Kas ma võin õhtul piimakisselli juua?
Ühel õhtul, umbes 22.45 helistas mulle üks inimene ja küsis sellise küsimuse, et: „Kui rammus see piimakissell on, mida nendes kilostes pakendites müüakse?“ „Mis mõttes rammus“ ei saanud mina nagu kohe hästi aru, et „nii ei saa nagu öelda või küsida, et kui rammus, kõik on suhteline ja sõltub“. Asi selles, et inimesel isutas kangesti paar korralikku klaasi seda piimakisselli ära juua, aga probleem selles, et keha nagu käest ära ka läinud, aeg hiline ja ei tahaks asja hullemaks ka lasta.
Raske seda asja neile seletada, raske on selgeks teha, et kuidas selle „rammususega“ on, kas „tohib/ei tohi“, kui palju, kuna ja mida tohib. Inimestel on võimatult raske mõista, et suur osa nii meis, kui meie ümber toimuvast kulgeb protsessidena. Protsessidena, mis ühelt poolt saavad alguse ja kujunevadki väikeste sündmuste summana, teisalt ei avalda pisikesed sammud või detailid enamasti tervikprotsessile koheselt ja nähtavalt väga suurt mõju. Sama on kaalu langetamisega, kaalu tõusuga, üldse igasuguse arenemisega, millegi muutmise või muutumisega. Ühelt poolt saab ka sajakilomeetrine teekond alguse just esimesest sammust, samas, kui te olete selle sammu või kaks ära teinud, ei ole märgata, et te oleks oma teekonnal just väga kaugele jõudnud.
Mida siis öelda sellisele õhtusele kisselisõbrale? Ühelt poolt tekib mul sedasorti küsimusi kuulates alati selline kurbkoomiline assotsiatsioon olukorrast, kui maja on räigelt leekides, tõsiselt põleb ning siis minnakse seda suurt tulekahju ämbritäie veega kustutama. Teiselt poolt, oleks vale ka „käed rüppes istuda“ ja üldse mitte midagi teha/soovitada või valesti soovitada.
Tohib või ei tohi, kas teeb paksuks või ei tee?
Kõik on suhteline ja ühest vastust ei olegi. Ega tavainimene sellest „suhtelisuse“ jutust ei saa muidugi aru. Mida see suhtelisus tähendab? See tähendab seda, et kas seda kahte klaasitäit piimakisselli võib õhtul kell 22.45 juua, see sõltub taustsüsteemist. Taustsüsteemiks on teie elustiil kulgeva protsessina ehk kõik see, mida te olete teinud lõppenud päeval, eelmisel päeval ja kuidas plaanite sisustada järgnevaid päevi. Siinkohal räägime me kehalisest aktiivsusest, töö iseloomust, juba tarbitud toitudest ja kaloraažist. Kui liikuv töö teil on, kas teete lisaks päevatööle treeninguid, kui teete, siis millal (päeva lõikes) teete, kui intensiivsed need treeningud on, kui kestvad, millise kulutusega (kaloraaži silmas pidades) on olnud terve päev ja treeningud? Kõik see kokku määrab selle, kas, millal ja kui palju piimakisselli võite õhtul kell 22.00 – 23.00 juua. Loomulikult, kui te jõudsite intensiivsest trennist koju kell 21.30 ja vahepeal söönud, siis pole küsimustki – taustsüsteem on selline, et ei juhtu midagi, kui selle paar klaasi kisselli kasvõi südaööl sisse kallate. Samas, kui olete väheliikuv inimene, erilist kulutust ei ole päeval olnud ja päeva jooksul on päris kenasti ka söödud, siis tõepoolest – ega seda kisselli ei oleks vaja, ütlen seda kui toitumisnõustaja. Aga, kui ma inimesena ausalt ütleks, siis vahet ei ole. Vahet ei ole selles mõttes, et kui te läbustate päevast päeva niikuinii inaktiivselt/ebatervislikult ja elategi sellises stiilis ning siis mingil õhtul muretsete kahe klassi piimakisselli pärast – siis ei ole vahet.
Inimesed kipuvad asju nägema must-valgelt, nõnda on ka toitumisega. Tunnistatakse tihtipeale ainult kas „tohib“ või siis „ei tohi“. Niisamuti on mul päris raske vahest teatud kodanikele seletada, kuidas ma olen raskel dieedil ja söön siis ise sealjuures 20% – st, suhteliselt „rammusat“ hapukoort. Nähakse vaid seda, et mees on dieedil ja „näe, sööb rasvast hapukoort ja räägib, et ikka on raske“, ent ei suudeta mõista, milline on tegelikult minu kulutus trennides, milliste seeriate ja raskustega ma treenin ning kui vähe on see 20 – 50 grammi hapukoort tegelikult. Aga, taustsüsteem on paigas ja näe võib „rammusat“ hapukoort, juustu ja šokolaadigi lubada.
Siit see tulebki, et tegelikult võib kõike süüa, ka kaalu langetamise taotluste olukorras, aga küsimus on kogustes, üldkaloraažis ja ajastatuses. Nende asjade mõistmiseks tuleb aga esmalt endale tõsiselt teadvustada, et te tahate muutust elus, te soovite tervislikult toituma hakata, tuleb koguda teadmisi, hakata uurima/lugema – tuleb tahta. Tuleb püstitada teadvustatud siht, mida mööda hakkate ennast tundma õppides ja eksperimenteerides liikuma.
Autor: Janar Rückenberg