Merike Madar – Eesti esimene naiskulturist

Merike Madar oli aastatel 1987–1990 vaieldamatu esinumber naiste kulturismis kogu Nõukogude Liidus. Tema lugu algas Tartu maantee jõusaalis 1984. aastal ja viis ta Euroopa meistrivõistlustele Oslosse ning Leningradi. See on ülevaade tema teest – aegadest, mil naiste kulturism Eestis alles juuri ajas.

Merike Madari tee võimlemisest kulturismi

Merike kuulus Eesti sportvõimlemiskoondisse aastatel 1966–1972. Kuus aastat tipptasemel võimlemist andsid kõva põhja – nii tehnilise vilumuse kui ka loomupäraselt lihaselise keha, mille ta enda sõnul oli loodusega kaasa saanud.

Kulturismi juurde jõudmine võttis aga aega. Möödus tervelt 12 aastat, enne kui Merike 1984. aastal Tartu maantee klubi uksest sisse astus. See klubi sai hiljem tuntuks Flexeri nime all ja seal treenisid Eesti kulturismi pioneerid, näiteks Olev Annus, ning kultuurivaldkonna inimesed.

Klubi iga-aastased peod olid legendaarsed. Üles astusid tuntud näitlejad ja lauljad, ning just sellel laval sai tuleristsed ka Merike. Esinemine võeti soojalt vastu. Nii see algas.

Võidukäik Nõukogude Liidus 1987–1990

Esinemiskutseid tuli üksteise järel. Läbi sai sõidetud Eestimaa „süldipeod”, nagu Merike ise neid kutsub, aga ka Nõukogude Liidu avarused. Paraku naistele tollal Eestis võistlusi ei korraldatud, mistõttu Merike Madari võistlejatee algas hoopis Leedus – riigis, mis on kulturismivallas Eestist alati sammukese ees olnud. Ka esimesed toetajad tulid sealt.

1987. aasta kevadel toimus Kaunases esimene kulturismivõistlus naistele – väidetavalt esimene kogu „suurel kodumaal”. Võitjaks tuli Merike Madar kuni 57 kg kehakaalukategoorias. Diplom on selle kohta tänini alles.

Järgmised neli aastat olid sisuliselt katkematu võiduseeria. Merike võitis peaaegu kõik võistlused, kus üles astus – nii oma kehakaalukategoorias kui ka absoluutarvestuses. Tema saavutuste hulka kuuluvad NSV Liidu meistri- ja karikavõistluste absoluutvõidud aastatest 1988–1990.

Tollal oli koondiste komplekteerimine sageli poliitiline mäng, mis lõi valusalt Leedu ja Eesti sportlasi. Seda kõrgemalt tuleb hinnata Merike tulemusi – kui keegi on pea jagu üle, siis ei aita ka poliitika.

Merike Madar rahvusvahelistel võistlustel

1988. aasta juunis külastas Nõukogude Liitu IFBB president Ben Weider, teemaks liitumine rahvusvahelise alaliiduga. Visiidi käigus näidati talle suurejoonelist võistlust Leningradis, kuhu oli kutsutud kogu üleliiduline paremik, sealhulgas naiskulturistid.

„Härra Weiderile asi meeldis sedavõrd, et kinkis mulle absoluutvõidu eest videomaki, mis oli sel ajal kõva sõna,” meenutab Merike muigega.

1988. aasta sügisel võeti Nõukogude Liit IFBB liikmeks ja tee Euroopa ning maailmameistrivõistlustele oli põhimõtteliselt avatud. 1989. aasta Oslo EM-l võistles Merike kuni 57 kg kategoorias ja sai 12. koha. Samadel võistlustel jõudis kuni 52 kg arvestuses 14. kohale ka teine eestlanna Kersti Põder – fakt, mida senised ajalooraamatud pole maininud.

1990. aasta EM-l Leningradis oli Nõukogude koondises juba kolm eestlannat: Inna Uit (4. koht), Kersti Põder (9.) ja Merike Madar (10.) – kõik kuni 52 kg kategoorias. EM-kuld Merikesel siiski saamata ei jäänud – see tuli võistkondlikus vabakavas, kus kogu trupp esitas ühise kompositsiooni.

Sellesse perioodi mahuvad veel võidukad esinemised Poolas, Tšehhoslovakkias, Jugoslaavias, Saksa DV-s ja Soomes.

Merike Madari tagasitulekud ja pärand

1990. aasta jäi tippspordis viimaseks. Demonstratsiooniesinemisel saadud põlvetrauma ei lubanud korralikult treenida ning ettevalmistus järgmisteks Euroopa meistrivõistlusteks katkes. Otsust mõjutas ka see, kuhu naiste kulturism üldiselt suundumas oli.

„Mina tahtsin alati naiseks jääda ja mitte hakata habet ajama,” on ta ühes hilisemas intervjuus öelnud.

Sellele vaatamata on Merike meedia tähelepanu pälvinud ootamatute tagasitulekutega võistlusareenile aastatel 1992, 2000, 2005 ja 2006. Viimane etteaste – Eesti karikavõistlustel 2006 – lõppes võiduga.

Raamatus „50 aastat võistluskulturismi Eestis” jääb mulje, et naiste kulturism Eestis algas „tühjalt kohalt” 1990. aasta karikavõistlustega. Tegelikkuses algas lugu varem, ja Merike Madar väärib selles loos esiplaani.

KKK Merike Madari kohta

Millal oli Merike Madar oma karjääri tipus?
Aastatel 1987–1990 oli ta vaieldamatu esinumber naiste kulturismis kogu Nõukogude Liidus, võites peaaegu kõik võistlused, kus üles astus.

Mis varasema spordialaga ta tegeles?
Merike kuulus Eesti sportvõimlemiskoondisse aastatel 1966–1972. See andis hiljem kulturismiks tugeva füüsilise põhja.

Kas ta võistleb tänagi?
Tipptasemel mitte, aga ta on teinud mitu ootamatut tagasitulekut. Viimane oli võidukas etteaste Eesti karikavõistlustel 2006. aastal.

Autor: Indrek Otsus