Valiku küsimus...ideaalset harjutust ei ole olemas ehk räägime jälle kükist... II osa

Treening  |  03.01.12  |  tekst: Janar Rückenberg  |  fotod:  |  1 kommentaar

Valiku küsimus...ideaalset harjutust ei ole olemas ehk räägime jälle kükist... I osa

Kui sügavale peaks kükkima?

Sellele vastamiseks peaksime tegema esmalt lühikese kokkuvõtte erinevatest kükkidest ning käsitlema arusaamisi, mis puudutab küki sügavust.

Minu arusaamise järgi saame rääkida tegelikult neljast kükiliigist:
1. Sügavkükk
2. Kükk
3. Poolkükk
4. Verandkükk

Sügavkükk

Tõenäoliselt iga vähegi tõsisem jõusaali külastaja teab millega tegu. Väga lühidalt tegu siis nii sügava kükiga, et tagumik peaaegu vastu maad ning reie – tagakülg ja sääred puutuvad praktiliselt kokku. Ehk nagu nimigi ütleb...sügavkükk (inglise keelses kirjanduses squat ass to grass)...me peaksime kükkima nii sügavale kui võimalik. Teame ka seda, kuidas kõik (väga suur osa neist) tõsisemad trennimehed soovitavad, et kui ikka kükkida, siis kõige õigem ongi sügavkükk. Kuigi ma ei ole mingi jõusaalide statistik või vaatleja, võtan ma omale julguse väita, et sügavkükki praktikas sisuliselt ei kasuta mitte keegi. See on see koht, kus praktika ja teooria lähevad tegelikult lahku ja isegi need kõige tulisemad sügavküki soovitajad ei küki ise kunagi nii sügavale, kui nad teistele soovitavad. Kui te väidate, et teie kasutate kükkides koguaeg ja ainult sügavkükke, siis te valetate. Kui seda kasutatakse, siis ainult ehk klassikaliste tõstjate treeningul. Miks ma nii väidan? Sellepärast, et reaalselt ei olegi ju tegelikult selle (sügavkükk) kasutamist vaja (klassikaline tõstmine välja jätta)...kulturistidele tekitab sügavkükk liialt suure tagumiku, jõutõstjatel ei ole isegi võistlusreeglitele tuginedes nii sügavale vaja välja minna. Milleks seda siis soovitada?

Kükk

Küki all mõistan mina seda, kui puusa ülemine punkt on natukene põlve tasapinnast allpool. Arvan, et nii defineerivad kükkimist meist enamus ja see ongi tegelikult see, kuidas peaks kulturist kükkima. Samuti arvan, et paljud peavadki just seda sügavkükiks, kuid sügavkükiga tegemist siiski ei ole. Nii (sellise kriteeriumi järgi) kükivad minu teada ka jõutõstjad võistlustel, aga ka treeningul.

Poolkükk

Poolkükk on minu mõistes peaaegu, et sama mis kükk, kuid puusad on põlvede tasapinnaga samal joonel või hästi natukene sellest tasapinnast kõrgemal. Küki ja poolküki vahe on tegelikult väga väike. Kükkijat küljelt vaadates on reied paralleeltasapinnast siiski veidi kõrgemal.

Veerandkükk

Veerandküki all mõistan mina sellist kükiasendit, mis jääb küki lähteasendi ja poolküki (tegelikult ka küki) vahele. Ehk te kükite, vaid nii palju, et reied on ca. 45 kraadi all.

...

Nagu ütlesin, sügavkükk on vajalik vaid väga väikesele harjutajaskonnale. Nii kulturistile kui jõutõstjale piisab täiesti veerandkükist, poolkükist ja kükist. Rõhutan siiski, et veerandkükid võiks olla üksikutel treeningperioodidel kasutamiseks. Lõviosa kükkidest võiks tõsine trennimees kükkida sellesse sügavusse, et saakisme seda kükiks (minu definitsiooni järgi) nimetada.

Nagu öeldud, tuhara osalust te kükkimisel täielikult välistada ei saa, ent vältides sügavkükke ja kükkides nn. küki kategooriasse olete te teinud omalt poolt tuhara osaluse minimeerimiseks parima. Sügavkükist üles tulles on tuhar väga tugevasti töös, poolkükist üles tulles ka, kuid vähem.

Järgmisele leheküljele »