Naiste kulturism: laval, kriitika ja valik

Naiste kulturism tekitab siiani tugevaid arvamusi: ühed näevad selles distsipliini ja julgust, teised küsivad kohe steroidide, naiselikkuse ja piiride kohta. See lugu vaatab vana, kuid endiselt teravat vaidlust Melissa Dettwilleri intervjuu kaudu: miks naised lavale lähevad, miks kriitika nii valusalt kõlab ja mida võiks ala tulevikus paremini teha.

Miks naiste kulturism inimesi nii ärritab?

Naiste kulturism. Juba need sõnad panevad paljudel kulmu kerkima. Sageli ei jõuta isegi sportlaseni, vaid hüpatakse kohe sildi juurde: steroidid, liiga suur lihasmass, liiga mehelik välimus, liiga palju kõike. Samal ajal kiidetakse meeste kulturismis samu jooni, mille eest naisi avalikult materdatakse.

Lihtne tõde: kulturism ei ole kunagi olnud kõigi maitse. Ei meeste ega naiste puhul. Lava jaoks ehitatud keha on äärmuslik, kontrollitud ja väga kaugel tavalisest jõusaalivormist. Küsimus ei ole ainult selles, kas see meeldib. Küsimus on ka selles, miks naiste puhul muutub kriitika tihti isiklikuks.

Originaalintervjuu keskmes oli Melissa Dettwiller, keda Justin Edwards kirjeldas kui sportlast, kes oli juba enne profikaarti kulturismimaailmas tuntud. Ta ei olnud lihtsalt nimi pildil. Ta oli näide naisest, kes tahtis olla lihaseline, lavakõlbulik ja samal ajal naiselik. See kolmik ongi kogu vaidluse tuum.

Melissa rääkis, et alustas jõusaaliga umbes 17selt. Tema abikaasa Danny märkas varakult, et tal on kulturismiks hea eeldus, ja soovitas lavale mõelda. Ta ise ei olnud seda alguses tõsiselt plaaninud. Umbes 2003 aastal hakkas mõte siiski tööle ning esimene võistlus tuli juba nov 2004.

See on üsna tuttav tee: inimene läheb trenni, keegi märkab potentsiaali, siis tekib huvi, siis tuleb esimene võistlus. Erinevus on selles, et naiskulturist peab sageli vastama ka küsimustele, mida meeskulturistilt ei küsita. Kas see on ikka ilus? Kas see on naiselik? Kas sa ei lähe liiga kaugele?

Kuidas naiste kulturism laval tegelikult toimib?

Kulturismis hinnatakse vormi, lihasmassi, proportsioone, kuivust ja lavalist esitust. Naiste puhul lisandub aga kirjutamata ootus, et keha peaks jääma kuidagi “õigesse” naiselikkuse raamidesse. See raam liigub ajas, kohtunike maitses ja publiku peas.

Melissa ütles intervjuus otse, et talle meeldib tunne, mille kulturism annab. Ta tunneb end vormis olles seksikana, tervena ja energilisena. See lause on oluline, sest väljastpoolt nähakse tihti ainult tulemust. Sportlase jaoks on aga tähtis ka protsess: trenn, toitumine, rutiin, kontroll ja tunne, et keha vastab tööle.

Samas ei põgenenud ta keerulise teema eest. Ta tunnistas, et osa naisi on läinud liiga kaugele. Tema hinnangul on just see andnud kriitikutele kõige tugevama relva. Kui laval on sportlased, kelle välimus, hääl ja üldmulje on tugevalt muutunud, hakkab kogu ala maine selle järgi elama.

Intervjuus mainiti ka ettepanekut nõuda naistelt 15-20% senisest vähem muskulatuuri. Mõte oli lihtne: kui hindamises väärtustataks rohkem tervet, lihaselist ja naiselikku vormi, liiguksid ka võistlejad selles suunas. See ei lahendaks kõike, aga annaks signaali, mida laval tegelikult otsitakse.

Dopingutestidest Melissa suurt päästjat ei näinud. Tema meelest on need kallid ega puuduta probleemi südant. Suurem mõju oleks sellel, kui kohtunikud ei premeeriks silmatorkavaid äärmusi. Ausalt öeldes on see spordis väga praktiline loogika: mida hinnatakse, seda sportlased taga ajavad.

Kohtunikud, sportlased ja vastutus

Justin Edwards surus intervjuus sellele punktile tugevalt peale: kui kohtunikud annavad võidu üle piiri läinud sportlastele, kas nemad ei vastuta? Melissa möönis, et argument on hea, kuid pani vastutuse ka sportlastele. Kui kõik tuleksid lavale tervema ja naiselikuma välimusega, ei oleks kohtunikel valida kedagi, kes seisab sellest ideaalist väga kaugel.

See ei tähenda, et vastutus oleks ainult ühel poolel. Ala kujundavad võistlejad, kohtunikud, promootorid, fännid ja meedia koos. Kui avalikkus räägib ainult kõige äärmuslikumatest näidetest, jäävad vahele sportlased, kes teevad tugevat tööd, kuid ei mahu skandaalsesse pealkirja.

Mida Melissa Dettwilleri lugu õpetab?

Melissa nägi ennast sportlasena, kes jääb kahe maailma vahele. Ta oli suurem ja lihaselisem kui fitnessivõistlejad, kuid väiksem kui paljud naiskulturistid. Tema sõnul aitasid teda toitumisspetsialist Dave Palumbo, Colette Sherman ja abikaasa Danny. See meeskond hoidis fookust vormil, tasakaalul ja lavalisel pildil.

Ta mainis intervjuus ka Debbie Krucki ja Colette Nelsonit kui naisi, kelle pildid panid teda mõtlema, et lihaselisus ja naiselikkus ei pea teineteist välistama. Just sellised eeskujud loevad. Kui noor naine näeb ainult karikatuuri, ei teki tal soovi alaga tegeleda. Kui ta näeb tugevat ja enesekindlat sportlast, võib tekkida hoopis teine tunne.

Siin ongi üks peamisi mõttekohti. Kui naiste kulturism tahab kasvada, vajab see eeskujusid, kellega uued tulijad suudavad samastuda. Mitte tingimata pehmemat sporti, vaid selgemat pilti sellest, mida ala väärtustab. Tugev keha ei pea tähendama, et kõik muu kaob.

Melissa rääkis ka täiskasvanutele mõeldud modellindusest. See osa intervjuust peegeldab oma aja kulturismimaailma üsna otsekoheselt. Ta ütles, et mida sportlane teeb lavalt eemal, peaks olema tema isiklik asi, kuni see ei muuda võistlusvormi. Ta tõi terava võrdluse sportlasega, kes oli politseiametnik ja kasutas ligi 15 aastat keelatud aineid. Tema küsimus oli lihtne: miks hinnatakse üht eraelu valikut karmimalt kui teist?

Kas kõik lugejad sellega nõustuvad? Kindlasti mitte. Aga see näitab, kui palju naiskulturisti ümber kipub kogunema teemasid, mis ei ole otseselt treening, dieet ega võistlus. Meeskulturisti puhul räägitakse sageli massist ja vormist. Naiskulturisti puhul räägitakse lisaks moraalist, välimusest, hääletoonist, eraelust ja sellest, kas ta vastab kellegi ettekujutusele “õigest” naisest.

Naiste kulturism ja praktiline vaade treenijale

Kui sa ise treenid ja vaatad naiste kulturismi kõrvalt, tasub eristada kolme asja: tervisesport, jõusaalis vormi ehitamine ja võistluskulturism. Need ei ole sama asi. Tavaline jõutreening ei tee kedagi üleöö lavakulturistiks. Lavavorm nõuab aastaid tööd, ranget toitumist ja väga konkreetset eesmärki.

See on tähtis eriti naiste puhul, kes kardavad raskusi, sest “äkki lähen liiga suureks”. Enamasti ei juhtu seda. Lihasmassi kasvatamine on aeglane. Veel aeglasem on sellise vormi loomine, millega kulturismilaval silma paista. Kui eesmärk on parem rüht, tugevam selg, jõulisemad jalad või enesekindlam tunne, siis jõutreening on pigem sõber kui oht.

Teine pool on ausus. Võistluskulturism on äärmuslik ala. See võib anda palju: distsipliini, eesmärgi, tugeva keha ja kogukonna. Aga see võib võtta ka palju, eriti kui tulemus muutub tähtsamaks kui tervis ja identiteet. Melissa jutt kõlas siin üsna selgelt: trofee ei tohiks olla väärt kõike.

Kui mõtled võistlemisele, alusta lihtsast kontrollist. Kas sul on treener, kes räägib ausalt? Kas toitumine on jätkusuutlik? Kas eesmärk sobib sinu eluga? Kas lavaleminek on sinu enda soov või kellegi teise surve? Ükski vastus ei pea olema 100 % täiuslik, aga ausus iseenda vastu vähendab hilisemaid riske.

Ja kui oled lihtsalt pealtvaataja, siis üks soovitus: kritiseeri ala, kui tahad, aga ära tee sportlase kehast odavat nalja. See ei tee arutelu targemaks. Naiste kulturismi üle saab vaielda ka nii, et inimene jääb inimeseks.

KKK: naiste kulturism

Kas naiste kulturism tähendab automaatselt steroidide kasutamist?

Ei tähenda automaatselt. Küll aga on võistluskulturismis dopingu teema olnud aastaid valus ja ausalt öeldes ka põhjusega. Oluline on mitte teha iga sportlase kohta oletusi ainult välimuse põhjal.

Kas jõutreening teeb naise liiga lihaseliseks?

Tavaline jõutreening ei vii kedagi kogemata kulturismilavale. Suur lihasmass vajab pikka aega, järjepidevat treeningut, toitumist ja sageli väga kindlat võistluseesmärki.

Mis võiks naiste kulturismi mainet parandada?

Selgem hindamine, paremad eeskujud ja vähem äärmuste ümber keerlevat juttu. Kui laval väärtustatakse tervet, tugevat ja tasakaalus vormi, liigub ka ala selle poole.

Allikas: probodybuilding.com

Autor: Justin Edwards, tõlkinud Aktivist

Allikas: WHO – kehaline aktiivsus.

Allikas: WHO – kehaline aktiivsus.

Tule trenni! ArtGym