Varia

Miks kulturistid on rohkem lihastes kui jõutõstjad… II osa

Varia  |   |  tekst:  |  fotod: T Nation  |  Kommenteeri

Kuidas seletada lihaselisuse erinevust kulturistide ja jõutõstjate vahel?


Paljud treenerid ja sportlased ise arvavad, et lihaste arengu määrab valdavalt pinge kestus. See on osaliselt õige, kuid liialt lihtsustatud arusaam asjast. Tegelikult on terve rida faktoreid, mis on määravad ja mõjustavad ning mida tuleb arvesse võtta. Millisest pingest me räägime? Millisest pinge kestusest me räägime? Millise sagedusega pingest me räägime? Millise iseloomuga pingest me räägime? Kindlasti, kui me räägime lihasmassi kasvatamisest, siis passiivne pinge ei ole nii efektiivne kui aktiivne pinge.
Paljud usuvad endiselt, et pidev edasiminek maksimaalses jõus on lahendus ka suurte lihaste saavutamiseks. Tegelikult on nii, et ehkki maksimaalne jõud ja selle kasv on kindlasti lihaste suurenenud ristlõike pindalaga seotud on veel palju teisigi adaptatsioone, mis just lihasmassi kasvu stimuleerivad. Kusjuures, ka maksimaalse jõu arengut määravad paljud sellised adaptatsioonid, mis erilist lihasmassi arengut kaasa ei toogi (Schoenfeld, 2010).

Raamatus „Neuromechanics of Human Movement“ esitab Roger Enoka (Enoka, 2008) kaheksa potentsiaalset neuroloogilist aspekti, mille täiustumine põhjustab jõunäitajate paranemise ilma märgatava lihashüpertroofiata:
* Supraspinaalsete keskuste töö võimekuse paranemine
* Antagonislihaste aktiivsuse vähenemine
* Agonistide ja sünergistide efektiivsem aktivatsioon
* Neuronite vahelise koordinatsiooni paranemine
* Bilaterlaase defitsiidi vähenemine
* Motoorsete ühikute sünkronisatsiooni paranemine
* Lihaskiudude paranenud aktivatsioon (EMG)
* Motoneuronite ja lihaskiudude erutuvuse tõus, sünapsite töö tõhustumine

Kõikide nimetatud mehhanismide täiustumine tähendab kokkuvõttes lihastevahelise ja lihasesiseste koordinatsioonimehhanismide paranemist jõuharjutuste tegemisel. Nende nimetatud koordinatsioonimehhanismide täiustumine ongi hüpertroofiata kaasneva jõu ja selle arengu taga. Samuti paranevad jõutreeninguga kõõluste ja sidemete omadused, mis panustub samuti jõu juurdekasvu ilma suurema hüpertroofiata.

Lihaskiudude kinnitumise nurk. Nurk, mille all lihaskiud kinnituvad näib otseselt mõjutavat (kusjuures oluliselt) jõu genereerimise võimet. Mida suurema nurga all lihaskiud kinnituvad (sulglihaste korral) seda enam väheneb lihase võime jõudu genereerida (Kawakami jt. 1995). Huvitavalt on uurimustes leitud, et kulturistidel on enamasti lihaskiudude kinnitumise nurgad suuremad kui samal tasemel jõutõstjatel, seda arvatavasti ka treeningmetoodikast tulenevalt (Ikegawa jt. 2008).

Tõlkijalt: tundub siis, et seda nurka on treeninguga võimalik teatud määral mõjutada.

Sarnaselt jõu suurenemisele ilma hüpertroofiata on ka mitmeid võimalusi kasvatada lihaseid suuremaks nii, et maksimaaljõud oluliselt ei parane. Üks mehhanism, mille arvelt see tulla saab on mittekontraktiilse komponendi ja selles sisalduvate elementide kasvu stimuleerimise arvelt. Mittekontraktiilne hüpertroofia tähendab kollageeni, glükogeeni ja teiste raku sarkoplasmas sisalduvate organellide ja substraatide kasvamist. Me tunneme seda fenomeni ka “sarkoplasmaatilise hüpertroofia” nime all (Siff ja Verkhoshansky, 1999).

Ja, kuna jõud kui omadus produtseeritakse otseselt ikkagi läbi sarkomeeride, siis sarkoplasmamahu suurenemine 1 KM – i märgatavalt ei paranda. Ent, mittekontraktiilsete komponentide suurenemise arvelt tulnud lihasraku mahukus väljendub selgelt lihase massi ja suuruse kasvuna.

Samuti põhjustab aeglaste I tüüpi kiudude massi kasv hüpertroofiat ilma märgatava jõu juurdekasvuta. Need kiud on tegelikult vastupidavusele orienteeritud kiud ja ei oma võimet produtseerida suurt jõudu (McCardle jt. 2010). Ent, mida paljud ei tea ja alahindavad on tõsiasi, et I tüüpi kiud on vabalt võimelised hüpertrofeeruma, kui neid jõutreeninguga mõjutada. Mis siis, et nende kasvupotentsiaal on umbes 50% väiksem kui kiiretel kiududel, nad on siiski võimelised edukalt hüpertrofeeruma ja hüpertrofeeruvadki, kui stiimul on seda tingiv (Kosek jt. 2006; Staron jt. 1989). Väga paljudel kulturistidel ongi I tüüpi kiudude läbilõige selgelt paksem kui jõutõstjatel (Tesch ja Larsson, 1982). See võib ka selgitada, miks Platz oli märgatavalt suurema vastupidavusega kui Hatfield, kuid ei olnud maksimaalse jõu poolest nii tugev kui konkurent.

Kui maksimaalne jõud sõltuks väga oluliselt lihashüpertroofiast, siis olekski jõutõstjad tõenäoliselt meie planeedi suurimad inimolendid. Samuti “jahiks” kulturistid tunduvalt rohkem maksimaalseid raskusi, mitte niivõrd “pumbatust”. Lihtsalt väljendudes, tugev ei tähenda alati suurt ja kõige suurem ei ole alati kõige tugevam.

Ikkagi, miks siis kulturistid on rohkem lihastes kui jõutõstjad?


Fitness.ee avaldatud teksti-, foto- ja videomaterjalide kopeerimine on lubatud ainult Robocop OÜ kirjalikul loal. Materjalide loata kasutamise eest esitatakse arve. Loa saamiseks palume pöörduda: toimetus@fitness.ee

 


Goldensand klmpressitud kookosli

Kas valida nutikell või nutivõru?

Varia | 

Nutivõru on kiiduväärt trennikaaslane! Nutivõrud on lihtsamad nii oma välimuselt kui kasutamisvõimalustelt. Erinevalt puutetundliku…


Treener soovitas...!?

Varia | 

Kahjuks ei ole see ulmekirjandus, vaid viimasel ajal minuni jõudnud väljaütlemised meie bikiinisportlastelt. Ei usu, et selliseid soovitusi…