Olev Annus: Eesti kulturismi klassik

Olev Annus ei ole Eesti kulturismis lihtsalt vana nimi arhiivist. Ta on mees, kelle võidud, lavavorm ja jonnakas sihikindlus annavad siiani mõõdupuu, mille järgi paljud meie kulturismilugu vaatavad.

See lugu võtab tema teekonna kokku inimlikult: kust kõik algas, kuidas treeniti ajal, kui jõusaale oli vähe, ning mida tänane treenija sellest päriselt õppida saab.

Miks Olev Annus on Eesti kulturismi klassik

Olev Annus sündis 26. aprillil 1951 Kohtla-Järvel. Tema sportlastee ei alanud kulturismilaval, vaid maadlussaalis. Umbes 15-aastaselt treenis ta Tallinnas Rataskaevu tänaval, kus samas majas olid maadlussaal, poksiring ja tõstepõrand. Noore poisi eeskujud olid loomulikult Georg Lurich ja Georg Hackenschmidt. Sellised nimed kandsid tol ajal jõu ja tahte sümbolit.

Maadluseks oli jõudu juurde vaja. Nii jõudis kang kätte. Annus on ise meenutanud, et ta tegi kangiga seda, mida oskas. Täpset esimest jõutreeningut ta enam ei mäletanud, aga üks asi jäi alles: lihased hakkasid kasvama ja jõudu tuli juurde.

Oluline pööre tuli siis, kui ilmus Ervin Lieberti raamat „Atleetvõimlemine“. Sellest sai talle esimene treener. Mitte inimene, vaid raamat. Tänapäeval kõlab see veidi uskumatult, sest treeningkavasid leiab mõne sekundiga. 1960. ja 1970. aastate Eestis oli hea info aga omaette varandus.

Tulemused tulid kiiresti. Tallinna Kalevi vabamaadluse meistrivõistlustel seljatas ta vastased vähem kui minutiga. Siis tuli põlvevigastus ja maadlus jäi kõrvale. Kulturism jäi alles.

Pärast armeeteenistust Nõukogude armees õppis Annus Tallinna Pedagoogilise Instituudi kehakultuuriteaduskonnas. See ei olnud juhuslik valik. Kui eesmärk oli saada Nõukogude Liidu meistriks, pidi ta mõistma füsioloogiat, anatoomiat, toitumist ja lihaste arengut. Lihtne tõde: ainult tahtest ei piisa, kui keha toimimist ei tunne.

Esimesed võistlused olid tema mäletamist mööda Tallinnas 1972. aastal. Tulemuseks tuli Eesti juunioride absoluutne meistritiitel. Juba 1973. aastal võistles ta täiskasvanute seas ja võitis Eesti absoluutse meistri tiitli. Saal oli rahvast täis, publik elas kaasa ja noorele sportlasele tundus järgmisel päeval, et kõik tänaval vastutulijad tunnevad ta ära.

Hiljem tulid suuremad nimed, suuremad lavad ja suuremad pinged. Annuse tähtsaimaks saavutuseks jäi NABBA Professional Universe võit. Sama tiitliga seostub kulturismimaailmas ka Arnold Schwarzeneggeri nimi. Proffide arvestuses ei olnud seal kaalu- ega pikkuskategooriaid. Kõik läksid ühte ritta. See teeb võidu kaalukaks ka praegu.

Kuidas Olev Annus treenis ja toitus

Suvel treenis ta Rahumäel. Poistega ehitati hoovi treeningruum, millel oli katus ja põrand. Katusel seisis tünn veega. Kui päike vett soojendas, sai pärast trenni leige veega pesta. See oli oma aja luksus.

Talvel treenis ta TPI tõstesaalis. Ta käis ka Mäetehnikumi saalis ning hiljem Tartu maantee jõusaalis. Laululava all oli vahepeal Eesti kulturismi peakorter, aga Mustamäelt sinna sõitmine ei olnud iga päev ahvatlev. Tingimuste üle ta väga ei kurtnud. Hantlid, kangid ja mõned masinad olid olemas.

Soomes pilt muutus, aga mitte kohe. Esialgu ei tundunud treeningtingimused Eestiga võrreldes tohutult teistsugused. Hiljem Helsingis Mikonkatu Gold’s Gymis oli juba maailmatasemel masinate valik. Annuse nimi oli selleks ajaks tuntud ning paljudes saalides ta treenimise eest maksma ei pidanud.

Treeningust rääkides oli Annus alati detailne. Ta on öelnud, et täieliku kava lahti seletamine võtaks liiga palju aega. Seminaridel võis ainult treeningu teooria kesta neli tundi. Ühe selge joone saab siiski välja tuua: enne suurvõistlusi treenis ta kaks korda päevas. Mõnikord tähendas see isegi öist trenni umbes südaööst kella kaheni.

Lisaks jõutreeningule kasutas ta veloergomeetrit, tavaliselt umbes 30–45 minutit päevas. Soomes asendasid kõndimine ja veloergomeeter suure osa jooksmisest ja suusatamisest. See on huvitav detail, sest paljud kulturistid otsivad siiani tasakaalu: kuidas vormi parandada nii, et lihasmass ei kannataks.

Toitumises hoidis Annus valgu osakaalu kõrgel. Mida lähemale tulid võistlused, seda rohkem rõhku läks valgurikkale toidule ning seda vähem oli menüüs süsivesikuid ja rasvu. Nõukogude Eestis ei olnud see lihtne. Hea liharaiuja tuttavate seas võis teha elu palju kergemaks. Soomes oli vahe suur: poest sai kätte nii rasvatu liha kui ka rasvatu kala.

Siin tasub üks asi rahulikult välja öelda. Tema töömaht ja distsipliin ei ole algaja treenija jaoks mall, mida pimesi kopeerida. Kaks trenni päevas sobib vaid väga kindla eesmärgi, taastumise ja kogemuse korral. Aga mõtteviis on ülekantav: tee plaan, jälgi keha, õpi ja korrigeeri.

Eeskujud ja konkurendid

Annuse eeskujud olid selle aja suured nimed: Arnold Schwarzenegger, Rick Wayne, Frank Zane, Robby Robinson, Sergio Oliva ja Franco Columbu. Need olid mehed, kelle pildid ja tulemused andsid sihi. Eesti suurimaks konkurendiks pidas ta Indrek Otsust, kellega käis sõbralik, aga terav võistluslik pinge.

Otsus olevat teda pidevalt ähvardanud „kotti panna“. Budapestis läks konkurent juba järgmisel hommikul pärast võistlust jooksma ja kordas sama mõtet. Annuse kuiv huumor oli sellele omane: mis mul üle jäi, tulin ära Soome. Siia ta järele ei tulnud.

Rahvusvahelisel laval puutus Annus kokku paljude suurkujudega. Ta on võistelnud ka Dorian Yatesiga ja teda võitnud. Karjääri lõpu poole olid laval nimed nagu Boyer Coe, Chris Dickerson, Lou Ferrigno, Danny Padilla, Robby Robinson ja Ed Corney. See ei olnud enam ainult Eesti spordilugu, vaid osa kulturismi suuremast ajaloost.

Soome aastad ja föderatsioonide surve

Soomes võeti Annus alguses hästi vastu. Ta elas mõnda aega Jyväskyläs, hiljem treenis Helsingis. IFBB andis talle loa esindada Soomet Euroopa meistrivõistlustel Hollandis, kui ka Soome föderatsioon nõustub. Soome ei nõustunud ja ta esines seal vaid guest poser’ina.

Hiljem sai ta loa esindada Soomet Las Vegase maailmameistrivõistlustel. Tulemuseks oli kolmas koht raskekaalus. Paljudele oleks see olnud suur võit. Annus oli pettunud, sest ta läks võitma.

Kui enne järgmist MM-i selgus, et Soomet saadetakse esindama ainult Soome kodanikud, võttis ta ühendust NABBA-ga. Ta sai loa osaleda NABBA MM-il ja eriloa ka Professional Mr. Universe võistlusele. Ta võitis oma kategooria, amatööride maailmameistritiitli ja seejärel ka proffide tiitli.

Sellega kaasnes aga konflikt IFBB-ga. Annus sai eluaegse võistluskeelu, tema enda sõnul koguni kahel korral, sest võistles teises föderatsioonis. Tänase lugeja jaoks võib see tunduda kummaline, aga tollases kulturismimaailmas olid föderatsioonide piirid ja võimuvõitlused väga teravad.

Mida noor sportlane sellest õppida saab

Annuse soovitus noortele kulturistidele oli otsekohene: vaata esmalt kriitilise pilguga peeglisse. Milline on kehaehitus? Kas õlad on laiad või kitsad? Kuidas suhestuvad puusad ja õlad? Kui pikad on jalad ülakehaga võrreldes? Osa eeldusi saab arendada, osa mitte.

See võib kõlada karmilt, aga võistluskulturism ongi karm ala. Kõik ei saa laval absoluutseks võitjaks. Samas ei tähenda see, et treening oleks väärtusetu. Jõusaal õpetab kannatust, enesekontrolli ja järjepidevust ka inimesele, kes kunagi lavale ei lähe.

Kui eeldused on head ja soov on tõsine, tuleb juurde teine pool: tahtejõud. Annus rõhutas sihikindlust, enesekontrolli ja valmisolekut pettumusteks. Võidud on nähtavad, loobumised mitte. Publik näeb vormi laval, aga ei näe neid õhtuid, kus tuleb minna trenni ka siis, kui tuju pole.

Tänapäeva treenija saab sellest võtta kolm lihtsat asja. Esiteks: õpi baasi, enne kui otsid imemeetodit. Teiseks: toitumine ei ole lisand treeningule, vaid osa tulemusest. Kolmandaks: vali eesmärk ausalt. Tervem keha, parem rüht ja tugevam selg on samuti päris eesmärgid, mitte lohutusauhind.

Annus ise suhtus tänapäeva kulturismi ettevaatliku distantsiga. Ta märkas, et kategooriaid on tulnud palju juurde ning jaotus kulturistideks ja klassikalisteks kulturistideks tekitas temas küsimusi. Tema ajal oli IFBB-s vaid neli kaalukategooriat: 70, 80, 90 ja üle 90 kg. Praegu on süsteem teistsugune, mõnes mõttes avatum, mõnes mõttes segasem.

Karjääri lõpu määrasid osalt vigastused ja osalt tunne, et kõrgeima koha nimel võitlemine ei ole enam sama. Pärast 1991. aasta NABBA Professional World Championships võitu sai ta vigastada paremat biitsepsit ning rinnalihase ala- ja keskosa. Operatsioon ei õnnestunud nii, nagu vaja. Ta jätkas, õppis laval vigastusi varjama ja võitis 1994. aastal Jan Tana Classic Professional Men võistluse, kuid endine tase oli kadunud.

1994. aasta Masters Olympial oli ta viies. 1995. aastal tulemus ei paranenud. Siis lõpetas ta võistlemise. Hiljem töötas ta ettevõttes tegevdirektorina, müüs aastate pärast oma aktsiad äripartnerile ja kirjeldas end peaaegu vaba härrana.

Kas ta hoiab end veel vormis? Tema vastus oli aus: jõusaal on üle tee, ehk kunagi saab temast taas aktiivne külastaja. See on üsna inimlik lõpp mehelt, kelle nimi seostub Eesti kulturismis erakordse vormi ja võidutahtega.

KKK: Olev Annus

Millal alustas Olev Annus kulturismiga?

Ta jõudis jõutreeninguni teismelisena maadluse kaudu. Pärast põlvevigastust jäi maadlus kõrvale, kuid kangi- ja hantlitreening jätkus ning kulturism sai tema peamiseks spordialaks.

Mis oli Olev Annuse suurim saavutus?

Tema suurimaks saavutuseks peetakse NABBA Professional Universe võitu. See tiitel oli eriti kaalukas, sest proffide arvestuses võistlesid kõik samas kategoorias.

Mida saavad tänased treenijad temalt õppida?

Kõige rohkem tasub õppida järjepidevust, ausat enesehindamist ja valmisolekut teadmisi koguda. Hea vorm ei sünni ainult raskest trennist, vaid ka toitumisest, taastumisest ja pikast kannatusest.

Autor: Fitness.ee

Tutvu lähemalt: ”Atleetvõimlemine”