Tervis

Surm treenides

Tervis  |   |  tekst:  |  fotod: Anonüümne  |  10 kommentaari

Sajad mehed sealhulgas mõned maailma parimas vormis on teinud oma viimased hingetõmbed kandes jooksukingi. Siin on lugu sellest, kuidas vikatimees üle kavaldada.

Mees läheb jooksma. Ainult 6 kilomeetrit ei midagi erilist, tõesti, treenitud maratonijooksjale, kes tavaliselt jookseb üle 15km päevas 7 päeva nädalas. Keegi ei tea, miks ta peatub vaid mõnikümmend meetrit enne kodu-ust võibolla kontrollib pulssi, võibolla on paelad lahti aga kõik teavad mis juhtub Jim Fixx’ga, 52-aastase jooksu patrooniga. Ta sureb.

Ilmselt olete seda lugu kuulnud. Kuid te ei pruugi teada Edmund Burke’ist, kes oli sama tõsine rattasõidu fänn kui Fixx jooksusõber. Ta suri treeningsõidul eelmisel sügisel 53 aastaselt.

Peaaegu kindlasti pole te kuulnud Frederick Montzist, David Nageyst või Jeffery Williamsist, kolm briljantset füüsikut Johns Hopkinsi Ülikoolist, kes surid joostes. Vanim kolmest oli 51.

Sa arvad, et harjutamise etalonid peaksid elama 100 aastaseks. Aga ometi, igal aastal lülituvad nii mõnedki neist välja olles vaid poolel teel sajani.

Tekib 2 küsimust; esimene on ilmne: Miks veab niivõrd treenitute meeste süda alt sooritades harjutust, mis peaks südant tugevdama? Teine küsimus on aga nii radikaalne, et seda võib pidada fitnessi ja tervisliku eluviisi reetmiseks: Kas kestvustreeningu mõistega on midagi viga, käsitleme seda ju tervist parandava ning elu pikendavana?

Olen olnud aeroobsete harjutuste suhtes skeptiline juba aastaid. Aga vastused tulid ka mulle üllatuseks. Istu kindlalt paigale, sa vajad kindalt tuge kui loed järgnevat.

Teekond ei kuskile

Idee sellest, et hästi treenitud vastupidavusala sportlane võiks lihtsalt äkksurma surra oli veel generatsioon tagasi hoomamatu. Doktor Thomas Bassler läks oma väidetega koguni selleni, et teatas, inimesel, kes suudab maratoni läbida vähem kui 4 tunniga ei tohiks südamega mingeid probleeme esineda. Ta viis läbi uuringi, mis uuris 14. maratonijooksjat, kes olid surnud südameveresoonkonna haigustesse ning leidis, et kõik olid alatoitunud. Õnnetuseks raporteeris ta oma seisukohti Journal of the American Medical Associationi 27. juuli 1984. aasta väljaandes. Fixx suri 7 päeva varem.

Täna ei usu keegi, et kestvustreening pakuks millegi vastu immuunsust, olgu see siis äkksurm südamehaigusest või rabandusest. Iga kord kui sõlmid on jooksujalatsite paelad, on tõenäosus, et sa enam koju ei pöördu. Iga ekspert teab seda.

„ma arvan, et risk on vältimatu ja see on suurem kui teadvustame,” ütleb Paul Thompson, Hartfordi ülikooli preventatiivse kardioloogia osakonna juhataja ja teadlane, kes uurib seoseid harjutamise ja äkksurma vahel. Üks dr. Thompsoni uuringutest näitas, et 10% südame atakkidest, mida selles haiglas raviti, olid seotud harjutamisega. „Sellised atakid kalduvad olema inimestel, kes ei ole vormis,” ütleb ta. „Kuid see ei tähenda, et see on ainuke sihtrühm, kahjuks. On ka need äärmiselt vormis vennad, kes lähvad jooksma ja surevad maha.”

Dr. Thompsoni ja teiste uuringut näitavad, et aastas sureb umbes 1 harjutaja 15 18. tuhandest. See tähendab, et 1 surm 1,5 miljoni treeningkorra kohta. Kummalisena, kõige kõvemini treenijad on suurimas riskirühmas. Siin on väike alajaotus, toetutes tihti tsiteeritud 1982. aastal avaldatud uuringust New England Journal of Medicine-s.

1 surm 17 000 mehe kohta, kes harjutavad 1 19 minutit nädalas

1 surm 23 000 mehe kohta, kes harjutavad 20 139 minutit nädalas.

1 surm 13 000 mehe kohta, kes harjutavad 140 või rohkem minutit nädalas

Pidin seda tabelit kaks korda vaatama, et näha selle tulemit: suurim suremus on nende seas, kes harjutavad pikalt ja tugevalt ning on palju kõrgem kui neil, kes harjutavad lühidalt ja kõvasti. Veel hullem, ka need, kes ei tee peaaegu üldse midagi omavad palju väiksemat tõenäosust surra äkksurma.

Samas on tuhanded uuringud näidanud, et aeroobne treening viib tervema südame ning pikema elueani.

Paneb vaid mõtlema, et miks rohkem tervislikku tegevust on hullem kui vähem.

Vaatame minevikku

Aastal 1970. San Francisco sadamatööliste hulgas läbiviidud uuring pakkus tugevaid argumente teooriale, et füüsiline aktiivsus aitab vältida südame haiguseid. Sadamatöölised, kes olid juhtivatel kohtadel ning peamiselt istuva tööga kannatasid 25% enam südamehaiguste all kui need, kes olid musta töö tegijad.

Tähtis vahemärkus antud uuringu ja teiste sellelaadsete kohta: katsealused ei teinud ühtlase tempoga vastupidavustööd. Nad kõndisid, peatusid, tõstsid asju üles ja maha jne.

Järgnes arvukalt uuringuid, kus üritati määrata kui palju füüsilist aktiivsust ja millise intensiivsusega on vaja, et vältida südamehaiguseid. Harvard Alumni uuring näitas, et südamehaiguste risk hakkas vähenema, kui kulutad nädalas rohkem kui 500 kalorit ja väheneb kuni 2000 kalori piirini. Seejärel asi ühtlustub rohkem harjutamist ei paku rohkem kaitset.

Alumine number ei ole teab mis suur koormus; 90kg mees, kes jalutab 2 tundi nädalas kiirusega 5km/h põletab 600 kalorit. Ka ülemine koormusnäitaja pole midagi erilist. Piisab 7. tunnist jalutamisest. (kergemad inimesed põletavad vähem, suuremad rohkem kaloreid).

Intensiivsus on eraldi teema, mõned uuringud näitavad, et keskmise-intensiivsusega harjutused (kõndimine, bowling, golf) on südamele hea ning teised on vähem kasulikud.

Siiski mõõdavad mõningad uuringud ka südamehaiguste riski ja aktiivsuse omavahelist seost ning need näitavad mõningaid huvitavaid tulemusi: kui koormus on 75% maksimumist ehk need harjutajad, kes harjutavad rohkem kui ülejäänud 75% populatsioonist ei oma harjutamisest tulenevat kaitset südamehaiguste vastu. Tegelikult, kõige kõvemate harjutajate puhul risk isegi suureneb pisut. Teisisõnu, pigem surevad superaktiivsed kui väheaktiivsed.

Lume probleem

Üks põhjus, mis surnuks harjutamise fenomeni on raske mõista, on seotud sellega, et vähesed, kelle surma võib olla põhjustanud treenimine ka surevad konkreetselt treenimise ajal on vaid umbes 100 juhtumit aastas. Seega tuleks vaadata asja laiemalt, vaadelda juhtumeid, kus inimene sureb füüsilist pingutust sooritades. 1993. aastal läbi viidud uuringus, mis hõlmas 1228 mittefataalset atakki, millest 54 juhtusid ajal või vahetult pärast füüsilist pingutust. (mõõtpunktiks oli 6MET = 6 x võimsus, mida inimene vajab puhkeasendis. 6MET aktiivsuseks loetakse rasket jõutreeningut, puulõhkumist, lumekühveldamist. Sörkjooks = 8MET).

Uurijad jagasid juhtumid kolme kategooriasse ja leidsid, et 18% infarktidest oli seotud tõstmise ja tõukamisega, 30% kas jooksmise või spordiga (eriti reketimängud) ja 52% oli seotud kodutöödega, näiteks puulõhkumine.

See viib meid peamise äkksurma põhjustava füüsilise pingutuse juurde: lume rookimine.

Uurija William Beumonti haiglast leidis Detroidi piirkonnast 36 surmajuhtumit, mis olid seotud lume koristamisega pärast kaht tugevamat lumetormi. (kusjuures mõned neist olid kasutanud lumepuhurit).

Samas ei ole raske näha, miks külmad tingimused annavad niipalju surmajuhtumeid. „pulss tõuseb kõrgele nagu jooksulindil sprintides, kombineerides seda külma ilmaga, mis kahandab artereid, täiuslik retsept katastroofiks.”

Huvitav tähelepanek: mehed, kes kühveldavad lund või lõhuvad puid ei tee aeroobset tegevust. Nendes asjades puudub kestuskomponent. Lumerookimine ja puulõhkumine on anaeroobsed tegevused pingutust nõudvad alad, mida ei saa teha puhkamata kauem kui mõned minutid.

Teisisõnu meenutavad nad pigem jõutreeningut ja ei sarnane vähimalgi määral jooksmisele või rattasõidule. Tekib kohe küsimus, et kas ka jõutreening viib surmani?

EI. Tegelikult ei ole teada peaaegu üldse surmajuhtumeid. Paar meest aastas sureb seetõttu, et langetab kangi omale kõrile ning on paar kirjalikku tunnistust rabandustest, kuid peab kindlasti kõva vaeva nägema, et leida jõutreeninguga seotud äkksurma juhtumeid. Südameseiskumise üleelanud patsiente ravitakse jõutreeninguga ning pole kuulda olnud, et mõni neist seetõttu surnud oleks.

Jõutreening kaitseb südant kahel viisil: Esiteks, ütleb Franklin, tõuseb etteaimataval viisil diastoolne vererõhk, mis näitab vere tagasipöördumise rõhku pärgarterisse. (kui vererõhk on 120/80, siis diastoolne rõhk on 80). See on erinev aeroobsest harjutusest, kus süstoolne vererõhk (1 number) tõuseb ja diastoolne jääb samaks või pigem langeb. Mõlemad näitajad tõusevad teatud määral, kui teed jõutreeningut, mis tähendab, et rõhkude vahe, millega veri südamesse tagasi pumbatakse jääb sarnaseks puhkeseisundiga.

Teiseks, enamik meist kaldub hinge kinni hoidma kui tõsteid tehakse. See tõstab suuresti vererõhku ja oli vanasti arstidele suureks hirmuks, sest kardeti aneurüsmi. Viimased uuringud aga näitavad, et lühikesest hinge kinnihoidmisest tekib kehas vasturõhk veresoontele, mis neutraliseerib vererõhu tõusu. Aneurüsm on välditud.

Teisisõnu, paistab, et keha on loodud ennast kaitsma lühikeste maksimaalsete pingutuste vastu ja jõusaalimehed ei peaks muretsema jõusaalis hiiliva vikatimehe pärast.

Viimane õppetund

Ometigi ei tasu sellele lootma jääda. Fakt, et pole eriti teada juhtumeid jõutreeningu surmadest ei tähenda seda, et see ei või juhtuda. Barry Franklin viitab sellele, et enamik mehi kes treeningu tagajärjel äkksurma surevad on keskealised; enamik jõusaalis on aga noored. Tänasel päeval on ka vanemad mehed hakanud jõusaale külastama, kuid antud artiklis kasutatud uurimismaterjal on pärit 80. ja 90. algusest, tollal polnud hallpäid just sageli jõusaalides näha. Kui mõni keskealine treenis, siis ilmselt oli see jooksmine või rattasõit.

Praegu külastavad terviseklubisid aktiivselt ka vanemad inimesed ning võib olla kindel, et mõnede jaoks toimub viimane cooldown surnukuuris. Franklin uuris hiljuti suurimaid terviseklubide kette surmajuhtumite osas. Kasutades liikmekaartide andmeid, leidis ta, et 183 miljoni külastuse kohta oli toimunud 71. surmajuhtumit, mis leidsid aset treeningsaalis. Kahjuks pole teada, millist harjutust sooritades kadunukesed surid, seega ei saa sellest ka mingeid põhjapanevaid järeldusi teha.

Kuid Franklin leidis andmetest 2 huvitavat tendentsi. Klubiliikmete keskmine vanus oli 32. 71 surnu keskmine vanus oli 53. Samuti oli nende 71. keskmine vaid 2 jõusaali külastust kuus. On võimalik, et nad treenisid ka mujal kui jõusaalis, kuid Franklin kahtleb selles. Kui nad oleksid seda teinud, oleks enamik neist ilmselt elus.

See on ka kõige mõistuspärasem seletus antud teema kohta: parim viis harjutades saabuvat surma vältida on treenida. „suurimasse riskigruppi kuuluvad inimesed, kellel on kas teadaolevalt või varjatult probleeme pärgarteriga ning kes on harjumuspäraselt väheliikuv diivanil vedeleja.”

Sa ei pea hakkama maratonijooksjaks (see võib olla ohtlik), kuid peaksid treenima sagedasti; paljud uuringud näitavad, et loeb see aeg, mille jooksul oled päevas aktiivne. (liigud ringi, toimetad).

Mõningane vastupidavustreening on igati OK, kui see sulle meeldib. Jõutreening on ilmselt rohkem kui OK, see valmistab su keha ette lühikesteks suurt pingutust nõudvateks toiminguteks, näiteks lumerookimine, mis on üks tõenäolisemaid surma põhjuseid kui su keha ei ole selleks valmis.

Me ei saa anda konkreetseid soovitusi jõutreeningu osas, et vältida äkksurma, kuid me teame, et on äärmiselt raske end sellega tappa. Näiteks, kui kasvõi eeldada, et iga jõusaalis aset leidnud surmajuhtum oli seotud jõutreeninguga, saame näitajaks ikkagi vaid 1 surmajuhtum iga 2,5 miljoni treeningu kohta, mis on tunduvalt madalam kui aeroobse treeningu 1,5 miljonit.

Aga igakord kui harjutad ja pingutad tõsiselt, jooksurajal või kükipuuris, võtad suure probleemi ees väikese riski. „see on nagu aktsiatesse investeerimine,” kommenteerib Thompson., „investeerid oma raha eesmärgiga saada pikaajalist kasumit, kuid väike krahh võib hävitada kõik su lootused. Igas asjas on oma risk”

Allikas: Loe originaali


Fitness.ee avaldatud teksti-, foto- ja videomaterjalide kopeerimine on lubatud ainult Robocop OÜ kirjalikul loal. Materjalide loata kasutamise eest esitatakse arve. Loa saamiseks palume pöörduda: toimetus@fitness.ee

 
    Huvitav, mida su partner sellest arvaks?
    minu unistuseks on küll kangi all surra...ei tea mida naine tunneks kui seksides sureksin
     surm sportides või üldse äkksurm tundub igati hea mulle...võrreldes sellega, kui piinled pikka aega mõne haiguse käes vms.
    Mina eelistaksin surra pigem kuuli läbi.
    Olen kogu aeg arvanud, et pika maa jooksmine on üsna mõttetu tegevus ja enda piinamine. Maratoni legendki ju räägib, kuidas kreeka sõdur pidi 42km joosetes Marathoni linnast Ateenasse võidusõnumi viima ning kohale jõudes kurnatusest kokku kukkus ja suri. Inimese keha pole lihtsalt disainitud selliseid vahemaid jalgi läbima. Inglise keeles on selle kohta hea lause: "I'LL GET HEALTHY EVEN IF IT KILLS ME!"
     Kes sportides kes sexides, ise eelistaks õhtul voodisse minna ja hommikul enam mitte ärgata ehk siis magades. Näed und ja see läheb üle igaveseks uneks, sujuvalt, valutult, või siis teispoolsuseks.
    Kui lume rookimine on nii ohtlik, siis kuidas talispordiga lood on? Murdmaa on aeroobne ja erilist jahtumist ja soonte ahenemist ehk ei toimu - kui pikemaks välja passima ei jää. Samas kui lähed lauaga sõitma, siis on küll nii, et kohati on päris palav ja kui tõstukiga üles sõidad või niisama puhkad, võib päris külm hakata.
    Hm, aga kas noorte dieeti pidavate naisterahvaste kohta ka mingit statistikat on? Siin oli mingi vihje alatoitumusele.. ja ma teen igast asju, nii 10 km jooksu kui jõusaali kui intervalltreeningut kus vahepeal pulss 190. Mine tea, äkki peaks kah seda pärgarterit kontrollima, natuke hale oleks 20-aastaselt vanade meeste terviserikke kätte maha kärvata.
     Surma põhjuseks oli suure tõenäosusega hoopis vedeliku puudus organismis . Veri läks paksuks ja rakud läksid krampi , mille tulemusena jäi süda seisma . Need , kes inimese keha teaduslikult uurinud on , teavad , et vanema inimese organism sisaldab oluliselt vähem vett kui noorema oma . Ja kui pikka aega on oldud treenimata , on rakkude vedelikusisaldus eriti väike - puhkeolekus ei vaja organism lihtsalt vett . Treenima hakates tõuseb aga veevajadus järsult , mis ei anna kahjuks janutundega endast märku . Ja nii lähebki taat jooksma suures vedeliku defitsiidis , mis kulmineerub surmaga . Lume probleem Talvel on tubastes tingimustes õhuniiskus võib olla ainult mingi 10% . Inimese jaoks on normaalne 60% . Seega kuivab organism väga ära . Ja kas inimene joob enne välja lund rookima minnes ära 2 liitrit vett ? Tavaline inimene ei joo . Ta ajab endale vatid selga ja läheb lumelabidaga lihaseid pumpama , mille käigus tema kehatemperatuur tõuseb ( selle eest hoolitseb kasukas või paks jope ja mitu kampsunit selle all ) . Keha jahutamiseks vajaminevat vett aga kehas ei ole . Nii saabki inimene rabanuse . Aga kuumarabanduse , mitte külma rabanduse .
    13 000st 1 sureb, aga need ülejäänud 12 999? Võibolla on see 1 vend lihtsalt praak ja ülejäänud on keskmisest ""diivanisportlasest ikkagi palju parema tervise juures? Tegijatel ikka juhtub ju...

Treenides ei tohi hambaid unarusse jätta

Tervis | 

Kuid on ka üks suhkur – ksülitool –, mis hoiab hambad terved ja kaalu kontrolli all. Treenides mõtleme lihastele ja liigestele, aga kindlasti…


7 soovitust, kuidas eakana aju treenida

Tervis | 

Elukvaliteeti määravad igapäevased valikud, millest kujunevad harjumused aastakümneteks. Kaua elada on tore, kui ka kõrges eas rikastavad elu…


Kollageeni müüdid ja tegelikkus

Tervis | 

Müüt nr 1: kollageen on hea ainult naha ja liigeste tervisele. Kollageeni roll naha ja liigeste tervises on vaid jäämäe tipp.…