8. jaanuar 2014

Igaühel on midagi…

Ühel teisipäeval, kui lõppes 6. – 7. klassi poiste tund olin teatud asjaoludel sunnitud maha pidama ühe tõsise monoloogi. Üks suhteliselt eeskujulik spordipoiss on sel aastal hakanud miskipärast võistlustelt viilima. Kui panen nimekirja kokku, siis lubab mees võistelda, kuid kui minek käes, jätab kohale tulemata või on kadunud.

Tund oli läbi, poisid olid juba lõpurivis ja uurisin, et mis siis ikkagi toimub. Ei, ma isegi mitte ei kurjustanud. Ehkki, tõepoolest, mõistlikku põhjendust viilimistele ei olnud. Pigem üritasin noori mehi panna mõtlema, et miks nii ei tehta ja miks selline käitumine on tegelikult endale vastutöötamine.

Igaühel on midagi…

Meil kõigil on midagi sellist, mis meid eriliseks teeb. Igaühel on mingi selline oskus või omadus, mida teised tahaksid ka omada. Kes oskab pilli mängida, kes on tuntud spordipoiss, kes on lihtsalt hea õppur, kes on hea huumoriga heade naljade rääkija, kes on äärmiselt abivalmis, kes parandab hästi autosid jne. See erilisus ei jää teistel märkamata ja päris tihti hinnatakse meid väga selle käitumise, oskuse või omaduse pärast.

Minu sõnum on, et hoidke seda erilist „asja“, mille pärast inimesed teid teadaolevalt hindavad ja teist lugu peavad. Te ei pruugi alati võib – olla isegi aru saada, millise staatuse see erilisus on teile taganud. Tehke oma tugevus kindlaks ning hoidke, kaitske ja arendage seda edasi. Samuti, see ei pruugigi paljudel juhtudel olla mingi suur asi, kuivõrd vaid väike detail, kuid sellest võib piisata, et inimesed sind austavad.

Miks see oluline on?

Kõikidele meile meeldib millegi poolest erineda, silma paista, kiidetud või tähelepanu saada. Erilisus tähendabki peaaegu alati tähelepanu, märkamist ja tunnustust. Kes ütleb, et „talle ei meeldi“, see valetab, sest tunnustusvajadus on meie tahtest sõltumata kirjutatud meie genotüüpi sisse.

Niisiis, hoidke seda, millega te olete positiivse tähelepanu ja tunnustuse pälvinud. Ärge mängige seda lihtsalt niisama maha. Arendagem oma erilisust edasi, muutke ennast seeläbi veelgi nähtavamaks, veelgi tugevamaks. Kujundage see erilisus oma trumbiks ja visiitkaardiks. Ja kui tundub, et sul tõesti ei ole midagi sellist, mis võiks olla tugevus teiste ees, siis andke kõik, et oma „Nokia“ leida.

Loomulikult räägin mina kõike seda eelkõige spordi kontekstis. Olen näinud küll noormehi, kes teevad nii mõnedki aastad korralikult trenni, jõuavad teatud tasemele, teenivad seeläbi respect´i ja tunnustust, kuid kaovad siis ühtäkki treeningsaalist peaaegu päeva pealt. Või, hakkavad oma väljateenitud staatust nädalalõppude pidudel maha mängima. Seda on kurb kõrvalt jälgida.

Kui sa oled trennimees, siis lase edasi. Kui sa oled pillimees, lase edasi. Kui sa oled arvutimees, lase edasi. Kui võrkpall on ainus asi, mida sa oskad, siis pane täiega. Kui ajalugu ja mälumäng pakuvad huvi, arenda end edasi, otsi võimalusi oma teadmiste täiendamiseks ja proovile panemiseks. Kui sulle meeldib ehitustöö, oled aiapidaja ja nokitseja oma kodu kallal, ära häbene seda näidata. Oled hea joonistaja, proovi veelgi paremaks saada ja ära hoia oma talenti peidus. Kui oled hea õppur, ära too oma õpitulemusi nädalalõpuläbude ohvriks…

Hoidke seda, mis teil on, arendage seda edasi, tehke ennast seeläbi nähtavaks. Uusi asju võib lisaks alati juurde õppida, aga ärge loobuge sellest, mis on teile head teinud ja on teatud mõttes teid positiivselt iseloomustavaks tunnuseks kujunenud.

Autor: Janar Rückenberg