Vince Gironda: kulturist nagu skulptor

Vince Gironda nägi inimkeha skulptuurina, mitte kilodes mõõdetava lihasmassi summana. Tema lähenemine erines kõigist tolle aja treeneritest — ta arendas lihaseid sümmeetria ja illusiooni nimel, mitte lihtsalt suuruse pärast. Vaatame, mida ta tegelikult õpetas ja mida sellest tänapäeva treeningusse üle kanda.

Miks Vince Gironda mõtles teisiti

Vince’i on aastate jooksul palju naeruvääristatud — eriti tema seisukohti selle üle, kuidas õige kulturisti keha peaks välja nägema. Aga treenimise käsitluses oli ta nagu Michelangelo. Seal, kus teised treenerid nägid ainult kaalu kangi otsas, nägi tema proportsioone ja vorme.

Ta vaatas oma õpilasi kunstniku pilguga. Analüüsis kehaehitust, märkas iga inimese eripärasid ja määras siis konkreetsed harjutused, et vormida nendest meistriteos. Michelangelo kasutas haamrit ja peitlit, et kivist välja võluda Taavet. Vince kasutas kangi ja hantleid, et lihasest skulptuuri luua.

See suhtumine — keha kui esteetiline tervik, mitte lihaste kogusumma — eraldas teda enamikust kolleegidest. Kui teised treenerid ja jõusaaliomanikud rääkisid ainult sellest, kuidas suuremaks saada, õpetas Vince hoopis seda, kuidas õigete proportsioonidega väiksem mees näib pildil hiiglaslik.

Kuidas Vince Gironda keha vormis

Labiilse egoga mehel oli sellise nõuandega raske leppida. Ebakindel kulturist kasvatab lihaseid selleks, et oma nõrkust varjata. Talle öelda, et mingit lihasgruppi tuleb tasakaalu mõttes hoopis vähendada, kõlas pühaduserüvetusena. Kuid Vince’il oli kindel nägemus, mida tema õpilased mõistsid alles siis, kui teos valmis sai.

Kui vaatad mineviku klassikaliste kulturistide pilte, jääd vaimustusse. Valgustus ja taust loovad keha definitsiooni; see on optiline pete, kõik teadlikult kavandatud. Kui keha ise on õigetes proportsioonides vormitud, eksponeeritakse seda nagu kunstiteost — õige nurga alt, õige valgusega.

Vince ise kaalus keskmiselt 79 kilo. Pildil nägi ta välja palju suurem. See polnud juhus — ta oli meister looma illusiooni, et näha välja endast kaks korda massiivsem.

Keha fookuspunktid Vince Gironda järgi

Suurema lihase illusiooni võti on arendada keha nii, et tähelepanu liiguks õigetele kohtadele. Vince määratles need fookuspunktid üsna täpselt:

• rinnalihaste kuju ja kõrgus
• reie nelipealihase ja põlve suhe
• selja lailihase laius ja vitaalsus
• deltalihaste ümar kuju
• biitsepsi tippkuju
• küünarvarre eraldatus
• kõhulihaste kuju ja proportsioon
• säärelihaste suurus ja vorm

Ükski neist kehaosadest ei arene iseenesest. Inimesed, kes lihtsalt “tõstavad raskusi”, jätavad pooled nimekirjast tähelepanuta — peamiselt seetõttu, et neid pole kerge arendada ja tulemused tulevad aeglaselt. Kunstnik-kulturist seevastu teeb fookuspunktide kallal sihilikku tööd, isegi kui see tähendab eraldi lühikesi treeninguid säärtele või küünarvartele.

Mida Vince Gironda õpetus täna jõusaalis annab

Ausalt öeldes — enamik tänapäeva trenniprogramme on Gironda mõtteviisist üsna kaugel. Instagramis loeb mass ja kaalu number, mitte sümmeetria. Aga mõni asi tema lähenemisest töötab praegugi väga hästi.

Esiteks: vaata ennast peeglist ausalt. Mis lihasgrupp jääb teistele alla? Kui õlad on rinna kõrval kõhnad, ei aita asja juurde uus rinnatreening, vaid sihilik töö deltadega. Teiseks: tee mõnikord pilte. Foto valetab vähem kui peegel. Kolmandaks: ära aja taga ainult kaalunumbrit kangi otsas — proportsioon võidab masspildi alati.

Vince Gironda jõusaal Studio City’s tegutses aastakümneid ja sealt käis läbi terve hulk Hollywoodi näitlejaid ja Mr. Olympia tasemega kulturiste. Põhjus oli lihtne: kui sa tahtsid välja näha nagu skulptuur, mitte nagu kotitäis kartuleid, läksid sa Vince’i juurde.

KKK Vince Gironda meetodist

Kas Vince Gironda treening sobib algajale?

Põhimõtted küll — ehk mõte sümmeetriast, fookuspunktide arendamisest ja nõrkade lülide eraldi treenimisest. Mõned konkreetsed harjutused (näiteks tema kuulus 8×8 süsteem) eeldavad aga juba head tehnikat ja kogemust, nii et alusta lihtsamatest baasharjutustest.

Miks Vince Gironda kükkimisele vastu oli?

Tema arvates kasvatas klassikaline kang-kükk tuhara ja puusi liiga palju, rikkudes kogu keha sümmeetriat. Ta eelistas hack-küki ja sissona kükki, mis koormavad rohkem reie esiosa. See on tänapäeva treeningteaduse seisukohast vaieldav, aga loogika on kooskõlas tema esteetilise filosoofiaga.

Kas illusiooni-põhimõte töötab ka naisel?

Sama hästi. Ümarad õlad ja kitsam vöökoht loovad liivakella siluetti samasugusel viisil, nagu lai selg ja kitsas vöö loovad meestel V-kuju. Põhimõte on identne: arenda neid kohti, mis kogu pilti raamivad.

Arenda keha fookuspunkte ja loo meistriteos. Loo illusioon.

Allikas: Daryl Conant