Distsipliin võib muutuda vangistuseks

Distsipliin on treeningus kasulik seni, kuni see aitab elu paremaks teha. Kui trennist saab karistus ja söömisest kontrollivahend, ei ole asi enam tahtejõus, vaid ohumärgis.

„Ärkasin hommikuti kella viie ajal. Silmad unised, ilma hommikusöögita. Tajumata midagi, läksin rasvapõletusjooksule. Pika tööpäeva järel olin jälle jooksmas või jõusaalis. Ma ei nautinud treeninguid, jälgisin vaid pulssi. Pingutasin mitmeid tunde. Loobusin rasvast ja halvimal ajal toitusin lillkapsast, kohupiimast.”

Nii kirjeldab anoreksiast ja treeningusõltuvusest toibunud 31-aastane Tuija. Kuigi süda puperdas ja pea käis ringi, arvas ta sel ajal, et on elu parimas vormis. Kõrvalt vaadates oli keha väsinud. Seestpoolt tundus aga, et veel rohkem pingutamine lahendab kõik.

Miks distsipliin võib minna liiga rangeks?

Treening annab paljudele kindla rütmi. See on hea. Probleem algab siis, kui rütmist saab sund. Kui inimene ei lähe trenni sellepärast, et keha tahab liikuda, vaid sellepärast, et vahelejätmine tekitab paanikat, on piir ületatud.

Toitumishäirete keskuse juhataja Pia Charpenteri meelest on Tuija lugu klassikaline näide tõsisest toitumishäirest ja treeningusõltuvusest. Treenitakse iga hinna eest. Vahet ei ole, kas sajab pussnuge, keha on haige või uni on võlgu. Plaan tuleb täita.

24-aastane Marja, kes haigestus buliimiasse ja anoreksiasse, rääkis sama mustrit. Tema treeninguhullus tekkis anoreksia ajal. Ta oli töötu ja peaaegu kogu aeg kulus jooksule ning aeroobikale. Kui ta hakkas pargitöötajaks, valis ta teadlikult kõige raskemad tööd. Mitte rõõmust, vaid vajadusest kulutada.

Lihtne tõde: keha eest hoolitsemine ei tohiks keha vastu pöörduda.

Kuidas distsipliin muutub sõltuvuseks?

Sõltuvus ei teki alati järsku. Alguses võib olla eesmärk: võtta alla, saada vormi, süüa puhtamalt, joosta rohkem. Need võivad olla mõistlikud soovid. Aga kui kogu enesehinnang hakkab sõltuma treeningust, kaalust või toidureeglitest, läheb asi kitsaks.

Mis siis tegelikult juhtub? Inimene hakkab uskuma, et keha kontrollimine annab talle väärtuse. Kui kõht on tühi, tundub see võiduna. Kui trenn on tehtud, saab korraks rahu. Kui trenn jääb ära, tuleb süütunne.

Originaalloos oli hea näide: kui jooksutreening jäi viis minutit plaanitust lühemaks, võis inimene seda hiljem tunnise jooksutrenniga „parandada”, kasvõi südaööl. See ei ole enam tervisesport. See on karistus.

Pia Charpenteri sõnul võib söömine sassi minna igas vanuses inimesel. See ei puuduta ainult noori naisi. Risk võib olla suurem inimestel, kelle töö või hobi nõuab välimuse, kehakaalu või soorituse pidevat jälgimist: sportlased, tantsijad, näitlejad ja isegi muusikud. Põhjus pole ainult ametis. Sageli on taustal suur pinge, vähene puhkus ja tunne, et peab kogu aeg parem olema.

Distsipliin ja keha: ohumärgid, mida märgata

Keha ei pea iga päev meeldima. Kõigil on päevi, kus peegelpilt häirib või trenn ei lähe plaanitult. Ohtlikuks muutub see siis, kui rahulolematus juhib kogu päeva: mida sööd, kellega kohtud, kas lubad endal puhata ja kuidas enda väärtust mõõdad.

Tuija anoreksia algas pärast abielu lahutust. Ta tegi palju tööd, et armuvalu mitte tunda. Marja haigus sai alguse pärast töökaotust. Mõlemal juhul ei olnud küsimus ainult toidus või trennis. Küsimus oli valus, kontrollis ja üksildases pingutamises.

Kui elu on halvimas kohas, vajab inimene sageli just vastupidist sellele, mida haigus käsib: rohkem puhkust, rohkem ausaid vestlusi, regulaarsemat söömist ja vähem karistavat liikumist. Abi küsimine ei ole läbikukkumine. See on esimene samm tagasi normaalse elu poole.

Toitumishäire tunnusmärgid

• Õigest ja puhtast toitumisest saab elu põhimõte ja kinnisidee.
• Kogu vaba aeg läheb toitude valmistamise ja hankimise peale.
• Inimsuhted, töö, õpingud ja isiklikud väärtused kaotavad tähenduse.
• Kujunevad jäigad söömisharjumused, näiteks porgandeid võib süüa ainult riivitud kujul.
• Toiduvalik võib halvimal juhul kahaneda ühe või kahe tooraineni.
• Toitumisest saab usk, millest täpne kinnipidamine muutub kinnisideeks.

Treeningsõltuvuse tunnusmärgid

• Oled kui tulistel sütel, kui ei pääse piisavalt treenima või kui väikseimgi treening jääb vahele.
• Kui oled treeninud plaanitust mõned minutid vähem, karistad end järgmisel korral topelt treeninguajaga.
• Treenid ka siis, kui oled haige või väsinud.
• Treeningud hõivavad kogu su vaba aja.
• Inimsuhted, töö ja õpingud jäävad treeningute varju.
• Toiduvalik on väga ühekülgne.
• Oled kaotanud treenimise lõbu, kuid enesetunne on väljakannatamatu, kui ei pääse trenni.
• Oled harva rahul treeningtulemustega ja su enesetunne sõltub saavutustest.

Praktiline abi, kui distsipliin teeb haiget

Kui tunned end nendes kirjeldustes ära, ära jää üksi diagnoosi nuputama. Esimene samm võib olla väga lihtne: räägi kellelegi, kes ei hakka sind kaaluma, mõõtma ega häbistama. Perearst, terapeut või toitumishäirete nõustaja saab aidata vaadata, mis tegelikult toimub.

• Mine arsti juurde või raviterapeudi jutule.
• Uuri psühhoteraapia võimalusi.
• Pöördu toitumishäirete nõustaja poole.
• Loe sama haigusega inimeste lugusid meediast ja otsi usaldusväärset infot.
• Räägi lähedastele oma probleemist.

Ausalt öeldes on kõige raskem sageli mitte trenni teha, vaid lubada endal puhata. Aga paranemine algabki sellest, et keha ei pea enam iga päev midagi tõestama.

KKK

Kas range distsipliin on alati halb?

Ei. Distsipliin aitab trenni ja söömisega järjel püsida. Halb märk on see, kui reeglid tekitavad hirmu, süüd või sunnivad treenima ka haiguse ja kurnatuse ajal.

Kuidas aru saada, et trennist on saanud sund?

Vaata, mis juhtub siis, kui trenn jääb ära. Kui tekib talumatu ärevus, karistad end järgmise trenniga või jätad suhteid ja tööd kõrvale, tasub abi otsida.

Mida teha, kui lähedane sööb liiga vähe ja treenib liiga palju?

Räägi rahulikult, ilma süüdistamata. Keskendu sellele, mida märkad: väsimus, tuju muutus, sotsiaalne eemaldumine. Soovita arsti või terapeudi abi.

Autor: Rosin

Tule trenni! ArtGym