14. aprill 2009

Naiste kulturism. Jah, naiste kulturism!

Naiste kulturism. Need sõnad juba iseenesest tekitavad hulgaliselt arvamusi ja emotsioone. Steroidid! Mis on viinud naissportlased nende kasutamiseni, hoolimata meeste negatiivsest vastukajast?

Paljuski tuleneb see ju siiski sellest, et naised ei ole võimelised kasvatama piisavat lihasmassi. Kriitka siinkohal ei lõppe. Milleks naistele selline figuur, selline ebaloomulikkus, küsitakse ikka. Paljud nendestsamadest kriitikutest on tegelikult kulturismi pooldajad, kuniks see piirdub meeste kulturismiga.

Lõppude lõpuks- kas ongi üldse kulturismis, olenemata võistlejate soost, enam midagi loomulikku ja naturaalset järel?

Suudab mõni mees või naine saavutada naturaalselt piisavat tulemust kulturismi jaoks?

Selgitan siinkohal, et ma ei poolda siin steroidide kasutamist mingilgi moel.

Naiste kulturismi kriitikud siinkohal ei peatu. Ikka kommenteeritakse a´la ole kena, ära enam muskleid kasvata. Paljuski on just needsamad lõputud avalikud süüdistused põhjustanud selle, et naiste kulturism on muutumas üha mehelikumaks. Naised on minetanud oma naiselikkuse, muutes oma kehasid tundmatuseni. Nende kehad on kattunud karvadega ja hääl on selline, et pigem tasuks haarata oma rahakott ja punuma pista- kes teab milleks nad veel võimelised on! Kohati tundub, et Jumal ise on nad saatnud naiste kulturismi kui sellist likvideerima- sest nad ei ole ju enam naised. Kas nii?

Lükkamaks seda väidet ümber, oletagem, et asi nii ongi. Kas siis kriitikat võetakse üldse kunagi kuulda, kui see on esitatud põlastavalt, jälestavalt? Seni on sellekohane kriitika muutunud aga aina hullemaks.

Osa sellest kriitikast on muidugi tõsi- mõned naised on läinud asjaga liiga kaugele. Nad ei erine enam oma meessoost kolleegidest. Siiski ei õigusta selle osa naistest esiletõstmine terve naiste kulturismi kui sellise lakkamatut mustamist.

Hiljuti kohtusin kulturismi staari Melissa Dettwilleriga ja leian, et ei ole paremat inimest, kes võiks meid valgustada käesolevas teemas. Iga kulturismi fänn, ma usun, teab Melissat. Hoolimata sellest, et ta ei ole veel proff, on ta juba palju saavutanud ja potentsiaal on suur. Ah jaa, ja neile, kes loevad ja ei tea, kes on Melissa- võin siinkohal kinnitada, et tegemist on 100% naisega.

JE: Tere Melissa. Kuule, ma tõesti hindan väga, et leidsid aega meiega kohtuda ja veidike naiste kulturismist rääkida!

MD: Tere Justin. Tänan kutsumast! Tore sinuga kohtuda!

JE: Kuidas sa kulturismi üldse sattusid? On sul alati olnud tahtmine sel alal võistelda või tekkis see aja jooksul?

MD: Alustasin jõusaaliga umbes 17selt. Liitusin klubiga, kus mu praegune abikaasa Danny töötas, kuid ma ei alustanud kohe tõsiseid treeninguid. Danny rääkis mulle küll, et mul on väga hea geneetika, tal on alati selle peale nö silma olnud. Ta soovitas mul tungivalt astuda lavale ja keskenduda oma treeningutes võistlemisele. Noh, ma võtsin ta nõu kuulda . See oli vist umbes 2003 aastal. Minu esimene võistlus oli juba nov 2004.

JE: Seega võistlemine ei olnud sul algul plaanis, enne kui Danny seda soovitas. Kas ta pidi sind selleks palju veenma või võtsid kergelt vedu?

MD: Ei, mitte päris. Ma ei mõelnud sellele enne üldse, aga kui ta mainis, et…no ja siis ma hakkasin enda ümber vaatama, vaatasin teisi tüdrukuid kes võistlesid ja ütlesin endale „Ma saan ka hakkama!. Juhtusin kunagi enne seda nägema ajakirjas Debbie Krucki pilti- ta oli super! Samuti vaatasin Colette Nelsonid ja juurdlesin, kuidas saab keegi olla nii lihastes ja samas nii naiselik. Nüüd meenus see kõik ja tundsin, et see spordiala ongi just SEE!

JE: Mis on kulturismis see, mis on hoidnud sind nii kaua nii edukana?

MD: No põhimõtteliselt, ma armastan seda, kuidas kulturism mind end tundma paneb. Tunnen end seksikana kui olen vormis. Tunnen end terve ja energilisena.

JE: Nagu sa tead, kulturism saab palju avalikku kriitikat. Kas selline kriitika on sinumeelest kuidagi õigustatud?

MD: Ma arvan, et paljuski inimesed väljendavad end niiviisi varjamaks omaisiklikku ebakindlust. Kui inimene on iseendaga rahul, siis ta ei tunne vajadust teisi kritiseerida. Tihti on nii, et kui kuulen kelleltki, olgu see siis mees või naine, karmi kriitikat, siis seesama kritiseerija ise on kohutavalt vormist väljas. Palju kriitikat tuleb kadedusest. Sellised inimesed on ise tegelikult õnnetud ja hädas, nad tunnevad vajadust end kuskil välja elada. Õnnelikud ja rahulolevad inimesed ei kritiseeri. Miks see nii on? Sel on kindlasti oma põhjus.

JE: Mis sinu arvates on negatiivsuse peamine põhjus? Kas see on lihtsalt arusaamise puudumine ja puudulik haritus, mis paneb neid inimesi niiviisi käituma?

MD: Ebakindlatele inimestele ei meeldi vaadata neid, kes teevad midagi, milleks nad ise võimelised pole. Olgu see siis psüühiline probleem, majanduslik … misiganes, mis neid vaevab. Neile muutub kinnisideeks mustata teisi inimesi, kes pole samasugused kui nemad. Miks? Nad ei suuda kritiseeritavatele mitte mõelda ega neist mitte rääkida. Igakord kui näen taas alusetut rünnakut kellegi vastu, mõtlen – näe, jälle üks andunud fänn.

JE: Kuidas mõjutab selline negatiivsus su kulturismikarjääri? Või veelgi enam, kuidas see mõjutab sind kui lihtsalt inimest? Arvatavasti on sul vahel päris raske.

MD: Ma ei saa lasta end häirida neist asjadest. Tuleb endale selgeks teha, millele on vaja tähelepanu ja aega kulutada, millele mitte.

JE: Mis on see, mida võiks naiste kulturismis muuta, et parandada inimeste suhtumist? Kas näed end kui võimalikku muutustele kaasaaitajat?

MD: Noh, ma arvan, et sellise kriitika on põhjustanud naised ise, need, kes on steroididega üle pingutanud. On juba astutud mõningaid samme naiste kulturismi parandamise suunas- ettepanek nõuda naistelt 15-20% senisest vähem muskulatuuri. Siiski, nagu igas eluvaldkonnas, nii on ka kulturismis neid, kes tahavad erineda teistest. Viimase näiteks võiks tuua naiskulturisti, kel on kõrgem testosterooni tase kui Godzillal 😀 Mõned sportlased lihtsalt lähevad liiga kaugele. Kui see tähendab karvkatte teket üle keha, häält, mis ei eristu enam James Earl Jones´i omast- kõike seda vaid ühe trofee pärast- siis ma arvan, tuleks prioriteedil üle vaadata.

JE: Mida siis saaks ette võtta?

MD: Mida ette võtta? Dopingutestid ei ole lahendus. See maksab esiteks liiga palju. Kui kohtunikud õpivad hindama kena, lihaselist, tervet ja naiselikku keha ilma silmatorkavate dopingutunnusteta, võib aja jooksul nii mõnigi asi muutuda paremuse poole.

JE: Mis sa arvad, mida tulevik toob naiste kulturismi? On see sport mis areneb positiivses suunas, või on selle maine jäädavalt rikutud?

MD: Ainult aeg näitab seda. Kui hindamine muutub, muudab see kindlasti ka võistlejaid naiselikumaks. Rohkem laiema publiku jaoks meeldivaks.

JE: Aga nö uue vere toome kulturismi, uued võistlejad? Meeste kulturism vaevleb juba aastaid selle käes, et võistlejaskond vananeb ja uusi noori tegijaid ei tule. Õnneks on näha juba ka uusi silmapaistvaid tulijaid nagu näiteks Phil Heath ja Dennis Wolf. See on toonud meeste kulturismi uut hingust. Aga naised? Mis toob naiste kulturismi uuendusi ja edu, mida mehed on nautinud juba viimased aastad?

MD: Nagu ma juba enne mainisin, mina usun tervesse, ilusasse ja ihaldusväärsesse kehasse. Ihaldusväärse kehaga võistlejad tekitavad rohkem naiste huvi asjaga tegeleda- head eeskojud toovad kindlasti uusi võistlejaid lavalaudadele.

JE: Nüüd üks peamine küsimus, selline, mis on aastaid palju poleemikat tekitanud. Kriitikud räägivad, et peamine ebapopulaarsuse põhjus on dopinguainete kasutamine. Naised manustavad mees-suguhormoone, mis hävitab nende naiselikkuse. Samad kriitikud, kes naisi materdavad, kiidavad meeste puhul samade hormoonide kasutamise heaks. Tõsi on see, et ükski naine ei suuda ilma igasuguse kõrvalabita kasvatada omale täiuslikku lihaselist keha. Mis sa arvad neist süüdistustest, on need ebaõiglased?

MD: See on väga kahetsusväärne, et osad naised on minetanud oma naiselikkuse läikivate trofeede nimel. See ei ole see, mida inimesed tahavad näha. Vaadake, kuipalju toimub praegu võistlusi, kuipalju on publikut. Võidavad aga need, kes on jäädavalt oma välimust moondanud. Vaadake, kuhu me oleme jõudnud! Samas, keegi ei ole neid naisi selleks sundinud. Ma ei süüdista kulturismi maine pärast kohtunikke, süüdistan just neid sportlasi, kes on asjal lasknud liiga kaugele areneda.

JE: Sa ei süüdistagi kohtunikke? No kuule, nemad ju annavad välja säravaid auhindu neile naistele, kes on ületanud piiri! Kui nad seda ei teeks, kas see siis ei muudaks midagi? Kas sa ei arva, et kohtunikel võiks olla rohkem vastutust selles osas?

MD: Noh, sa tõid välja hea argumendi, jah. Siiski- kui kõik tüdrukud tuleksid välja terve ja naiseliku välimusega, siis ei oleks kohtunikel ka üldse valikut anda parima autasu kellelegi, kes naiselikkusest kaugel seisab. Tulles lavale, nagu praegu tullakse, antakse kohtunikele võimalus valida keegi, keda nad tunnevad, et võiks täna võita, kes just sel hetkel meeldib. Milleks anda neile üldse sellist valikuvõimalust?

JE: Arvestades kõike, millest me oleme rääkinud – kas sa tõesti usud, et see aitaks? Et oleks võimalik kasvatada muskleid, samas säilitades naiselikkus ja ilu, ning olles kulturismivõistlustel ka konkurentsivõimelised? Isiklikult arvan, et sa ise oled seda juba tõestanud, vaid pilk sinule räägin enda eest. Oled naiselik ja glamuurne hoolimata lihasmassist.

MD: Oi ma tänan! Jah ma usun, et naine suudab kasvatada seksikat musklit, ilma et hävitaks oma loomupärast naiselikkust. Kui minna hormoonide jn tarbimisega üle piiri, muutub ka välimus. Mehelikumaks. Kurvid kaovad, hääl muutub, nägu karmistub, keha hakkab mõtlema nagu mehe oma. Eks igaühel meist on oma arvamus sellest, mis on seksikas, mis mitte. Ma arvan, et keskendudes naiselikkusele on naistel isegi kergem lihaseid kasvatada, kui ohtralt kemikaale tarbides.

JE: Kuigi sa ei ole veel profikaardi omanik, oled juba omale kulturismimaailmas nime teinud. Enamus vähegi kulturismiga kursis olevatest inimestest teab su nime. Paljud IFFB pro´d ei ole isegi sama tuntud kui sina. Mida sa pead oma edu saladuseks, mida on vaja spordis samale tasemele jõudmiseks?

MD: Mul on tõesti teistsugune look kui teistel võistlejatel. Olen suurem ja rohkem musklis kui fitnessi võistlejad, kuid väiksem kui enamik naiskulturiste. Tänu oma toitumisspetsialistile Dave Palumbole ja tema tulevasele naisele Colette Shermanile, kes tegelevad ka mu võistlusettevalmistustega, ning mu abikaasale Dannyle, kes vastutab mu treeningute eest, olen ma konkurentsivõimeline ja oman kenasti tasakaalus muskulatuuri, samuti ka naiselikke kurve. Ma väga tänan neid selle kõige eest. Olen üks vähestest, kes sellise terve ja naiseliku vormiga lavale läheb-see aitab loomulikult kaasa sellele, et mu nime ja nägu märgatakse ning jäetakse meelde.

JE: Mida sa oskad kosta koostöö kohta Dave´iga? Kuidas see on sind muutnud? Keegi ei sea kahtluse alla selle mehe teadmisi, eriti kui arvestada tema viimaste aastate edukaid võistlejaid.

MD: Dave on Jumal. Ma pole kunagi varem teinud nii suuri muudatusi nii lühikese aja jooksul, kui Dave´iga tööd alustades. Teen täpselt nagu ta soovitab, et igapäevaselt kõike paremaks muuta. Olen nii õnnelik, et saan koos tema ja Colette´iga töötada. Ma ei tea kedagi teist, kel oleks nii hea ülevaade asjadest. Ma ei jõua teda ära tänada.

JE: Tagasi tulles su populaarsuse juurde- kas on veel midagi, mis sellele kaasa on aidanud?

MD: ,Noh ma olen enne võistlemist päris aktiivselt tegelenud täiskasvanutele mõeldud modellindusega. Tegelikult ka praegu tegelen sellega. See on mu nime päris hästi ka levitanud. Mul on oma koduleht: [url=http://www.melissadettwiller.com/]http://www.melissadettwiller.com/[/url].
Ma arvan, et puhtalt edu ja tähelepanu nimel ei peaks midagi tegema, tuleks teha ikka seda, mis meeldib ja rahuldust pakub. Ja seda tuleb teha ikka omamoodi. Olge isiksused. Kui juba sinnani jõutakse, ollaksegi saavutanud edu.

JE: Täiskasvanute modellindus, see on kuum teema. On olnud palju kõneainet teemadel, kas võistlemine ja modellindus (täiskasvanute) sobivad kokku. Ükskõik, kas nõustuda või mitte, see on asi, mis eksisteerib, ja mitte ainult kulturismimaailmas. Iga võistleja kes sellega tegeleb, riskib saada avalikkuse ees materdatud. Ka see kokkuvõttes tasub end siiski ära?

MD: Mida keegi teeb lavalt eemal olles, on sügavalt nende isiklik asi, see ei puuduta ühtegi kohtunikku. See ei mõjuta nende võistlusvormi ega väljanägemist laval. Aga kas see pole mitte kummaline- kulturistid, kes teevad vabast ajast erootikamodelli tööd, on siiski tuntumad, kui need, kes ei tee, kuigi viimaste vorm võib olla ülikõva ja selle saavutamiseks võib olla kulunud aastaid treeninguid ja dopinguainete tarbimist. Tean juhtumit, kus üks sportlane, olles ise politseiametnik ja seda lausa kõrgemal tasemel, manustas igapäevaselt ligi 15 aastat seadusevastaseid keelatud aineid, rikkudes sedaviisi ju regulaarselt kehtivat õiguskorda. Samas maksab erootikatööstus riigile korralikult makse, me ei tee midagi seadusevastast…ja ikkagi oleme pahad? Kumb on siis tegelikult hullem? Erootikatööstus ei ole seadusevastane.

Siinkohal olgu mainitud, et ma ei süüdista, ei arvusta või mida iganes veel neid, kes teevad midagi illegaalset oma nime parandamiseks spordis (k.a steroidide tarbimine) … ma ju armastan paljusid neist, nad on head sõbrad, nagu perekond! See pole minu asi, millega nad tegelevad, ise teavad.

Erootikast rääkides, on see teema üldse kõneainet väärt? Mulle meeldib, millega ma tegelen. Ja ma teen seda, mis mulle meeldib. Kui see toob kaasa mõningast negatiivset tagasisidet, siis olgu nii. Peaasi, et ma õnnelik oleksin 😉

JE: Aga võimalus, et see siiski mõjutab su lavatulemust? Kindlasti enamus kohtunikest ei kiida erootikaäris osalemist heaks. Arvad, et on olnud juhuseid, kus erootika on mõjutanud su kohta võistlustel?

MD: No ma tõesti loodan, et seda ei ole kunagi juhtunud ega saa ka juhtuma. Kohtunike isiklik arvamus ei tohiks võistlustel olla mingilgi moel mõjutavaks teguriks. Minumeelest hinnatakse võistlustel ikka vormi, füüsist, mitte seda, kes mida teeb lavalt väljaspool.

JE: Las ma küsin sinult ühte asja. Oled sa erootikaäris osalemist kunagi kahetsenud? Kui sa saatsid kõike otsast alata, kas teeksid asju samamoodi?

MD: Ma ei kahetse midagi. Jah ja ma teeksin kõik samamoodi nagu olen teinud.

JE: Kas sa arvad, et esineb otsene seos kulturismi ja erootika vahel? Iga idiootki teab, et mõlemad on seotud kehailuga, samas need ei ole ju üks ja seesama. Ma ei kujutaks ettegi kui näiteks Arnold Classicul näidataks rahvale mõnda pornoklippi!

MD: Jah, ma arvan et ainus, mis neid kahte ühendab, ongi see, et mõlemad näitavad ilusat keha, või noh, ka pulbitsevaid hormoone! J Mõlemas maailmas võidab ilusaim ja parim. Nii et – kokkuvõttes võib siiski öelda, et veel paar ühist asja on neil kahel maailmal?

JE: Viimane küsimus: mida toob tulevik Melissa Dettwilleri jaoks? Mis plaanid on sul seoses spordiga?

MD: Tahaksin anda head eeskuju teistele sportlastele. Teen asju omamoodi ja nii nagu mulle meeldib, samuti üritan teha ühte asja korraga.

JE: Melissa, oli tore sinuga vestelda, soovin sulle parimat! Loodetavasti meie järgmisel kohtumisel oled juba IFBB pro kaardi omanik!

MD: Tänan sind! Ootan juba seda järgmist kohtumist 😉 Kulturism pole kõigi jaoks, see kehtib ka meeste kohta muide. Kõik ei oskagi seda nautida. Austan neid, kes on selle tee valinud ja naudivad seda.

Allikas: http://www.probodybuilding.com

Autor: Justin Edwards, tõlkinud Aktivist