21. detsember 2004

Füsioloogia VIII osa

Seedimine

Seedetrakti ja seedimisprotsesside üldine iseloomustus.
Seedetrakti peamised osad:
Suuõõs, söögitoru, magu, kaksteistsõrmik, peensool, jämesool.
Seedenõresid produtseerivad näärmed ja nende sekreedid. Suus-3 paari (kõrvasüljenäärmed, keelealused ja lõuaalused näärmed) ning hulgaliselt suuõõne kestas asuvad väikesed süljenäärmed-sülg. Maos- maolimaskesta näärmed-maomahl. Peensooles-maksa näärmed-sapp, pankreas e. kõhunääre-kõhunäärmenõre, peensoolenäärmed-soolenõre. Jämesooles-
Seedimisprotsessid:mehaanilised, sekretoorsed ja imendumisega seonduvad nähtused. Toitu töödeldakse seedekulglas mehaaniliselt ja segatakse seedenõrega, mille ensüümid lõhustavad toitaineid nii, et need muutuvad imenduvaks ja organismile vastuvõetavaks, valgud ja lipiidid kaotavad liigspetsiifilisuse.
Toidumassil seedekulgla läbimiseks kuluv ligikaudne aeg. Suuõõnes viibib toit 15-18 sekundit. Tahke toit läbib vahemaa suuõõnest maoni 8-9 sekundiga, vedel 1-2 sekundiga.Maos viibib toit 4-10 tundi. Kaksteistsõrmiksooles toit ei peatu. Peensooles toimub toidu lõplik seedimine , 10-15 tundi.
Jämesooles läheb 1-2 ööpäeva jääkainete edasiliikumisele.

Seedimine suuõõnes


Suuõõnes ei viibi toit üle 15-18 sekundi.Sellele vaatamata algab tema mehaaniline(süljega niisutamine, peenestamine) ja keemiline( süljefermentide toime liitsuhkrule) töötlemine, mille abil muudetakse toit neelatavaks. Suuõõnes toimub ka toidu aprobeerimine, st. Määratakse tema maitseomadused ja söödavus.Suuõõnes peenestatakse toit hammastega ja segatakse keelega.
Sülg on kergelt leeliseline vedelik(ph 7,4-8,0) ,sisaldab 98-99% vett ja 1-1,5% soolasid ning orgaanilist ainet.Ensüümidest on süljes süsivesikuid lõhustavat – amülaasi ning keelepära piirkonnas asuvatest Ebneri näärmetest pärinevalt, lipiide lõhustavat lingvaallipaasi.

Keskmine sülje hulk ööpäevas on 1-1,5 l. Hulk oleneb toidu koostisest ja veesisaldusest.
Peale amülaasi ja maltaasi kuulub sülje koostisse ka teisi orgaanilisi ja anorgaanilisi aineid. Orgaaniliste ainete esindajaks on näiteks valguline ühend- mutsiin, mis on limaaine ja muudab toidupala libedamaks ning soodustab selle allaneelamist. Lüsotsüümil baktereid hävitav toime.

Erinevate süljenäärmete poolt produtseeritava sülje suhteline kogus ja koostise iseärasused.
Kõrvasüljenäärmed esitavad vedelat sülge( seroosset). Keelealuste ja lõuaaluste süljenäärmete nõres on rohkesti lima.
Süljenäärmete talitluse reflektoorne regulatsioon. Põhilised ärritajad on maitse ja puhtmehaaniline puudutus. Suurt osa omavad KNS-s paiknevad keskused( piklikajus ja hüpotalamuses- see on omakorda peaaju koorte kontrolli all).Kui midagi suhu panna (maitse) , lähevad signaalid süljeerituskeskusse(piklikajju) retseptoritelt.
Lõhnaretseptorid saadavad signaale hüpotalamuse süljeerituskeskusesse.
Tingitud reflektoorne lüli- N: toidunõude kolina peale hakkab suu vett jooksma.
Seedetrakt on vegetatiivse KNS-i kontrolli all.

Nii sümpaatilise kui parasümpaatilise närvi toime on ühtemoodi erutav:parasümpaatilise korral eritub palju ja vedelat sülge, sümpaatilise korral eritub paksemat ja ensüümirikkamat sülge.
Suuõõs, kui refleksogeenne tsoon. Piisab suutäis head võtta, kui kogu seedetrakt on juba valmis toitu vastu võtma. Neelamine toimub reflektoorselt. Läbimälutud ja süljega niisutatud toit nihkub keelepärale, mille taha ja üles liigutamisega lükatakse see läbi kurgukitsuse neelu. Neelu läbimisel ristub toidupala tee hingamisteedega, pehme suulagi suleb ninaõõne tagantpoolt, kõri tõstetakse keelepära alla ja kaetakse kõripealsega, hingamine peatub reflektoorselt, toidupala satub söögitorru, kus tema edasiliikumine toimub selle lihaste peristaltiliste lainetaoliste kokkutõmmetega makku. Tahke toit käbib selle vahemaa 8-9 sekundiga, vedel aga 1-2 sekundiga.

Seedimine maos

Mao motoorika tagab nii toidu vastuvõtmise, maomahlaga segamise kui ka mao tühjenemise. Maos seedub toit 4-10 tundi.Siin toimub selle edasine mehaaniline ja keemiline töötlemine. Mehaaniline töötlemine (sagamine, hõõrumine, sõtkumine) kindlustatakse mao motoorikaga- mao seinas asuvate tugevate silelihaste kontraktsioonidega. Selle tulemuseks on pulsatsioon(segamine, et ensüümid pääseksid läbisegamise käigus toidule ligi). Keemiline töötlus toimub maomahla mõjul, mida nõristavad mao limaskestas asuvad näärmed.Mao limaskesta G-rakkudes tekkiv gastriin ning peensoole limaskestast pärinevad motiliin ja koletsüstokiniin avaldavad mao motoorikale stimuleerivat toimet, sekretiin, gastroinhibeeriv polüpeptiid( GIP ) ja glükagoon on pidurdava mõjuga.
Inimesel tekib ööpäevas 1,5-2,5 l maomahla. Maomahl sisaldab fermente, soolhapet, lima.
Maomahlas leiduvad peamised ensüümid e. fermendid on proteaasid ja lipaas. Proteaaside hulka kuuluvad pepsiinid, mida mao näärmerakud väljutavad mitteaktiivsete pepsinogeenidena.
Pepsinogeeni aktiveerib HCL (soolhape). Pepsiinid lõhustavad toidu valke polüpeptiidideks.
Lipaasi on maomahlas vähesel hulgal, kuna maokeskkond on neile ebasobiv ( maomahla ph 1,5-3,5, optimum neile aga 5,0). Lipaasid on tõhusad emulgeeritud rasvade (N:piimarasva) puhul.

Lüsotsüümi ( bakterite hävitamine) ja mutsiini (toidu libestamine) tähtsus maos on sama, mis oli ka suuõõnes. Mutsiinil on maos lisaks väga oluline maoseina funktsioon( nii füüsikaliste kui ka keemiliste mõjutuste eest), glükoproteiin ja kalduvus siduda endaga vitamiine( kaitseb maohapete eest, mis muidu neid lõhuks ja nad läheks lihtsalt niisama kaduma).
Maomahla happeline reaktsioon on tingitud temas sisalduvast soolhappest, mille tähtsus on:
1.ta aktiveerib pepsinogeene; 2.põhjustab valkude denatureerumist ja pundumist, mis soodustab nende fermentatiivset lõhustumist; 3.soodustab piima kalgendumist, mis on vajalik selle seedumiseks
4.aktiveerib hormoon gastriini, mida produtseerib maolukuti(pülooruse) limaskest ja mis suurendab maomahla nõristust; 5.sattudes kaksteistsõrmiksoolde, võtab osa paljude hormoonide moodustumisest, mis reguleerivad mao, kõhunäärme ja maksa talitlust; 6.peatab roiskumisprotsesse maos; 7.soodustab mao motoorikat; 8.osaleb toidumasside maost soolestikku ülemineku keerukas mehhanismis.

Maomahla sekretsiooni regulatsioonis on võimalik eristada 3 faasi, need on: 1.aju-e. kefaalfaas;
2.mao- e.gastraalfaas; 3.soole- e.intestinaalfaas. Ajaliselt on need faasid mõnes osas kattuvad.
AJUFAAS. Toidu nägemine, haistmine ja maitsmine koos sellele järgneva toidu mälumise ja neelamisega kutsub esile maomahla sekretsiooni. Aluseks on tingimatud refleksid, mille aferentne tee võib olla erinev, eferentne osa kulgeb üle uitnärvi ja jõuab enteraalse NS kaudu parietaal- e. G-rakkudeni. Peamiseks ülekandeaineks närvilõpmetes on atsetüülkoliin.Maomahla nõristus intensiivistub tingitud või tingimatute reflekside toimel, so. väga kiire regulatsiooni mehhanism (parasümpaatilised erutused). MAOFAAS algab kohe, kui toit satub makku (30 minuti jooksul pärast sööma hakkamist) , sekretsiooni stimuleerivad nii füüsikalised (venitus) kui keemilised(peptiidid , aminohapped, alkohol, kofeiin jt.)ärritajad. Toidu makku jõudmisel maosisu happesus väheneb ja see on üheks gastriini vallandavaks faktoriks.SOOLEFAAS saab alguse siis, kui toit jõuab kaksteistsõrmiksoolde. Ärritajateks on peensooleseina venitus, toidu keemiline koostis ning osmootne rõhk…Mehhanosensorite ärritamine pidurdab mao motoorikat ja tõstab mao sulguri toonust, kõrgema osmootse rõhuga kutsub osmosensorite kaudu esile GIPI vallandumise , mis pidurdab maomahla sekretsiooni ja motoorset aktiivsust. Kaksteistsõrmiksoole kemosensorid kontrollivad küümuse ph-d, soolesisaldise happelisemaks muutumine kutsub esile sekretiini vallandumise. Sekretiin stimuleerib kõhunäärme vesinikkarbonaadirikka nõre sekretsiooni, samal ajal pidurdab ta maomahla teket ja langetab mao motoorikat. Aminohapete jõudmine kaksteistsõrmikusse kutsub esile koletsüstokiniini( CCK ) vallandumise, mis põhjustab kõhunäärme ensüümirikka nõre produktsiooni ja sapipõie kontraktsiooni ning intensiivistab soole motoorikat.

Mao sekretoorne talitlus toimub 2 faasis: 1.REFLEKTOORSES FAASIS nõristub maomahl tingitud ärritajate (toidu välimuse, lõhn, indiferentsed ärritajad, mis on varem kokku langenud toidu saamisega) ja tingimatute ärritajate (suu ja neelu limaskesta mehaaniline ärritus toiduga) mõjul. Erutus, mis tekib retseptorites, antakse üle toitumiskestesse, kust impulsid uitnärvi eferentseid kiude mõõda maonäärmete juurde kulgevad. Tingitud reflektoorne maomahla nõristumine võib alata toidu haistmise ja nägemise mõjul. Seda mahla nimetatakse isumahlaks, selle nõristumine valmistab magu ette toidu vastuvõtmiseks. Isu, st.toidu organismi viimise vajaduse tunnetamine soodustab maonäärmete erutust. Isu tekkimine on seotud tingitud ja tingimatute ärritajate mõjuga. Seetõttu on söömis-tingimustel ja toidu maitsel oma tähtsus seedimisprotsessis. Siiski, vaatamata tingitud- reflektoorsete ärritajate suurele osale isu tekkimises, loetakse peamiseks toitumiskeskuse ärritajaks vere koostise muutumist. 2.NEUROHUMORAALNE FAAS algab 30 minutit pärast toidu saamist. Selles faasis stimuleerivad mao sekretsiooni paljud faktorid. Maoseina mehaaniline ärritus toidumassidega kutsub maonäärmenõristuse esile reflektoorsel ja keemilisel teel. Mehaanilise ärrituse mõjul töötatakse maolukuti limaskestas välja hormoon gastriini, mis verre imendudes soodustab maonäärmete talitlust. Kaksteistsõrmiksoole keemiline ärritus viib samuti hormooni moodustumisele tema limaskestas, mis kutsub esile mahlanõristuse maos. Peale selle võtavad maonäärmete talitluse keemilisest stimuleerimisest osa histamiin(mis tekib organismi kudedes ja sisaldub ka toidus), valgu seedimisproduktid ning lihas ja juurviljades leiduvad ekstraktiivained.

Erinevate toitainete ja hormoon gastriini mõju mao talitlusele. Verre imendudes soodustab gastriin maonäärmete talitlust. Histamiin(tekib organismi kudedes ja sisaldub ka toidus),valgu seedimisproduktid ning lihas ja juurviljal leiduvad ekstraktiivained võtavad osa maonäärmete keemilisest stimuleerimisest.
Mao motoorse talitluse regulatsioon- autonoomse närvisüsteemi, mao limaskesta kemo-ja mehhanoretseptorite ning gastriini ja katehoolamiinide roll selles.

Seedimine peensooles

Kõhunäärme nõrel on leeliseline reaktsioon, ph 7,8-8,4. Sisaldab fermente, mis lõhustavad valke(trüpsiin jt.), polüpeptiide, rasvu(lipaas) ja süsivesikuid(amülaas, maltaas jt.). Kõhunäärme nõre sisaldab HCO ja ensüüme kõikide toitainete lõhustamiseks. Kõhunäärme nõret produtseeritakse ööpäevas ca 1,5 liitrit.
Kõhunäärme nõres leiduvad peamised ensüümid ja nende tähtsus seedimises. LIPAASID-toidurasvade lagundamine glütserooliks ja rasvhapeteks(ph-le soodne keskkond), toimivad efektiivselt sapi juuresolekul. AMÜLAAS, MALTAAS; LAKTAAS; SAHHARAAS-süsivesikute toimimine NUKLEAASID (ribo-nukleaasid )-nukleiinhapete lammutamine PROTEOLÜÜTILISED ENSÜÜMID(endopeptidaasid)-analoogilised pepsiinile (eritatakse inaktiivsena, 12 sõrmiksooles aktiivseks, et nad ei hakkaks kahjustama neid produtseerivaid tsoone) Endopeptidaasid-valgu molekuli lammutamine nende sisemuses(trüpsiin, kümotrüpsiin). KARBOKSÜPEPTIDAASID alustavad lagundamist karboksüülrühmast. AMINOPEPTIDAASID-alustavad lagundamist aminorühmast. DIPEPTIDAASID-neid peab olema.
Proteolüütiliste ensüümide aktiveerimisel omab tähtsat rolli ensüüm enterokinaas, mida leidub kaksteistsõrmiksoole poolt produtseeritavas nõres. Proteolüütilised ensüümid eritatakse inaktiivsena, et nad ei hakkaks kahjustama neid produtseerivaid tsoone.

Sappi tekib maksas pidevalt, ööpäevas võib olla selle hulk ulatuda 0,5-1 liitrini(ca 400 ml). Sapp ei sisalda mingeid ensüüme. Sapp on kuldkollase värvusega(kuldpruun kuni rohekas) vedelik, mis sisaldab sapphappeid, bilirubiini jt. Aineid.
Sapi funktsioonid seedimises. Sapil on tugevasti väljendunud aktiveeriv toime kõhunäärme nõres ja soolenäärmete nõres olevate lipaaside suhtes(aktiveerib neid). Sapp emulgeerib toidurasvasid(lipiide) (need on omastatavad nii kergesti), mõjutab sooleseina seisundit(mudab rasvadele ja rasvhapetele hästi läbitavaks), eelneva tulemusena soodustab rasvas lahustuvate vitamiinide omastamist, selgesti väljendunud soolemotoorikat stimuleeriv toime jne.
Soolenõre hulk ja koostis, soolenõres leiduvad peamised ensüümid.
Peensoolenäärmed produtseerivad ööpäevas umbes 1,5 l soolenõret, mis on oma iseloomult lähedane rakuvälisele vedelikule(ph 6,5-7,5) ning sisaldab disahhariide lõhustavaid ensüüme: maltaasi, sahharaasi ja laktaasi. Soolenõret produtseeritakse Lieberkühni näärmetes. Soolenõre sisaldab ohtrasti sooleseina kaitsvat limajat ainet.

Seedekulgla hariäärisel on kõhunäärme ja soolenõrest pärinevaid pepdidaase, lipaasi, maltaasi, laktaasi, sahharaasi jt.ensüüme, kuna soolepiteeli rakud absorbeerivad aktiivselt seedeensüüme. Siin toimuvad imendumisprotsessid.
Pankrease nõre sekretsioon toimub neutraalsete ja humoraalsete faktorite mõjul. Ta tekib tingitud ja tingimatute ärritajate toimel. Tingitud reflektoorne mahlanõristus algab toidu nögemisel ja haistmisel, inimesel isegi toidust rääkimisel.Söömisakti ajal toimub suuõõne ja neelu retseptorite mehaaniline ärritamine. Siit kulgevad signaalid piklikajju ja kutsuvad esile kõhunäärme nõre eritumise tingimatute reflekside mehanismi abil. Kõhunäärme sekretoorsetes närvides on uitnärvi kiud. Kõhunäärme sekretsiooni keemiliseks tekitajaks on hormoon sekretiin. Ta moodustub kaksteist- sõrmiksoole limaskesta rakkudes inaktiivse prosekretiinina, mis aktiveerub maomahla soolhappe toimel. Sekretiin imendub verre ja stimuleerib kõhunäärme nõre sekretsiooni. Maksas produtseeritakse sappi vahetpidamata, protsess intensiivistub seedimisel. Maksast läheb sapp sapipõide, kus ta peatub, kuni organismi viiakse toit. Sapiproduktsiooni tugevnemine seedimisel ja sapi väljutamine sapipõiest soolde toimub neutraalsete ja humoraalsete tegurite mõjul. Toidu välimus ja lõhn, söömisakt, mao-ja kaksteistsõrmiksoole retseptorite ärritamine toidumassidega intensiivistavad sapiproduktsiooni ja põhjustavad sapi väljutamise soolde tingitud ja tingimatute reflekside mehhanismi abil. Maksa sekretoorseks närviks on uitnärv. Sümpaatiline närv kutsub esile sapiproduktsiooni vähenemise ja evakuatsiooni katkemise põiest. Maksa keemiliseks ärritajaks on seedehormoonid(sekretiin) , valgu seedimisproduktid ja ekstraktiivained. Tugevat sapinõristust soodustavad sapihapete soolad.Imendunud verre, stimuleerivad nad maksarakkude talitlust.

Peensoole sein on kaetud kattekoega, mille vahel avanevad torujate Lieberkühni näärmete juhad. Need näärmed eritavad soolenõret, mis koosneb vedelast osast ja selles suspendeeritud tihkematest limahelvestest, mida produtseeritakse põhiliselt soolestikku sattunud mitteomastatavate ainte puhul, mis võivad kahjustada limaskesta. Põhilised faktorid, mis stimuleerivad soolenäärmete sekretsiooni, on soole seina mehaanilised ja keemilised ärritajad. Keemilistest ärritajatest on suurema tähtsusega maomahl, valgu lõhustumisproduktid, maitseained, piimasuhkur. Mehaanilised ja keemilised ärritajad , mis stimuleerivad soolenõre sekretsiooni, toimivad soole lokaalsele närviaparaadile.

Toitainete imendumine peensooles. Soolestikus toimub toitainete imendumine verreja lümfi.Organismile vajalikud toitained saavad kudedele ja organitele kättesaadavaks alles pärast seda, kui nad on seedetraktist verre sattunud. Toitainete imendumine toimub peamiselt peensooles. Teistes seedetrakti osades imenduvad ainult üksikud ained väheste hulkadena( maos- mineraalsoolad, monosahhariidid, alkohol, vesi; jämesooles- vesi). Intensiivse imendumise peensooles kindlustab tema suur pind. Soole pindala suureneb tänu kattude olemasolule, mis kujutavad endastlimaskesta väljakasveid. Iga hatu sees asuvad silelihaskiud ja hästiarenenud vere- ja lümfisoonte võrk. Hatud on kaetud katteepiteeliga. Mikrokattde pinnal toimub intensiivne(seinalähedane) seedimine. Imendumine kujutab endast keerulist füsioloogilist protsessi, millest võtavad osa difusioon, filtratsioon ja osmoos. Sooleepiteel pole mitte üksnes poolläbilaskev membraan, vaid täidab ka sekretoorset funktsiooni , st. Kindlustab ühe aine valikulise imendumise ja piirab teiste imendumist. Valgud lõhustatakse seedetraktis aminohapeteni ja sellisel kujul lähevad nad verre. Süsivesikud imenduvad põhiliselt glükoosina, mida seletatakse sooleseina võimega seda monosahhariidi valikuliselt läbi lasta. Rasvad imenduvad peensoolest rasvhapetena ja glütseroolina. Viimane on vees hästi lahustuv ja imendub kergesti läbi soole limaskesta. Rasvhapete imendumine toimub ainult sapi juuresolekul, kuna need vees ei lahustu. Vesi võib imenduda juba maos, tema põhiosa aga läheb verre peensoolest ja jämesoolest.

Seedimine jämesooles

Soolte motoorika.
Jämesoole nõre ja jämesooles paikneva mikrofloora tähtsus seedimises.
Põhiliselt lõpeb toidu seedimine peensooles. Jämesoole limaskesta näärmed nõristavad seedemahla, mis on fermentide poolt võrdlemisi vaene. Ta sisaldab väikesel hulgal madala aktiivsusega fermente, mis võhustavad valkude, rasvade ja süsivesikute jääke. Jämesoole mahlanõristus toimub tema limaskesta kohalike ärritajate mõjul.
Jämesoolel on omadus aktiivselt resorbeerida Na , vesi järgneb osmoosse rõhu difusiooni teel. Jämesooles toimub ulatuslik vee tagasiimendumine. Bakterite toimel lõhustatakse jämesooles imendumatud aminohapped ja teised valgu seedimisproduktid. Sealjuures moodustavad organismile mürgised ained. Need imenduvad verre ja maks muudab nad kahjutuks.
Silelihaskude ja vöötlihaskude seedetraktis. Lihaskoest koosneb seedekulgla ülemistes osades skeletilihaskoest, söögitoru keskosast alates silelihaskoest ja päraku piirkonnas on tahtele alluv skeletilihaskude.
Sooleseinas paiknevad piki- ja ringlihaskihid. Ringlihaskiht on seesmine ja pikilihas-
kiht välimine.

Soolte motoorikas eristatavad nelja liiki liigutused. PENDELLIIGUTUSED toimuvad soole ring- ja pikilihaskihtide vahelduvate rütmiliste kontraktsioonide tõttu. Teatud lühikese lõigus sool kord tõmbub kokku, kord lõõgastub, soolesisu liigub aga kord ühes, kord teises suunas. Kuna erinevad soole osad ei tõmbu kokku üheaegselt, toimub soolesisu rütmiline segmentatsioon- ta kord lahutatakse eraldi portsionideks, samas aga ühineb jälle.Pendelliigutused kindlustavad soolesisu seedemahladega läbisegamise. PERISTALTILISED LIIGUTUSED seisnevad selles, et ringlihaste kontraktsiooniga ja sellest tingitud soole ahenemisega ühes osas kaasneb lihaste lõõgastumine ja soole laienemine distaalsemalt asuvas naaberlõigus.Selle tagajärjel asetub soolesisu ahenenud osast ümber alumisse, laienenud ossa. Järgmisel momendil kontraheeruvad lihased soole lõõgastunud piirkonnas, distaalsemalt asuvas naaberosas aga lõõgastuvad. Peristaltilised liigutused kindlustavad soolesisu edasiliikumise piki soolt pärasoole suunas. Peensooles segmentatsiooni-ja pendelliigutused.

Peensoole motoorikas on eristatavad soolehattude liigutused, mis soodustavad soolesisaldise kontakti soolepiteeliga ja toitainete imendumist. Küümust segavad sooleseina lihaskihtide( mittepropulsiivsed) segmentatsiooni- ja pendelliigutused. Soolesisaldist transpordivad edasi (propulsiivsed) peristaltilised lained.Peristaltilised lained avalduvad selles, et sooleseina pikilihaskihi kokkutõmbumisel soole valendik laieneb, sellele vahetult järgnev ringlihaskihi kokkutõmme surub soolesisaldist edasi. Jämesoole kohta loe eelmist vastust!

Soolte motoorika regulatsioon: autonoomse NS-i, atsetüülkoliini, noradrenaliini ning toidumassi keemiliste ja mehaaniliste omaduste mõju. Seedetrakti varustavad närvid pärinevad vegetatiivse NS sümpaatilisest ja parasümpaatilisest osast, olulisel kohal on ka soole- e.enteraalse NS-i kaudu antavad mõjutused. Seedekulgla kraniaalset osa kuni jämesoole esimese pooleni (kaasa arvatud) varustab parasümpaatiliste närvikiududega uitnärv. Jämesoole alumist osa , sigma- ja pärasoolt, innerveerivad parasümpaatilised kiud, mis saavad alguse seljaaju ristluuosast ja lulgevad soleni vaagnanärvi koosseisus. Parasümpaatilised preganglionaalsed kiud lülitatakse ümber postganglionaarseteks soolenärvisüsteemi lihaskesta närvipõimikus. Parasümpaatilise NS mõjulseedetrakti motoorika intensiivistub, peristaltika elavneb, toonus tõuseb, seedenõresid tekib rohkem. Sümpaatilise innervatsiooni saab seedetrakt seljaaju rinna-ja nimmeosast. Sümpaatilise NS mõjul soole toonus langeb, peristaltika pidurdub, seedenõrede hulk väheneb, ensüümide suhteline sisaldus tõuseb.

Soolenärvisüsteemi kemo-ja mehhaanoretseptorid on ühenduses närvipõimikutega, mis paiknevad sooleseinas limaskesta all ning piki-ja ringlihaskihi vahel.Nende esmaseks funktsiooniks on reguleerida ja moduleerida peristaltikat ning näärmerakkude sekretoorset aktiivsust. Neurotransmitteriks on atsetüülkoliin, serotoniin, ATP, substants P, somatostatiin, VIP (vasoaktiivne intestinaalne peptiid) jt.
Seedeelundite talitlusega on tihedalt seotud ka toitekäitumine , janu-, nälja- ja küllastustunde tekkimine.

Autor: EKFK