Dopingukontroll ja aus jõutõstmine

Dopingukontroll on jõutõstmises ja kulturismis ebamugav teema, sest see puudutab korraga tulemusi, mainet ja ausust. Küsimus pole ainult selles, kes jääb vahele. Küsimus on selles, millist sporti me Eestis ehitame.

Miks dopingukontroll üldse vajalik on?

Ma usun, et paljud jõutõstjad ja kulturistid on vähemalt korra mõelnud: milleks see kõik? Las igaüks teeb nii, nagu tahab. Eriti aladel, kus kandepind ei ole niigi suur, tundub kontroll mõnele liigse piiranguna.

Aga siin tuleb vaadata saaliuksest kaugemale. Kui sport on üles ehitatud petmisele ja varjamisele, on vundament vale. Tulemused võivad paberil ilusad olla, aga nende väärtus kukub kiiresti, kui keegi ei usu enam, et need on ausalt tehtud.

Kulturistid nägid sel sügisel dopinguvastase töö esimesi vilju: kõik proovid olid negatiivsed. Alati võib jääda vaidlema, kas sportlased olid ka tegelikult puhtad, aga ametlikult tuleb lähtuda sellest, mida näitasid testide tulemused. See on ausa süsteemi alus.

Dopingukontroll Eesti jõutõstmises

Sel sügisel tuleb dopingukontroll ka jõutõstjatel. Esimest korda Eesti jõutõstmise ajaloos on plaan teha kontroll Sauel toimuvatel meistrivõistlustel lamades surumises. Juba see mõte on tekitanud sportlastes ebakindlust.

On räägitud, et read jäävad nüüd palju kitsamaks. Võib-olla jäävadki mõneks ajaks. Aga ausalt öeldes on see parem kui sport, kus kõik teavad, et osa tulemusi ei tule ainult treeningust, kuid keegi ei taha sellest rääkida.

Noorte sportlaste puhul on see eriti oluline. Spordisaalis levivad kergesti laused nagu „ilma keemiata ei jõua sa kuhugi” või „kõik tegijad panevad”. Selline jutt võib noore inimese mõtlemise ära rikkuda enne, kui ta üldse aru saab, mida ta oma kehaga teeb.

Jah, valikud on lõpuks vabatahtlikud. Aga kas sa tahaksid, et keegi sinu lapsele nii mõjuks? Et talle müüdaks mõtet, nagu aus treening ei viiks kuhugi? Sama puudutab ka vanemaid sportlasi, kes on harjunud uskuma, et tulemus tuleb ainult siis, kui „laks on sees”.

Kuidas aus sport töötab?

Eestis võib tunduda, et teeme oma väikese ringi sees, mis tahame. Osa sportlasi ütlebki, et nad ei plaani kunagi rahvusvahelisele areenile minna. Milleks siis neid piirata?

Lihtne tõde: reeglid annavad tulemusele tähenduse. Kui jõutõstmises paneksime kohtunikeks pimedad, loeksid nad kõik katsed ära, sest nad ei näeks, mis tegelikult toimub. Siis ei peaks jälgima küki sügavust ega seda, kas tagumik tõuseb surumises pingilt. Kõik oleks justkui rahul, kuni ühel päeval tulevad kohtunikud, kes päriselt näevad.

Sama loogika kehtib dopinguga. Kui kontrolli pole, ei saa publik, toetaja ega kaasvõistleja kindel olla, mida tulemus tegelikult näitab. Kas jõudu, järjepidevust ja tehnikat? Või varjamist?

Eesti Jõutõsteliit ei pea kartma alternatiivsete liigade juttu. Selline mõte on teatud ringkondades liikunud ammu: teeme liiga, kus kõik saavad võistelda ja kõik on vaba. Aga Eesti Jõutõsteliit on IPF-i ehk Rahvusvahelise Jõutõstmise Liidu ja EOK ehk Eesti Olümpia Komitee liige. See tähendab ka ausa spordi põhimõtete edasiandmist.

Dopingukontroll ja ala maine

IPF-i rahvuslikud alaliidud tegid eelmisel aastal kokku 1929 dopingutesti ja neist positiivsed oli ainult 53. Need numbrid näitavad, et suur töö käib ka maailmas. Eriti tähtis on ennetus: sportlane peab teadma, et reeglid kehtivad enne, kui ta vale valiku teeb.

Ka Eestis ei ole mõtet selles vallas kompromissi teha. Kui ala tahab olla tõsiseltvõetav, peab ta olema võimalikult puhas ja läbipaistev. Sportlane valib ise tee, mida mööda ta läheb. Toetaja valib samamoodi, keda ta toetab.

Maailmas on palju näiteid, kus isegi dopingukahtlusega sportlaselt kaovad toetajad. See ei ole ainult karistus. See on usalduse kadumine. Kui usaldus on läinud, ei päästa enam medal ega rekord.

Mida treener ja sportlane teha saavad?

Kõige rohkem sõltub treeneritest ja ala üldisest mentaliteedist. Treeneri sõna kaalub noore sportlase jaoks palju. Kui treener räägib ausast treeningust, taastumisest, tehnikast ja kannatlikkusest, hakkab ka sportlane neid väärtusi normaalseks pidama.

Hea näide tuli hiljuti Järvamaalt. Jõutõsteliidu peasekretär hr. Margus Silbaum käis seal avamas uut jõusaali. Kohapeal oli saalitäis rahvast ja neist 120-130 inimest tahtis tulla võistlema. Seega ei saa öelda, et harrastajaid pole. Nad tuleb lihtsalt saalidest üles leida, võistlustele tuua ja nende seas ausat sporti propageerida.

Kas aus kontroll vähendab ala kandepinda? Võib-olla korraks. Pikemas vaates teeb see ala tugevamaks. Parem on väike, aga usaldusväärne võistlus kui suur nimekiri tulemusi, mida keegi tõsiselt ei võta.

Dopingukontroll: KKK

Kas dopingukontroll peletab harrastajad eemale?

Mõne inimese võib see eemale hoida, kuid see pole tingimata halb. Võistlus peaks tõmbama ligi neid, kes tahavad mõõtu võtta ausate reeglite järgi.

Kas ainult Eesti võistlustel osaleja peab kontrolli pärast muretsema?

Kui võistled alaliidu reeglite järgi, kehtib ausa spordi põhimõte ka Eestis. Rahvusvaheline tase ei ole ainus põhjus puhtalt sportida.

Mida teeb dopingukontroll noorte sportlaste jaoks?

See annab selge sõnumi: tugevaks saab treeningu, tehnika ja aja abil. Noor ei pea uskuma müüti, et arenguks on vaja keelatud aineid.

Allikas: https://powerlifting.ee/

Allikas: WHO – kehaline aktiivsus.

Tule trenni! ArtGym