Töö ja vaev: miks sellest kasvab mõistmine

Töö ei muuda inimest ainult väsinuks. Kui seda päriselt teha, mitte lihtsalt ära kannatada, võib sellest tulla rahu, selgem pilk ja vahel ka rõõm.

Tammsaare lause “Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus” kõlab esmapilgul karmilt. Mina loeksin seda veidi teisiti: tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb mõistmine.

Miks töö ja vaev loevad

Esimese asjana tuleks aru saada, et see mõte ei räägi ainult raskest füüsilisest rassimisest. Siin ei ole vaja otsida otsest seost labidatöö ja erose-laadse armastuse vahel. Asi on sügavam. Armastus võib siin tähendada austust, taipamist, rahu või oskust väärtustada seda, mis on vaevaga loodud.

Me kõik oleme teinud midagi, mis tundus raske või vastumeelne. Mõni on ladunud puid, mõni õppinud pilli, mõni vedanud trenni lõpus viimase seeria lõpuni. Alguses on tunne lihtne: ei taha. Keha väsib, mõte otsib vabandusi ja mugavam oleks pooleli jätta.

Aga mis siis tegelikult juhtub, kui inimene lõpuni teeb? Jah, tuleb väsimus. See on kõige nähtavam osa. Ent sageli tuleb selle kõrvale ka meelerahu, rahulolu või isegi õnnetunne. Jaan Tammsalu on öelnud: “Õnn mahub tühjadesse paikadesse!” See kõlab täpselt. Vahel peab inimene endast midagi välja andma, et sinna midagi paremat asemele mahuks.

Kuidas töö kasvatab mõistmist

Raske tegemine õpetab. Mitte ainult seda, kuidas töö valmis saada, vaid ka seda, mida pingutus inimesega teeb. Me õpime, mida tähendab pühendumine. Me näeme, kui palju nõuab järjekindlus. Ja me hakkame paremini mõistma ka teiste inimeste vaeva.

Kui oled ise midagi loonud, ei vaata sa enam valmis asja sama pilguga. Kiviktaimla, nõelapadja heegeldamine, lehtede riisumine, sporditreening või teadustöö – kõigil neil on üks ühine joon. Need nõuavad aega, tähelepanu ja valmisolekut ebamugavusega koos olla.

Lihtne tõde: meie õnn asub väga tihti väljaspool mugavustsooni. Mitte alati kaugel, aga piisavalt kaugel, et sinna jõudmiseks peab liikuma. Eesmärgi nimel vaeva nägemine on üks eluliselt õpetlikumaid olukordi üldse. Selle kaudu oleme liigina hakkama saanud, aga selle kaudu kasvab ka üksik inimene.

Vaeva nägemine annab inimesele sisemise tänutunde. Meile meeldib toime tulla. Meile meeldib lõpetada. Isegi siis, kui me seda endale kohe ei tunnista, vajame vahel vastumeelseid asju. Need panevad proovile distsipliini, kannatlikkuse ja pühendumise.

Praktilised viisid töö kaudu kasvada

Vaeva ei pea otsima ainult suurtest eluülesannetest. Sageli õpetavad kõige rohkem lihtsad tööd. Kui 6. klassi poisil tuleb laduda riita 5 kärutäit puid, siis ideaal on selge: päeva lõpuks on 5 kärutäit riidas. Kui ta teeb poole, on ta poolel teel. Kui ta pingutab ja lõpetab ka pimeduse pealetükkimisel, on ta oma ülesande täitnud.

Sama kehtib trennis. Sa ei saa tugevamaks ainult siis, kui kõik on mugav. Viimane kordus, järjekordne käik saali või otsus mitte pooleli jätta õpetab midagi. Mitte kangi kohta, vaid sinu enda kohta.

Hea vaev ei ole pime enesepiitsutamine. Vahe on sees. Kui pingutusel on mõte, siis see kasvatab. Kui see lõhub inimest ilma eesmärgita, tuleb hoog maha võtta. Tark töö ei tähenda ainult rohkem tegemist, vaid ka arusaamist, mille nimel sa teed.

Arenevad paljud head omadused ja voorused: meelekindlus, visadus, kaastundlikkus, töökus. Maslow vajaduste hierarhias seostub see eneseteostusega. Inimene tahab luua, parandada, lõpetada ja näha, et tema tegevusel on tulemus.

Ausalt öeldes ei pea vaev alati meeldima. Sageli ei meeldigi. Aga seda ei pea kartma. Kui töö on mõtestatud ja inimene ei lähe endast üle rumalalt, võib vaev teha temast rahulikuma, tugevama ja tähelepanelikuma inimese.

KKK: töö ja vaev

Kas vaeva nägemine peab alati raske olema?

Ei pea olema talumatult raske. Piisab sellest, et tegevus nõuab pingutust, kannatlikkust ja lõpuni tegemist. Just seal tekib õppimise koht.

Miks pärast rasket tööd tekib rahulolu?

Sest inimene tajub, et ta sai hakkama. Valmis asi, täidetud ülesanne või lõpetatud trenn annab kehale väsimuse, aga meelele korra ja rahu.

Kas mugavustsoonist väljumine teeb alati paremaks?

Ainult siis, kui sellel on mõte. Mõtestatud pingutus kasvatab, juhuslik enese lõhkumine mitte. Vahe tuleb endale ausalt selgeks teha.

Autor: Janar Rückenbeg

Tule trenni! ArtGym