võib – olla oluliselt kiiremini kui tavaline „Live for nothing tegelane“, kuid te teostate ennast seeläbi viisil, mis pakub teile väga palju, teie esmärk annab teie elule selge mõtte. Te elate võib–olla 5, 10, 12 aastat vähem, kuid teie elu on olnud kirkam, tegusam ja rohkem väärt kui niisama sisutult elutseval olendil.
Millist elu eelistada? Kas on parem panna 70 – 80 aastaselt oma viimsel päeval käed rinnale ja tagasi vaadates mitte midagi meenutada, teie elu tundub nukker, tühine ja teostamata. Või, riskida, ennast ohverdada, tuua pandiks ehk mõnedki eluaastad, kuid olla seeläbi endaga väga rahul, tunda, et teie missioon on täidetud, et te olete õnnelik ja tegite seda, mis oli teie suur kirg ja rahulolu?
Mõistagi ei tule „Die for something…“ mõista alati otseselt, ka needsamad vahetatud puusaliigesed kuuluvad selle alla.
Mis on õige? Ega ühest vastust sellele ei ole, ei ole ilmselt õiget või valet arvamust. Ainuüksi juba seepärast, et kõik on suhteline. See, mis ühe jaoks on suur ja riske vääriv ei pane teist inimest minimaalseltki liigutama. Igaüks peabki need rasked asjad enda jaoks ise selgeks mõtlema ja see on sügavalt personaalne teema. Nii teile, aga ka oma õpilastele lisan, et kõik on tõepoolest väga suhteline. Nii mõnegi jaoks saavad asjad selgemaks kohe, kui tekib millegagi võrdlusmoment. Olgu esimene elusaatus see, mille algul esitasin, kuid võtame teiseks stsenaariumiks sellise spekulatsiooni, et seesama poeg on kolmekümnendaks eluaastaks võib–olla „sopajoodik“, kohaliku külapoe trepilt võib teda alatasa kusi püksis magamas leida. Ei ole naist, ei ole peret, ei ole tööd ega üldse mingit sihti. Kumma te siis valiks?
Selle teema juures juba olles oleks paslik veel üks asi selgeks rääkida. Ma tahaks asjad selgeks rääkida tavainimestega, nendega, kes spordikauged, spordist suurt midagi ei pea ega tea. Seesama seltskond näitab tihti näpuga: „näe, rassid oma trenni teha, võid ennast veel vigastada ja vigastadki. Näe, ongi selg selle enese piinamise peale kõver ja haige.“ Needsamad ilkujad soovitavad sageli noortel teotahtelistel hakkajatel spordist, pingutustest ja visast tööst kaarega mööda minna, sest võid ju ennast vigastada, võid ju tervise tuksi keerata. Veelgi enam, kui eluaeg rassid raskelt trenni teha, siis oled harjunud palju sööma ja pärast karjääri lõppu oled ülekaaluline, vigastused, lihas muutub rasvaks jne.
Aga ma küsiks teilt, lugupeetud mittesportijad päris avalikult ja mis seal salata, vägagi irooniliselt mõningad küsimused? Ega teil ju kunagi selg ometi ei valuta? Ega teil ju ometi ülekaalu ja ülesöömise probleeme ei ole? Ja ilmselgelt ei ole teil ka liigesehädasid, ometi võib Fastum’it, Deep Relief’i ja Voltaren’i ostmas näha väga noori ja sportimisest „säästetud“ inimesi? Või kuidas see võimalik on, et teil on ka alaseljaga probleeme, te pole ju suuri raskuseid kunagi pidanud tõstma ja raskeid koormusi taluma?
Mis siin jaurata, nagu ühes mõtteteras tabavalt on öeldud: ära saabu oma elu lõppjaama, avastades et sa polegi elanud. Jõudes sinnamaale, mil tuleb siit ilmast lahkuda, näevad paljud tagasi vaadates rõõmu ja ilu, millest nad ilma jäid, sest neil puudus selleks julgus, pealehakkamine ja tahe.
Ei pääse neist valudest, vigastustest, hädadest ja probleemidest mitte keegi. Vahe ongi vaid selles, et kui viimsel päeval „paneme käed rinnale“, siis kas on elule tagasi vaadates põhjust rahul olla või mitte.
Autor: Janar Rückenberg