Treening

Ära lase kükkides põlvi varvastest mööda. Müüt või tegelikkus? II osa

Treening  |   |  tekst:  |  fotod: 12minuteathlete  |  Kommenteeri

Tegelikult pean tunnistama, et olen ka ise kükkimist õpetades usin propageerija, et „üritame põlvesid varvaste vertikaaltasapinnast mitte väga palju mööda lasta“.

Käesolevas artiklis annan omapoolse kommentaari sellest, millised mõtted mind seoses nende kükkide, varvaste ja põlvedega valdavad.

Ja ehkki tõepoolest, praktikas ei teostata kükkides asju alati kaugeltki nii must-valgelt, kui meile teoorias õpetada püütakse, usun, et jään ka edaspidi esmast kükitehnikat tutvustades selle pooltõe juurde, et „kükki minnes üritagem põlvi varvastest mitte mööda lasta“. Miks? Sellepärast, et kõige muu olulise juures, mis kükitehnikat puudutab on just selle tehnilise aspekti juurest küki õpetamist väga hea alustada. Omandasin kükkimise tehnikat ka ise selle „põlved varvastest mitte mööda“ tõe valguses. Kusjuures, sain seda tehnilist nüanssi silmas pidades kükkimise ka selgeks, kuid kiiresti tekkisid vastakad tunded. Tundsin kohe alguses, et kui ma üritan jõuliselt läbi kanna kükkida ja põlvi varvastest mööda ei lase, siis jõuan ma oluliselt vähem kükkida (nii raskust, kui pikka seeriat silmas pidades). Tundsin, et töötan küll peaaegu täielikult puusasirutajate ja tagumise lihasahela pealt, kuid seetõttu rakendan ka ainult 2/3 oma jõuressurssidest. Ent, kui kükkisin selliselt, et kükki minek algas küll tagumiku jõulisest tahasuunamisest, kuid allaminekul lasin vastavalt vajadusele mõnevõrra ka põlved varvastest mööda ja pressisin üles valdavalt läbi rõhuga päkkadele oli märksa tugevam tunne alt üles tulla. Samuti, vastakad mõtted tekkisid ka siis, kui vaatasin alati eeskujuliku kükitehnikaga näiteks toodavate klassikaliste tõstjate kükkimise tehnikat. Klassikalised tõstjad kükivad ju tõepoolest väga ilusa tehnikaga ja sügavaid kükke. Mõtlesin juba nendel aegadel, et huvitav, et teooria ja praktika ei lähe ju üldse kokku. „Ära lase põlvi varvastes mööda“, ent hea tehnika etaloniks viidatavad sooritused on kõike muud, kui seda seisukohta arvestavad.

Aga, tagasi selle juurde, miks ka minu arvates siiski ikkagi tasub kükitehnika õpetamist sellest osaliselt mitte paikapidavast tõest alustada. Kui te vaatate, kuidas enamus inimesi alguses esimestel kordadel kükivad, siis nad tegelikult ju kükivadki nii (põlved jõuliselt varvastest mööda), kuid mitte ainult. Minul treenerina/juhendajana on ausalt öeldes küll nii mõnegi kükkimist, paljalt keharaskusegagi, lausa valus vaadata. Alla minnakse sellise kiiruse ja „pauguga“, põlved varvastest mööda, lisaks kannad maast lahti, nii, et suisa ragin (põlveliigestes) on taga ja alt ilge põrkega üles tagasi. Seda on valus vaadata! Selge, et üks asi on küki tegemise kiirus ja põrge, mis ei ole põlvede varvastest möödumisega väga palju seotud. Teine asi, miks need põlved ikkagi varvastest sedavõrd palju sisuliselt kõikidel alustajatel mööda „lendavad“ ja kannad maast lahti tulevad on asjaolu, et ei osata kükkimisel kui komplekssel liigutustegevusel üldse kasutada puusasirutajaid ja tagumist lihasahelat (reie tagakülg, tuharalihased ja alaselg). See viib aga vigastusohtlikult suure koormuse põlveliigestele. Ainuüksi see puudus algajate tehnilises pagasis tingib minu arvates vajaduse alustada kükitehnika õppimist sellest veendumusest, et kükki minek peaks algama puusade tahasuunamisest ja põlvede möödumist varvastest tuleks piiritleda nii palju, kui see võimalik on.

Leian, et esmalt tuleks omandada oskus rakendada kükkimisse tagumine lihasahel. Seejärel tuleks edasi tegutseda juba olukorra spetsiifiliselt. Mängu tuleb iga indiviidi biomehhaanika, kas ollakse reie – nelipea dominantne või puusa sirutava tagumise lihasahela dominantne, väga suur määraja on kükkija pikkus, omakorda keha tüve pikkus, jalgade pikkus tervikuna, kükkimisel töös osalevate liigeste liikuvused jne. Võttes arvesse kõiki eelpool nimetatud asjaolusid võib loomulikult sõltuvalt individuaalsetest faktoritest hakata põlvesid varvastest mööda laskma. Kusjuures, kui rääkida kükkija pikkusest, siis pikkadel kükkijatel ei olegi võimalik tegelikult isegi mitte reie paralleelasendit saavutada ilma, et põlved varvastest mööda ei läheks. Kui väga pikk inimene üritab kükkida selliselt, et säär jääb peaaegu vertikaalseks ja istutakse taha, siis kukutakse lihtsalt ümber, kuna selliselt ei ole võimalik tasakaalu säilitada.

Olen ise võimeline kükkima mõlema tehnikaga, suhteliselt puhtalt ainult tagumise lihasahela pealt, kui ka kang kõrgel turjal ja põlvi varvastest märgatavalt mööda lastes. Naturaalsemana ja tugevamana tundub see teine variant. Ent, ma ei saa eitada seda, et kui kükin pikema perioodi vältel põlvedele vaba voli andes ja neid varvastest vabalt mööda lastes hakkavad põlved teatud aja möödudes kergelt ragisema ja annavad tunda. Varem, kui kükkisin rõhutatult valdavalt just tagumise lihasahela pealt, siis ei teadnud, mis on põlvevalu, samuti ei tekkinud põlveliigestes kükkimisel kergemaidki raginaid.

Kas ja kui palju põlved varvastest mööda, siin on väga mitmeid faktoreid, mida arvesse võtta. Esmalt, loomulikult peame arvestama seda, et kas ja kuidas me suudame tasakaalus püsida. Teiseks, ehkki puusaliigestele langeb kükkides proportsionaalselt alati suurem koormus, ei ole otstarbekas (tervislik) kükkida ka jõuliselt rõhutatult üksnes puusaliigese pealt. Samuti ei ole eriti tervislik kükkida valdavalt põlveliigeste pealt. Arvesse peaks võtma ka seda, et kuigi puusad saavadki kükkides proportsionaalselt alati suurema koormuse kui põlved tuleks koormust vastavalt individuaalsetele iseärasustele püüda nende kahe pearaskust kandva liigese vahel otstarbekalt jagada. Ka ei saa me mööda vaadata asjaolust, et paljudel inimestel on põlveliigesed juba sünnipäraselt, aga ka anatoomiliselt suhteliselt nõrk „koht“ ning keha tsentris paiknev suur puusaliiges on juba anatoomiliselt ja biomehhaaniliselt võimeline vastu võtma suuremat koormust kui põlveliigesed.

Niisiis, lihtsalt väljendudes on minu seisukoht selles küsimuses selline, et kõigepealt õpime kükkimise kui protsessi korral puusaliigeseid ja puusasirutajaid tunnetama/kasutama, seejärel, lähtudes suurel määral individuaalsetest omapäradest hakkame vaatama, kas ja kui palju peaks põlvesid varvastest mööda laskma, kui võimalik, vajalik ja õigustatud see on. Kusjuures, ei mingit irooniat, tihtipeale võibki põlvede möödumine varvastest olla meie keha iseärasusi silmas pidades õigustatud, nõutav ja vägagi vajalik. Ent, päris algaja puhul tuleks selle (põlvede varvastest möödumisega küki ajal) soovitamise, õpetamise ja rõhutamisega pigem ettevaatlik olla!


Seotud artiklid:
Ära lase kükkides põlvi varvastest mööda. Müüt või tegelikkus?


Fitness.ee avaldatud teksti-, foto- ja videomaterjalide kopeerimine on lubatud ainult Robocop OÜ kirjalikul loal. Materjalide loata kasutamise eest esitatakse arve. Loa saamiseks palume pöörduda: toimetus@fitness.ee

 

Miks ja kuidas kodus trenni teha?

Treening | 

Enda liigutamiseks ja enesetunde parandamiseks ei pea tingimata treeningsaali minema, vaid üsna lihtsalt on võimalik ka koju luua korralik…


TEGIJATE TREENING: Kirp2 e. K.J Konsap - Rind, Õlg, Käed

Treening | 

Seekordne tegijate treening on selles mõttes natuke teistlaadi, kuna ette on võetud võistleja, kes esindab alles juunioreid. Orbiidil on selline…


Ott Kiivika treening - ja toitumiskava, vol.1

Treening |  (3)

Selles loos avaldab Ott saladused, kuidas ta valmistus viimasteks võistlusteks (EMV 2003). Esimeses osas toome ära treeningu ja toitumise täpse…