Varia

Saaga läheb edasi: mõtteid kulturismist, dieedist ja kannatustest…

Varia  |   |  tekst:  |  fotod:  |  Kommenteeri

„Tulistan“ võistlusdieedi olemuse, kulturismi ja kannatamiste üle tekkinud diskussiooni kohta ka paar rida.


Eks selle raskusega on tõesti nagu on ja tunnistan kindlasti seda, et pole kahtlust, et seda rasva on võimalik põletada halba enesetunnet silmas pidades vaevalisemalt ja vähem vaevalisemalt.

Sümptomid, mida Ott kirjeldas, pidev väsimus, kokkuvõtmine ja kartus trenni ees, unepuudus, ilmselgelt tõsine ületreening, need kõik on minul olemas, mistõttu ongi kogu see protsess päris raske. Palju on selles suhtes ka viimase 2 - 3 aastaga muutunud, kuid, ma nendin endiselt, et ma ei kujuta ikkagi ette, kuidas ma päris ilma mõtlemiseta muudele toitudele (isudega tavatoidu järele - maksakaste peedisalatiga, guljašš, praekartulid ketšupi ja majoneesiga, pelmeenid ja praemuna, šokolaad, pehme kringel jne jne jne) seda teha saaksin. Saan ka sellest aru, et üks asi on organismi füüsiline vajadus teatud kaloraaži ja toitainete järgi, teine asi on lihtsalt aastatega tekkinud harjumus (ja emotsionaalne söömine) nende nn. tavatoitude järgi, mida on koguaeg saanud piiramatus koguses või sõltumata ajast sisse kühveldada. Ennast analüüsides olen üritanud need kaks asja ära lahutada. Mingi ajani võisin ma kindlasti neid kahte asja segamini ajada. Nii, nagu inimene ei pidavat tihtipeale ka söögiisul ja joogijanul vahet tegema, päris tõsiselt. Tundes, et organism midagi justkui küsib, tegelikult on see joogijanu, kuid inimesed hakkavad seda vajadust hoopis millegi närimisega rahuldama. Olen nüüdseks siiski veendunud, et ei aja reaalset füüsilist keha vajadust ja harjumusest tulenevat vajadust midagi närida, segamini.

Nagu Silvargi välja tõi, tõepoolest, eks me (inimesed) oleme äärmiselt erinevad. Polegi rohkem vaja, kui ühel on insuliini tundlikkus korras, teisel on keharakud insuliini toime suhtes üliresistentsed ja dieedi tüüpi silmas pidades kulgebki sealt edasi juba kogu toitumise organiseeritus suhteliselt erinevalt. Selles suhtes tundume mõlemad (Otiga) olevat sarnased, et mõlema organismid vajavad süsivesikuid. Minu jaoks 125 - 150 grammi süsikaid päevas on päris vähe, seda kinnitab enesetunne ja näitab senine praktika. Samas, olen süsivesikuid üritanud siiski koguaeg piirata ja kindlasti ongi see üks suhteliselt kehva enesetunde põhjustest. Et kaloraaži kontrollida ja normi piires hoida, selleks tõstangi samal ajal valkude ja rasva osakaalu. Miks üritan süsivesikuid siiski piirata või pigem alla suruda ja rasva ning valku süsivesikute arvelt päeviti tõsta on ikka seesama arusaam, usk ja teadmine, et keharasvade mobiliseerimine rasvadepoodest on optimaalne, kui insuliini taset väga mitte ei kõigutata ja hoida seda enamuse ajast siiski madalal. Just hetkel tegelen ka mammutartikliga "Dieetide debatt..", kus lahkan põhjalikult, et mis dieet siis kellegile sobib, kas toitainete proportsioonidel on üldse tähtsust, kui kaloraaž on kontrolli all, mis rolli omab kaalu langetamisel insuliin, keharakkude insuliini tundlikkuse vähenemine jne. Just täna kirjutasin sellesse loosse sellise lause, et "kui tegemist on kiirusjõualade sportlasega ja eesmärgiks on kaalu säilimine või langetamine rasvade arvelt, siis ilma piisava päevase ratsiooni süsivesikuteta ei ole võimalik nimetatud kategooria sportlastel (kuhu kuulume ka meie) optimaalset sooritust säilitada. See on ka põhjus, miks tegelikult klassikaline „Paleodieet“ ja läbilõhki ketodieedid jõutõstjatele ja kulturistidele siiski ei sobi". Aga, kirjutasin süsivesikuid silmas pidades sinna veel sellise lause: "süsivesikuid tuleb kaalu aladada soovival kiirusjõuala sportlasel anda peale nii palju, kui vajalik ja nii vähe kui võimalik!". Siin on muidugi palju nüansse, mida käsitleda, kuid lühidalt öeldes, usun sellesse. Seda põhimõtet olen ka ise oma dieetide teostamisel silmas pidanud ehk teisisõnu, kui insuliini kontsentratsioon veres on alaliselt kõrge (või kõigutatud), söön palju süsivesikuterikkaid toite (isegi kiudaineterikkaid ja liitsüsivesikuid), siis isegi hoolimata defitsiidist, mis on vastuväideteta kahtlemata üldse kõige alus, ei usu ma, et mu kaal vajalikul määral (optimaalse määral) langema hakkab. Olengi üritanud balansseerida sellel piiril, et sooritus enam – vähem säiliks. Ent ilmneb, et kogus, mis säilitab soorituse ei pruugi kaugeltki piisav olla normaalseks enesetundeks. Aga, loomulikult, kõik on individuaalne ja sina (Ott) oled enda lähenemist ja seisukohti samuti üliveenvalt tõestanud. Minul tulevad need vormid küll ilmselgelt mõnevõrra kehvema enesetunde pealt, kuid saan ka päris hea taseme kätte. Pole kahtlustki, et võin päris palju valesti ja tagurlikult teha, ilmselt teengi, samas vormid on läinud paremaks ja see ongi kõige tähtsam.

Küsimus on selles, kas saaks sama tulemust nüüd teha kuidagi valutumalt ja mõnevõrra kergema enesetundega?

Muide, siinkohal turgatab pähe, et kui sa viitsid kribada "kahe sõnaga", et kuidas su enda võistlusdieedi põhimõtted on muutunud, kujunenud või aastatega sinna paika loksunud, kus nad hetkel on.

Minu loogikat, miks suhteliselt sant enesetunne (pidev isu midagi närida) dieediperioodi viimases faasis on pigem normaalne nähe, toetab veel üks tõsiasi – keha rasvaprotsent ja selle muutumine ebanormaalselt madalale tasemele. Sarnaselt Silvari viidatule ei usu ka mina, et enesetunne saab päris ok olla, kui keharasvaprotsent on 5, 6, 7% või seal kandis. See ei ole ju loogiline, kui tavaoludes on 15, 17, no 12%, ka see on palju rohkem, kui see näitena toodud 6 või 7%. Et ei ole kuidagi usutav, et minu organism seda ei tunneta või mingisuguste signaalide läbi seda meelde ei tuleta. Kui tõepoolest status quo on see 14 - 15% ja mul on näiteks 7% ja see ei ole tunda? Sellesse ma ei usu, arvan, et see ongi suures osas see näljasignaal, mis suurenenud söögiisude näol rasvaprotsendi vähenedes saadetakse. Aga loomulikult, paralleelselt sellega nendin, et palju on peas kinni ja palju on võimalik seda asja läbi mõtte ja motiveerituse talutavamaks muuta.

Olen kuskilt lugenud, et kui inimese nägu on dieedi (toitumise) tulemusel nö. sissevajunud ehk teisisõnu, kui defitsiit on märgatavalt ja tugevalt vähendanud inimese näo rasvaprotsenti, siis viitab see pikemaajalisele ja korralikule mikro – ja makrotoitainete puudumisele. Ja meil kulturistidena on see defitsiit tõepoolest ju olemas, enamasti sõltuvalt valmistumise perioodist suhteliselt pikalt vältav. Usun, et kitsaks jäänud nägu, esiletükkivate põsesarnadega ei saa jällegi alaliselt hea enesetundega käsikäes käia. Ent, on levinud tõsiasi see, et kulturisti nägu ongi ka see, mis paljudel juhtudel on hea vormi indikaatoriks, samas osutab rasvaprotsendi vähenemine näopiirkonnas ka pikemaajalisele defitsiidile või alatoitlusele, mille sümptomiteks sissevajunud näole lisaks ongi magamatus, väsimus, apaatia, jõuetus, halb enesetunne, teatud hetkedel ka närvilisus, keskendumisvõime puudumine jt. Kõik eelnevad sümptomid ongi needsamad, millele Ott viitas, et ka tema koges neid varasemates valmistumistes. Ühelt poolt on hea vorm „loetav ka näost“. Teisalt on ju ametlikult ja teaduslikult tunnistatud, et kitsaks jäänud näoga kaasnevadki sümptomid ning kõrvalmõjud, mida olen ka ise kirjeldanud ja omal nahal kogenud. Kas teistmoodi ei olegi võimalik head vormi teha? Ma ei väida, et ei ole, küll väidan, et mina enda puhul ei näe lähiajal sellist võimalust!


Fitness.ee avaldatud teksti-, foto- ja videomaterjalide kopeerimine on lubatud ainult Robocop OÜ kirjalikul loal. Materjalide loata kasutamise eest esitatakse arve. Loa saamiseks palume pöörduda: toimetus@fitness.ee

 

Atarashii Naginata - uus spordiala?

Varia | 

Atarashii Naginata - kas uus spordiala? Eestis on spordialaga tegeletud kõigest paar aastat, kuid spordiala ise on juba mitme sajandi…


Kas valida nutikell või nutivõru?

Varia | 

Nutivõru on kiiduväärt trennikaaslane! Nutivõrud on lihtsamad nii oma välimuselt kui kasutamisvõimalustelt. Erinevalt puutetundliku…