Väärarusaamised…
1. Kui sa ennast trennis „pikali“ ei tõmba, siis ei ole ka trennist kasu. Ei vasta tõele. „Pikali“ tuleb ennast ka vahest tõmmata, kuid see ei ole arengu absoluutne alus.
2. Lihased muutuvad treeningute katkestades rasvaks. See on bioloogiliselt võimatu! Üks kude ei muutu teiseks. Nii nagu rasvkude ei saa muutuda närvikoeks või närvikude ei transformeeru lihaskoeks.
3. Jõutreening ei põleta rasvasid. Jõutreening ammutab OTSESELT rasvade arvelt võrdlemisi väikese osa energiat, ent kehakaaluga tegelemisel on tegelikult väga oluline (isegi primaarne) summaarne energeetiline käive.
4. Raskuste tõstmine muudab naised mehelikuks. Ei muuda. Naise bioloogia ja geneetika lihtsalt ei lase sellel juhtuda.
5. Pikad seeriad ja suur korduste arv loob reljeefse ja separeeruvate lihastega väljanägemise. Kirjeldatud väljanägemine tuleneb toitumisega manipuleerimise arvelt.
6. Jõutreening on ohtlik. Selle peale võiks küsida, et kas on olemas asja (tegevust/olukorda), mis ei ole ohtlik? Kas üle tee poodi minna on ohutu? Ei ole, sest kõiki tingimusi mitte täites võib auto alla jääda. Kui vastavalt käituda ja/või teatud tingimusi mitte täita, siis on iga asi ohtlik, alates jooksmisest ja kelgutamisest kuni õmblusmasinaga õmblemiseni välja (jne). Nii on ka jõutreeninguga. Täites treeningu teostamise metoodilised ja tehnilised tingimused on jõutreening üks ohutumaid treeningu vorme üldse. Pallimängud ja kergejõustik ei saa ohutuses isegi mitte ligilähedale.
7. Jõutreening paneb kasvu kinni. Ei pane, siin ei ole ka midagi pikalt rääkida. Hakkasin raskeid asju väga noores vanuses punnima ja olen täna 187 cm pikk.
8. Jõutreening muudab aeglaseks. Minu teada on üks kõige suurema kiirusliku võimekusega tegelaskond klassikalised tõstjad. Mõnevõrra väiksema plahvatusega jõutõstjad. Selle väärarusaama korral aetakse segamini kaks asja: treeningu tagajärjel lihaste arvel suurenenud kehakaal (mis võib vähesel määral endiste aegade särtsu mõjutada) ja jõutreeningu toime meie organismile. Viimane (jõutreeningu toime), mida lühemaks muutuvad seeriad ja suuremaks raskused, teeb meid üksnes kiiremaks.
9. Selleks, et lihased areneksid peab igale lihasele eraldi ja isoleeritult lähenema. Ei pea, otse vastupidi. Kui soovite areneda kiiremini, siis peaks rõhk olema baasharjutustel ja baasjõunäitajate süsteemsel kasvatamisel.
10. Lihasmassi kasvatamine nõuab ilmtingimata variatiivsust treeningul. Variatiivsus (erinevad harjutused, nende järjekord treeningul, erinevad seeriapikkused jne) on oluline, kuid seda mitte kaugeltki niipalju, kui seda usutakse olevat. Kui koguaeg mingeid parameetreid liiga tihti muuta, siis ei saa ka arengut tekkida ning seda mõõta. Variatiivsuse liigse rakendamise korral on see oht, et ei suudeta enam oma arengut teadlikult reguleerida ja koormuseid arendavalt doseerida.
11. Mida rohkem seeriaid treeningul, seda parem areng. Ei vasta tõele. On sisuliselt kivisse raiutud tõde, et efektiivse jõutreeningu kestus on 60-90 minutit ja/või 20-30 tööseeriat. Keskmiselt peaks üks jõutreening sellesse vahemikku ära mahtuma (mõlema parameetri korral).
12. Kui lihased on eelmisest treeningust valusad, siis tuleks järgnev treening edasi lükata. Vale. Lihasvalu ei tule karta. Teatud olukorras (harva) võib see vajadus tekkida, aga üldjuhul ei tule täiselujõus harjutajal lihasvalu karta ning kerge kangus eelmisest treeningust ei ole põhjus järgneva treeningu ärajätmiseks (edasilükkamiseks). Iseäranis kehtib see harjutajate kohta 30 ja vähem eluaastat.
Järgneb…
Autor: Janar Rückenberg